Kõikvõimas klassikaline muusika

Nagu kujutavas kunstis ei pea selgitama Kandinsky, Chagalli või Warholi olemust, kõlasid ka TKO kontserdil ennast muusikaloos kehtestanud šedöövrid.

MIRJE MÄNDLA

Kontsert „Kõikvõimas – Black Angels“ 26. I Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja valges saalis. Tallinna Kammerorkester (TKO), dirigent ja solist Risto Joost (kontratenor). Kavas Kristjan Kõrveri (esiettekanne), John Dowlandi (Tõnu Kõrvitsa seade esiettekanne), George Crumbi, John Cage’i ja Arnold Schönbergi looming.

Risto Joosti kavavalikus oli kindla­käelist julgust ja teostuses kvaliteetset enesekehtestamist.

Nele-Eva Steinfeld

Tunnustan Tallinna Kammerorkestrit põhjalikult ette valmistatud ja kontseptuaalselt läbi mõeldud kava ja esituskvaliteedi eest. Kui palju on meil kontserte, kus ettevalmistus on niivõrd täpseks timmitud, et isegi esiettekandele tuleva teose autor teab, millises kontekstis tema teos kõlama hakkab – ja see sobib sinna otsekui valatult? TKO kontsert meenutas mulle heas mõttes Hamburgi Elbphilharmonie avakontserti, kus kõrvutati julgelt nüüdismuusika klassikat täiekõlalise sümfooniaorkestri esituses varase muusika kammerteostega. Ka valgusrežii oli TKO kontserdil lihvitud täiuseni. Rõõm on kuulata muusikuid, kes teadlikult musitseerivad ja tunnevad täpselt teoste tähendusvälju. Kontserdi alapealkirjaks oleks võinud panna ka „Kõikvõimas klassikaline muusika“. Nagu kujutavas kunstis ei pea ilmselt selgitama Kandinsky, Chagalli või Warholi olemust, kõlasid ka siin šedöövrid, mis on ennast muusikaloos täiel määral kehtestanud, isegi kui kontserdi loojad käsitlesid seda tööprotsessis tagasi­hoidlikkusest eksperimentaalkontserdina. Mul on tõsiselt hea meel, et meil on kollektiive, kes toovad julgelt kontserdisaali George Crumbi 1970. aastal loodud teose „Black Angels“ ehk „Mustad inglid“, ehkki iga muusikateadliku kuulaja peas kajab Kronos Quarteti vaieldamatult läbi aegade parima salvestuse selge kõla. Tänu TKO ridades mängivate muusikute aastakümnetepikkusele kogemusele nüüdismuusika esitamisel panevad nad väljakutseid esitava teose nõudliku publiku ees veenvalt kõlama. Teoses peavad keelpillimängijad, nagu tänapäeval kombeks on saanud, peale tavapärase mängutehnika sosistama mitmes keeles numbreid, mängima viiuleid ja vioolasid gambalikus mänguvõttes (rõõmustavalt vaheldusrikas harjutus viiuldajatele), poogendama veepokaale ja löökpille ning kujundama nõudliku partituuri dramaturgiliselt intensiivseks tervikuks. Crumb kirjutas teose ajendatuna tollasest Vietnami sõjast.

Kavas kõlasid ka John Cage’i „4’33’’“ (1952) ja Arnold Schönbergi juba 1899. aastal algselt keelpillikvartetile loodud ulatuslik teos „Verklärte Nacht“ ehk „Kirgastunud öö“. Kõik kontserdil kõlanud teosed on endale juba muusikaloos positsiooni kindlustanud ja palasid, mis alles otsivad kohta muusikasõbra leksikonis, me ei kuulnud. Vähe sellest, kogu kontsert astus muusikaloo traditsiooniga dialoogi, alates tundlikult välja mängitud John Dowlandi laulust „Flow My Tears“, mis on niivõrd tuntud muusikaline materjal, et sellega on igal muusikaga kokku puutunul kindlasti oma suhe. Minul on alati olnud selle teose fraseerimise ja kõla tämbrikvali­teedi osas üsna kõrged ootused ning rõõmustasin Tõnu Kõrvitsa tundliku orkestriarranžeeringu üle, kus on nii originaalmaterjalist lähtuvat peenetundelisust kui ka Kõrvitsa enda loomingule omast kargust. Risto Joosti musikaalselt kujundatud fraseering kulges just parajalt mõõdukas tempos ja väljapeetuses.

Kontserdi juures meeldis ääretult ka see, et väga tuntud ja tugeva tähendusväljaga šedöövrite keskel kõlas esiettekandena Kristjan Kõrveri teos „Schizzo concertato“. Meelega ei esita ma siin pealkirja eesti keeles, kuna itaalia keeles väljendab see palju avaramat tähendusvälja kui ühekülgne viide visandlikkusele. Pigem väljendab teos energia intensiivset liikumist, aitab mõtestada energiaosiste püsimatust ja publiku mõneti ootamatuid kokkupuutepunkte nelja-viieminutilise kuulajasõbraliku keelpilli­teosega. Teose vormiline ülesehitus on selgepiiriline, faktuur mitmekülgne ja selle kõlaruumis viibiksin meeleldi kauemgi. Seetõttu kõlab ainult rõõmustavalt vihje, et ehk valmib selle materjali alusel ka mahukam teos. Helilooja on kirjutanud selgituseks: „Teose vormikeel on suuresti inspireeritud XVIII sajandi keskpaiga muusikast. Ühtlasi püüdsin omavahel põimida barokiajastu kontsertstiilile omast virtuoossust ja afekteeritust ning rahvapärase pillimuusika kõlamaailma (näiteks rohke lahtiste keelte kasutamine).“ Kõrver on alati olnud väga tihedas kontaktis muusikaloo sajanditepikkuse pärandiga. Tema teos oli sel kontserdil mõnusalt tihedas dialoogis nii Dowlandi, Schönbergi, Cage’i kui ka Crumbi loominguga. Kontserdi lisaloona kõlas Veljo Tormise looming ning ka Kõrveri teoses võis aimata Tormise „Raua needmise“ ja „Kevade“ assotsiatsioone. Helges meelelaadis ja mõneti humoorikas Kõrveri teos haarab kaasa intensiivse ja varieeritult naasva selgepiirilise avakujundiga ning sellele vastu astuva tantsulise poolusega. Teost kuulates meenus Kõrveri klaveripala „Kutse tantsule“ ja Mozarti loomingule iseloomulik klaar keelpillifaktuur. Kõrverile omaselt on tegemist intensiivse, läbitunnetatud ja sündmusterohke muusikalise materjaliga. Tähtis on ka see, et teos sobitub TKO mängulaadiga.

TKO kontserdi kavavalikus oli kindla­käelist julgust ja teostuses kvaliteetset enesekehtestamist. Tumedast tundetoonist laetud klassikalise muusika kontsert viis kuulajad pidulikku ja kõrgendatud meeleolusse ning vaatas lootusrikka tuleviku poole. Selge ja sinine taevas vaatab vastu ka Tallinna Filharmoonia reklaamplakatitele trükitud puulehtede taustalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht