Kohtumised Kadriorus

Toomas Velmet

Kontserdisari ?Akadeemiline kammermuusika?: LILIANA TAMM-MAATEN (viiul), IA REMMEL (klaver) ja OTT MAATEN (klarnet) Kadrioru lossis 21. I, kavas XX sajandi muusikat Eestist, Brasiiliast ja Prantsusmaalt.  

Kadrioru loss on paik, kus kohtuvad head tuttavad nii laval kui saalis. 23. I kohtusid laval ?Akadeemilise kammermuusika? sarjas viiulikunstnik Liliana Tamm-Maaten pianist Ia Remmeli ning abikaasaga, klarnetist Ott Maateniga. Tugeva prantsuse kallakuga kava ei ole üllatus, sest nii Liliana kui Ott Maaten on õppinud ja töötanud mõnda aega Prantsusmaal. Huvitavat oli viiulirepertuaarist terve õhtu jagu. Kui Hillar Kareva ?Zephyros-Läänetuul? tsüklist ?Aiolose paun? oleks esitatud ilma välja kuulutamata, näiteks lisapalaks, võiks kihla vedada, et kuulajad liigitanuks teose ja autori prantsuse muusika valdkonda. Seekord oli Kareva mahe, leevendav, soe ja häid sõnumeid toov ?Läänetuul?, mitte ära segada eestimaise ?vesikaare? tuulega, sobivaks sissejuhatuseks järgnenud Francis Poulenci (1899 ? 1963) Viiulisonaadile (1943/1949).

See oli nüüd Kadriorus teine viiuliõhtu, kus esimese teose esitusel oli ette nähtud sordiini kasutamine. Selline meeleolutämber sobib haruldaselt hästi lossi akustikaga. Poulenc on loonud terve rea duosonaate, eelkõige meenuvad klarneti-, flöödi-, oboe- ja muidugi t?ellosonaat. Kõigil nendel teostel on palju ühist eelkõige materjali organisatsioonis ning kujundi värskuses ja Poulencile omases kirevuses, mis püstitab teatud probleeme instrumentalistidele.

Liliana Tamm-Maaten ning Ia Remmel lahendasid ülesande heas kooskõlas, seesmise temperamendi ning välise tasakaalukusega, eriti puudutab see kõlalist tasakaalu ning õigesti teevad Kadriorus need partnerid, kes jäävad rahule suletud kaanega klaveriga. Hea meelega oleks näinud järgmise teosena sama autori klarnetisonaati, et anda kuulajatele võimalus hinnata annotatsiooni väidet, et viiulisonaat on autoril üks huvitavamaid. Kindlasti avaneb see võimalus tulevikus, äkki tulevad korraldajad mõttele tuua kammermuusikasarja autoriõhtudki.

Kavas järgnes hüpe Lõuna-Ameerikasse ning kõlas Heitor Villa-Lobose (1887 ? 1959) Sonaat-fantaasia nr 1 ?Desesperance? (1913). Kas nii pealkirjastatud teos (?Lootusetus?) just looduse lopsakust ja küllust edasi annab (vt annotatsiooni), kuid miks ka mitte, sest lisand ?fantaasia? laseb piirid vabaks ja selle piiritult kirgliku vabaduse kohalolek oleks teose esitusele mõnevõrra kasukski tulnud.

Darius Milhaud (1892 ? 1974) on kunagi loonud muusika Jean Marie Lucien Pierre Anouilh? (1910 ? 1987) näidendile ?Pagasita reisija? ning 1936. aastal moodustanud sellest materjalist Süidi viiulile, klarnetile ja klaverile op. 157b. Muusikaloos on palju näiteid, kuidas illustratiivne muusika hakkab oma iseseisvat elu elama ja varsti keegi ei mäletagi, milleks see mõeldud oli. Nii on lood ka Milhaud? Süidiga, mis ei olnud asjatult paigutatud kava lõpunumbriks: esituses oli piisavalt lusti, naljagi ja tantsurütme ning nii esinejatele kui kuulajatele oli hea tuju ja mõnus meeleolu garanteeritud.

Kohtumine Kadriorus annab tuge mõttele, et mitmetele koormavatele ametitele vaatamata lasub õhtu täitnud interpreetidel lausa kohustus jagada oma kunsti kuulajatega sagedamini kui vaid kord hooaja jooksul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht