Kohtumine Lied’i-kuningaga

Tiiu Levald

 

netifoto

 

OLAF BÄR (bariton, Saksamaa) ja Camillo Radicke (klaver, Saksamaa) RO Estonias 26. I.

 

On ajastu märk, et maailmas ilma teinud muusikud leiavad üha sagedamini tee ka meie kontserdilavadele – kes päris oma loometee tipus, kes veidi hiljem. Kaheksakümnendate lõpus oli mul võimalus Soome TV vahendusel näha-kuulda värsket Walter Grüneri Lied’i-võistluse võitja, bariton Olaf Bäri kontserdi salvestist Londonis. Elamus sööbis pikkadeks aastateks mällu ja seetõttu oli mul läinud reedel Estonia saalis toimuva vastu ka eriline huvi.

Koos pianist Camillo Radickega esitati Mendelssohni, Schumanni, Brahmsi ja R. Straussi Lied’e. Kava oli koostatud armastuslauludest kõigis selle tundevärvides, kuid ette kantud küllaltki vaoshoitud maneeris. See vaoshoitus mõjus sümpaatselt ning mehelikult, kuid mingi kammits tundus pidurdavat vokaalset väljenduslikkust laulja registrite ääremail. Ehkki, sisulised kulminatsioonid olid lauldud ülima veenvusega ning ettekannet iseloomustas viimistletus ning pühendumus. Kogu kava esitas Bär peast, mida viimastel aegadel juhtub harva. See, mis hääles kuuldus, võis olla tingitud kapriissetest ilmadest, või on solisti jäänud siiski kummitama kunagine häälekriis. Meeslauljale ei peaks 50. eluaasta ju veel mingi ajamärk olema. Kindlasti aga kuulub Olaf Bär oma kunstiga Dietrich Fischer-Dieskau ja Hermann Preyga ühte Lied’i-kuningate maailma.

Alustati kolme Mendelssohni lauluga. Tema kaasaegse luuletaja Heine poeesiale on taotluslik luua eriline atmosfäär: kerge ja lendlev, valulistesse üleelamistesse laskumata. Laulja ja pianist panid end kuulama diskreetse kõlalise kooslusega, kusjuures kaduma ei läinud ükski sõna ega klaveriheli.

Schumanni tsükkel “Poeedi elu” lummas oma teksti selguse ja klaveripartii hästi välja mõõdetud dünaamilise gradatsiooniga. Kuna solistil polnud hetkel ilmselgelt oma endisi säravaid häälevärve, siis toetas pianist teda kõigiti. Kuulda sai Schumannile nii omast unelmate üliromantilist ja introvertset sisemaailma, kusjuures helilooja muusikaline meditatsioon avaldus sageli ennekõike just klaveri-, mitte laulupartiis. Seal, kus kõlas dramatism (“Reini vees”) või karm iroonia (“On flööte ja viiuleid kuulda”) ning lõpulaulu (“Vanad, kurjad laulud”) lootust täis järelmäng, sai nautida pianist Radicke pianismi ja selles žanris nii vajalikku partnerlust. Muuseas on huvitav märkida, et Schumann tegi Heine 65 luuletusega kogust “Lüürilised intermetsod” oma valiku, andis sellele nimeks “Poeedi elu” ja pühendas tsükli oma ajastu suurele metsosopranile Wilhelmine Schröder-Devrientile, kelle äärmiselt kõrge laulukunst oli kõigi tolle ajastu heliloojate innustajaks. Unistas ju isegi nooruke Richard Wagner saada heliloojaks, kelle looming oleks selle solisti vääriline.

Johannes Brahmsi rahvalaulude sünniloost on säilinud kirjavahetus Clara Schumanniga (1858), kes on muu hulgas öelnud: “Selline saade, selline interpretatsioon, selline haare iga laulu iseloomustamisel, selline kujutluste kombinatsioon meloodias ja harmoonias, sageli nii kena ja delikaatne, et kahest saab laitmatu, mis on võimalik vaid geeniuse tööna…” Laulude tekstid on pärit samast Arnimi ja Brentano rahvaluulekogumikust “Poisi võlusarv”, mis sai hiljem inspiratsiooniallikaks ka Wolfile ja Mahlerile.

Keset Brahmsi laulude esitust juhtus väga inimlik seik – laulja unustas sõnad! Ta peatus, muigas, vabandas, astus pianisti juurde ning saanud saalilt soosiva naeru osaliseks, jätkas. Ja nii uskumatu, kui see näib, oli tunda, kuidas ka sellise suure kogemusega artisti puhul tuli pea täielik pingelangus. Laulu “Ma tean üht neidu” kelmikas eneseiroonia oli mõnuga välja joonistatud ja isegi lõpuohe oli pianistiga filigraanselt ajastatud.

Richard Straussi lauludest meeldisid enam op. 27 “Salakutse” ja “Homme”. Siin mõjusid uskumatu õrnus ja meeletult pikk fraasijoonis (eriti pianisti eel- ja järelmäng viimases), mis andsid edasi sellele heliloojale nii iseloomuliku (heas mõttes) paatose. Olid ju need laulud pulmakingiks Straussi lauljannast abikaasale Pauline Arnimile. Op. 10 “Eimiski” ja “Pühendus” jäid aga seekord delikaatselt vaoshoituks.

Publik oskas meisterlikkust hinnata, interpreedid pälvisid tormilise aplausi ning tegid vastutasuks ka üllatuskingi: lisapalaks kõlas Artur Kapi “Metsateel” eesti keeles! See intiimne ja meile omane vaoshoitus, millega laul esitati, oli hästi sisendusjõuline. Rääkimata kaunist ja viimse sõnani selgest eesti keelest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming