Kohtumine Suure Muusikaga

TIIU LEVALD

Olles mõned aastad tagasi näinud videosalvestusi bariton Thomas Hampsoni soolokontserdist ja tema meistrikursusest Amsterdamis, kus erakordselt huvitav ja tark laulja jättis unustamatu mulje, ning hiljem R. Straussi ooperi ?Arabella? salvestust, kus Hampson laulis Mandrykat (dirigendipuldis Christoph von Donhanyi, partneriteks Karita Mattila, Barbara Bonney jt.) äärmise emotsionaalsuse piirimail, teostatud täiusliku vokaaltehnika ning võluva sarmiga, otsustasin kõhklemata minna kuulama tema soolokontserti Helsingi Ooperimajas 4. IV.

Thomas Hampson on sündinud Washingtonis, õppinud Marietta Coyleni, Elisabeth Schwarzkopfi, Marthial Singeri ja Horst Güntheri juures. Ta on Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia auliige, Viini Riigiooperi Kammersänger?i austava nimetuse omanik, Kaunite Kunstide ordeni kavaler Prantsusmaal. Aastal 2003 asutas ta Hampsongi-Ühenduse, mille kaudu toetab ja viib ka ise läbi laulu-uuringuid, meistrikursusi, kontserte terves maailmas. Sõnaga, Hampson on üks nõutumaid baritone maailma ooperi- ja kontserdilavadel. Tema repertuaari hulk on aukartustäratav. Siia kuuluvad Rossini ?Wilhelm Tell?, T?aikovski ?Jevgeni Onegin?, Massenet? ?Werther? (autoripoolselt esialgu baritonivariant!), Busoni ?Doktor Faustus?, Thomas? ?Hamlet?, Verdi ?Don Carlose? di Posa, ?Macbeth?, ?La Traviata? Germont, Wagneri ?Tannhäuseri? Wolfram jne. Ilmne on laulja suur huvi kammerlaulu vastu: ta on tunnistatud nii publiku kui kriitikute poolt üheks paremaks Hugo Wolfi ja Gustav Mahleri loomingu esitajaks. Ameeriklasena on ta pidanud vajalikuks tungida saksa Lied?i pisimatessegi detailidesse. Siin on kuulda D. Fischer-Dieskau, H. Prei loodud traditsioonide tundmist, millele lisandub äärmiselt suur isikupära ning kaunis, kõiki dünaamika- ja värvivõimalusi valdav hääl.

Kogu see Suure Muusika küllus sai teoks loomulikult kahe võrdväärse interpreedi koostöös: Hampsoni partneriks klaveril oli Wolfram Rieger Saksamaalt. Ta on õppinud Regensburgis Konrad Pfeifferi juures, huvitunud väga Lied?i-kunstist saksa Lied?is ning täiendanud end kuulsate Lied-pianistide Erik Werba ja Helmut Deutschi juures, osalenud Fischer-Dieskau ja Elisabeth Schwarzkopfi meistrikursustel. Tema partneriteks on olnud näiteks Brigitte Fassbaender, Barbara Bonney, Olaf Baer, Peter Schreier jne. Ta on teinud palju salvestisi, sealhulgas Hampsoniga Mahleri laululoomingust.

Nüüd siis kontserdist. Kõigepealt tuleb ära märkida üks oluline detail: klaveri kaas oli täies kõrguses avatud ning see andis mõlemale interpreedile täieliku kõlalise suveräänsuse. Eel- ja vahemängud kõlasid kõikides dünaamikavarjundites ooperisaali täitvalt ning kooskõlas lauljaga diskreetselt, säilitades samas kõik olulise muusikalises tekstis.

Esimese lõiguna sai kuulda Schumanni laule, kus võlus mõlema interpreedi lugude dramaturgilise ülesehituse oskus, detailide reljeefsus ja terviku loomise võime. Laulus ?Muttertraum? lausa jahmatas mõlema pianissimo-valdamine ? saalis oleks võinud vist nõela kukkumist kuulda! Mahleri ?Poisi võlusarvelood? on üks äärmiselt võimalusterohke laulutsükkel lauljale. Valminud on need laulud Mahleril ajavahemikus 1887 ? 1901, kuid ajendatud sünnilinnas kuuldud sõdurilaulu folkloorist. Sealjuures kujunesid paljud nendest teemadest talle oluliseks ning kõlavad ka hilisemates sümfoonilistes teostes. Neid laule on valikuliselt esitanud ka naislauljad (Jessy Norman), kuigi Mahleril on need kirjutatud baritonile. Ja vist ainuke kord terve õhtu jooksul oli laul ?Aus! Aus!? (mille puhul oleks soovinud veidi kõrgemat helistikku), siia kätketud ulja sõdurpoisi õhin sõttaminekul ja kerglane hüvastijätt nutva neiuga see, kus oleks ehk enam särisemist kuulda tahtnud.

Aga ju siis oli Mahlerile baritoni tessituurist tähtsam hoopis helistiku värv. Lauludes ?Scheiden und Meiden?, ?Nicht Wiedersehen? ja eriti ?Revelge?is? on palju sõduritraagikat, valu ja mahajääjate kurbust ? kõik see maaliti kuulajate kõrvadele helides suure pieteeditundega, laskumata banaalsesse sentimentaalsusse. Ei kardetud võtta aega kujundamaks pikki fraase sotto voce. Võlus laulja võime minna iga loo rolli nii jäägitult, et isegi kuulaja kolmandal rõdul võis unustada, kus ta viibib!

Kontserdi teises pooles kõlanud Walt Whitmani luulele loodud laulud erinevatelt heliloojatelt näitasid jällegi interpreetide maitse-eelistusi: tuua esile luule atmosfäär ning kindlasti soov tutvustada Vanale Maailmale Ameerika heliloojaid, kes enamuses oma hariduse saanud just siit ? ja millele on lisandunud aafrika rütmid, spirituaal, jazzielemendid ja kauboifolkloor. Need Roremi, Henry T. Burleigh? traditsionaali- ja ballaadielemendid andsid jällegi palju mänguruumi, samas tabasin siin kummaliselt head, vist südamlikule ameeriklasele omast sentimentaalsust. Hindemithi ?Sing on There in the Swamp? tuli erilise selgusega kuulajale sülle ? seda kindlasti tänu Helsingi ooperisaali eriliselt tundlikule akustikale. Kontserdi viimases lõigus kõlanud nn. kunst- ja rahvalaulud kõlasid väga mehistes, südamlikes värvides, tuues sealjuures välja interpreetide kogu tehnilise pagasi, ilma et sellega oleks vähimalgi määral braveeritud. Küll aga tänas publik, kes oli saali pilgeni täitnud kauakestvate ovatsioonide ja braavohüüetega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht