Köietantsija Rannap

EILi kammermuusika sarjas „Selfid klassikutega” Rein Rannap (klaver) 23. X Mustpeade maja valges saalis.

Saale Fischer

Sel hooajal mh BBC sümfooniaorkestri juures külalisdirigendina tegutsev Baldur Brönnimann avaldas oktoobri keskel oma blogis kümme reeglit selle kohta, mida peaks tegema, et klassikaline muusika tavakuulajale isuäratavaks teha („10 things that we should change in classical concerts”). Olgem ausad, mittemuusikalise taustaga noorepoolsele inimesele seostuvad sõnaühendid „Chopini nokturn” või „Bachi koraal” parimal juhul romantilise küünlavalgusega või hullemal juhul pildiga, kuidas biidermeierliku salongi paksude sametkardinate vahelt sisse tungiv päikesekiir kaetud teelaua kohal õhus levivad tolmukübemekesed liikuma paneb – ja ta ei tule igaks juhuks kontserdisaali. Need kirjeldused pole muuseas minult, vaid allikate autentsed tsitaadid.

Teadkem siis: selleks et klassikaline muusika tunduks äge ka väljaspool kitsast asjassepühendatute ringi, peaksime Brönnimanni kümne käsu kohaselt näiteks riietuma laval vabalt ehk vältima traditsioonilisi „pingviiniülikondi”, lubama kuulajail plaksutada osade vahel, siseneda saali jookide ja vaiksele režiimile lülitatud telefonidega, et saaks saata kontserdiselfisid ja -tviite otse „kuriteopaigalt”. Samuti ei tohiks kava olla liiga etteaimatav ja peaks sisaldama üllatusteoseid. Aeg-ajalt tuleks lavalt midagi rääkida ning igaks juhuks peaks publikul olema võimalus kontserdilt enne lõppu vaikselt lahkuda. Kõik see ilu tuleks soovitavalt projitseerida suurele ekraanile.

Ka Rein Rannap on ühes ammuses intervjuus Maalehele väljendanud arvamust, et „klassikaline muusika ei tohiks olla hauakaevajate ja muuseumirottide prioriteet, akadeemiline selle sõna hallis mõttes. Et ei jääks mulje, nagu muusika oleks leid kusagilt tolmusest keldrist, kus kopitavad keerulised lood, mida paksude prillidega arhivaar aeg-ajalt kuulda annab”.

Brönnimannile oponeeriv helilooja Aaron Gervais väidab oma 25. X blogipostituses, et klassikalise muusika kontserdid on ägedad ja eristuvad massist just niisugusena, nagu nad on – klassikalistena. Ta leiab, et klassika jääbki osale rahvastikust igavesti kättesaamatuks, nagu mõni teine muusikastiil mõnele teisele osale rahvastikust, ja kutsub üles akadeemilise suuna esindajaid mitte põdema ega turundama oma kontserte indie rock’i standardite järgi.

Selles kontekstis oli vabakutselisena tegutseva Rein Rannapi hiljutine sooloõhtu „Selfid klassikutega” justkui musternäide, kuidas kõndida hiilgavalt mööda peenikest köit, millelt libastudes ootaks ühel pool sulandumine akadeemilisse halli massi ning teisel pool ülearune publikule meeldida tahtmine, kommerts. Siinkohal chapeau kontserdi pealkirja, plakati idee ja kummagi sisule ning tänapäeva kontekstile vastavuse eest!

Rannap oli ette võtnud kõige klassikalisemad meloodiad, mida oskaks vilistada ka iga turumüüja: Beethoveni „Elisele”, Straussi „Ilusal sinisel Doonaul”, Brahmsi „Hällilaulu”, Mozarti „Türgi marsi”, kui nimetada vaid mõned. Ta asetas need aga rannaplikku konteksti, töödeldes teada-tuntud teemasid „klassika, popi, roki, jazzi ja nn new age’i muusika” võtetega.

Polegi vist väga tähtis, kui palju oli ühe või teise loo juures heliloojana täpselt väljakirjutatut või pianistina kohapeal loodut: teemade suubumine improviseerivatesse töötlustesse oli koht, kustmaalt läks igatahes põnevaks nii professionaalil kui ka asjaarmastajal. Sekka paar muusikalist vimkat ja publik oli Rannapil peos, mis peos, ilma popkorni, tviitide, jookide ja ekraanideta, päris akadeemilises ülikonnas. Kaks lisalugu olid sellesse kava vaikimisi juba sisse programmeeritud!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht