Koht kui aeg

Inspireerituna Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari raamatust „Mis on filosoofia?“

JAN KAUS

Aeg muudab, kuigi ise ei muutu. Aeg vormib ja kulutab kohta, kuigi täpsem oleks ehk öelda, et koht vormub ja kulub ajas. Aja ja koha suhe on ebavõrdne: koht ajale kulutavat mõju ei avalda. Sestap võib mõnikord tunduda, et aega justkui ei eksisteerigi, et aja jagamine minevikuks, olevikuks ja tulevikuks on selgelt kunstlik, aga see tuleneb tõsiasjast, et aeg ei muutu, vaid lihtsalt asetub, aeg justkui „alustab“ kusagilt „eest“ ja kandub kuhugi „taha“, aga see ei muuda ega kuluta aega. Niisugune tunne tekib tänu sellele, et inimene ise on harjunud või sunnitud asetuma, inimene on samuti koht, tal on kehaline ulatus ja piir, mida aeg läbib ja kulutab. Inimest defineerib koht selgemini kui aeg, igal inimesel on kohad, kuhu ta pikemaks kohale jääb, kus ta satub viibima või kus ta viibimise valib. Need kohad võivad saada talle omaseks, öeldakse, et ta „kasvab nendega kokku“. Just nendes kohtades hakkab aeg ajapikku inimesele üha selgemini ilmnema, kuid ta teeb seda ainult koha kaudu, koha elementides – katus tuleb välja vahetada, puu murdub või läheb raagu, lapsed sirguvad ning kooruva värviga laed jäävad neile madalaks. Aeg ilmneb kohas.

Ma muidugi räägin „kohast“ kui vahetust ümbrusest, mis tõuseb maastikul esile; kohast kui paigast, mida annab empiiriliselt haarata ja ainukordse sisuga täita. Mind huvitabki, miks on nii, et kuigi koha muutumist ajas on selgesti näha, võivad ainukordsed kohad siiski muutumatuks jääda, justkui aeg neid ei puudutakski – kuigi vastupidine võib olla ilmselge, kergesti nähtav ja kombatav. Aeg võib lapsepõlvemaja maa pealt pühkida, kuid ometi jääb lapsepõlvemaja kusagil alles. Tekib vastuolu, mida püütakse seletada igatsuse ja nostalgiaga, kuigi sellest ei piisa. Millest see vastuolu tuleb?

Vastus iseenesest on lihtne. Ükski tähenduslik koht pole mitte ainult füüsiline, vaid ka immanentne. Iga tähenduslik koht talletub ja talletunud koht hakkab elama oma elu. Sestap on immanentsel ja füüsilisel kohal palju erinevusi. Ainult nende alguspunkt on ühine ning see alguspunkt asetub kohale ajas, sageli lapsepõlves. Sealt edasi aga hakkavad teed hargnema, immanentne ja füüsiline koht hakkavad teineteisest eemalduma ja liikuma eri ajas, esimene üha aeglustudes. Immanentne koht on küll reaalse koha representatsioon, koopia, vari, kuid ometi mingil moel originaalist palju elavam – mida aeglasem, seda elavam. Vari võib säilitada kõrguse ka pärast seda, kui varju pakkunud hoonest on saanud varemed. Mida kaugemale immanentne koht oma füüsilisest originaalist nihkub, mida pikemaks venib vari ja madalamaks kuluvad varemed, seda elavamaks võib vari muutuda, seda enam ta kerkib ja korraga on ta omandanud sügavuse, temasse saab siseneda. See tuleneb tõsiasjast, et immanentsel kohal on nii mõnigi huvitav eriomadus.

Esiteks ei saa eirata immanentse koha reaalsust, kuigi selle keskne omadus on nähtamatus. Silmadega teda ei näe. Ometi ei paindu keel ütlema, et immanentset kohta pole olemas. Keel vigurdab, tahaks rääkida „vaimusilmast“, kuigi tegelikult vormub immanentne koht mälu ja kujutlusvõime vastaspinges. Sai öeldud, et mida kaugemale nihkub immanentne koht oma „sünnikodust“, reaalsest kohast, kust ta alguse sai; mida väiksem on immanentse koha ühisosa oma füüsilise algkoduga, seda elavamaks – seda reaalsemaks – võib ta muutuda. Minnes immanentse koha algpõhjuse juurde tagasi, seistes totaalselt ümberehitatud maja või hoopis ahervare ees, võib inimene tunda füüsilise koha ees sügavat võõristust, justkui viibiks ta ärkvel olles luupainajas ning koha sisemine representatsioon tundub talle palju elusam, kuigi seda kohta ei saa ta enam kombata. See varjutaoline moodustis on koht kohas – kusagil tema keha sees, ebamäärane, aga ometi äärmiselt konkreetne. Kusagil ja siinsamas, kujutluslikus ja ebareaalses kohas, mida me hüüame hingeks. Olles varjutaoline, võib ta ometi tunduda eriliselt reaalne.

See tuleneb tõsiasjast, et aeg vormib immanentsest kohast oma algkodu ideaali või potentsiaali. Immanentse koha keskme määratleb selle muutumatus. Õieti küll meie igatsus muutumatuse kui koha puutumatuse, koha ajaülesuse järele. Inimene mäletab, milline oli koht kunagi, tema lapsepõlves, ning see mälestus määratleb immanentse koha keskme. Nii võibki muunduda immanentne koht oma algkodust reaalsemaks. Olla koht „ise“.

See aga näitab, et immanentse koha suhe ajaga on sootuks teine kui füüsilisel kohal. Võib-olla põhineb immanentse koha fenomen tõsiasjal, et olles küll koht või koha peegeldus, toimib ta nagu aeg. Immanentne koht liigub umbes nagu lepatriinu sõitvas autos – ta liigub küll inimesega ajas kaasa, aga ta enda aeg on üha aeglasem, suutes muuta ka inimese ajataju. Immanentne koht toimib nagu aeg – ta toob nähtavale muutuse, ise muutumata. Immanentse koha püsimises ilmneb omaenda algpõhjuse muutus, sisemine koht piltlikustab füüsilise reaalsuse muutumise ajas. Aga see ei juhtu mitte selleks, et tekiks nimme miski oma algpõhjusest erinev, vaid et juhtuks midagi sootuks vastupidist – koht, mis asuks algpõhjuse asemele, et jätta algpõhjus alles, mis siis, et kujutisena koopaseinal. Immanentne koht kannab kaasas füüsilist kohta kindlas ajahetkes, hakates „tööle“ nagu aeg. Õieti küll on vist nii, et eks immanentnegi koht muutub, aga inimene ei taha seda tähele panna ega tunnistada, muutumatus tähendab siin pigem printsiipi, intuitiivset ideaali, mitte tingimata tõsiasja – sellest ka immanentse koha seotus unenägudega, immanentse koha ilmumine unenägudes. Ma viibin oma lapsepõlvekohtades, ärkvel olles saan aru, et unenäokoht pole sellisel kujul tegelikkuses kunagi eksisteerinud, kuigi see koosneb hulgast elementidest, mille ma kui algupärased ära tunnen, aga unenägu võib tekitada selge ja ühese tunde, et viibisin magades tagasi algses kohas; seal, kust sai alguse sisemise ja välimise koha hargnemine. Või siis on nii, et just mõni element – vaade köögiaknast, kusagilt reisilt toodud tuhatoos lauanurgal, valgus koridoris –, mis asetseb unenäos üsna irdselt, kinnitab, et sedasi anti mulle lihtsalt aimu minus koha leidnud muutumatust tervikust, mistõttu olen kindel, et koht minu mõtetes on autentsem kui koht, kus ma viimati käisin ning millest sai alguse koht mu mõtetes.

Immanentne koht elab omaenda elu – identsusest autentsuse suunas. Alguses võin ma hoida identsusest kinni, lähtuda oma mälu- ja kujutluspiltide sarnasusest füüsilise kohaga. Kui aga erinevused nende kahe vahel liiga suureks lähevad, võin ma identsusest loobuda ning lähtuda autentsusest – aga mitte alati füüsilise koha olekust olevikus, sellest, kuidas koht oma minevikule alla vannub, vaid sisemisest jonnist, mis ei lepi füüsilise koha kulumisega ajas, just oma mälu- ja kujutluspiltide autentsusest, immanentse koha ideaalist, kus kõik püsib muutumatu, kus kõik on korraga tagasi. See on koht, mille ajast on eemaldatud lineaarne, kulutav liikumine. Miski ei liigu enam kohast läbi, koht püsib nagu meie välises maailmas püsib oma liikumises aeg. Sestap on immanentne koht väga väärtuslik, sest see on üks väheseid paiku, kus ei pea igatsema, et saaks kella tagasi keerata – kuigi immanentse koha reaalsus võimendub sellesama igatsuse sunnil. Immanentses kohas on kellad seisma jäänud. See on koht, mis aja sarnaselt toimides ja mõjudes ometi tühistab line­aarse ja kolmeks jagatud aja, naeruvääristab sellist aega, tehes minevikust püsiva oleviku, olles ise püsiv olevik, ometi minevikku eiramata, lastes minevikus oleviku varjus kohal püsida. Miks küll painas Madeleine’i kook Prousti? Sest ta avastas endas immanentse koha – koha, kus oli alles Madeleine’i kook, mis polnud ajas halvaks läinud, hallitanud, huumuseks muutunud.

Muidugi, selge on see, et kui me nüüd püüame immanentsele kohale kainelt mõelda, siis on mõistetav, et ka immanentne koht allub lõpuks ajale, temagi on määratud kaduma ning sageli on tema elukaar oma füüsilisest algkodust lühem. Kuid ma püüdsingi kirjeldada maailma immanentse koha seest, kirjeldada kohta sellesse sissesattumise hetkel, mil ma ei saa eitada nähtamatu koha kohalolu, ükskõik kui tinglik ja läbipaistev ta ka materialistlikus vaates poleks.

Kuid immanentse koha väärtus ei põhine ega ilmne ainult tema võimalikkuses; selles, et ta minus koha on leidnud. Esiteks: immanentne koht pole üldine. Kõik immanentsed kohad on jagamatud. Ma võin neist teistele küll aimu anda, aga teine ei saa näha mu immanentset kohta minu pilguga – nagu mina ei saa näha tema pilguga tema immanentset kohta. Küll aga ühendab immanentse koha tõsiasi kõiki inimesi, igaühes on see koht vähemalt potentsiaalina olemas; see tekib inimese sisse tahes või tahtmata, see on samasugune elamise jälg nagu kortsud nahal, see on ainus koht, millel on aja võim ja milles lineaarse aja võim hetkeks lakkab.

Teiseks: iga koht on paraku avatud mitte-kohale. Igast kohast võib saada mitte-koht. Vana segasummalik asum tõmmatakse maha, selle asemele ehitatakse mõõtmatu laohoone, mis varsti tühjaks jääb, sest majandus on tsükliline. Igas kohas, iga koha kohal varitseb seega mitte-koha (k)oht, sest meie väline reaalsus on (vähemalt hetkel) allutatud täiel määral mõõdetavaid tulemusi tähtsustavale mõtlemisele. Terve maailm on vaikselt muutumas mitte-kohtade lapitekiks: ostukeskuse esisteks asfaldiplatsideks, lennujaamadeks, kiirteedeks, lageraiesmikeks. Ainus koht, mida ei saa muuta oma eksistentsi jooksul kunagi mitte-kohaks, on immanentne koht. Immanentne koht on oma olemuselt mitte-koha vastand. Immanentne koht hoiab alal tähendust. Mitte ainult ühe konkreetse koha tähendust, mitte ainult „lapsepõlve lumist tarkust“, vaid tähenduse enda tähendust. Immanentne koht annab tähendusele vormi, on tähenduse kõikjale ulatuv pilt. Tähenduse varjupaik maailmas, kus „parim, mida võib oodata, on halvimast pääsemine“. Tähenduse kodu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming