Kokkupõrked ja kooskõlad

Kaur Garšnek

  Festival “Hea uus heli” 5. – 14. X.

 

Eelmise nädala laupäev pani semikooloni “Hea uue heli” lipu all purjetavale kontserdisarjale. Aivar Tõnso tüüritud iga-aastane festival hõlmas tänavu ühtekokku kaheksa üritust, jaotatuna viiele päevale, ning üles astunud artiste oli üle neljakümne. Programmist ligi pool oli ette nähtud süvenenult kuulamiseks (publik istmetel), mistõttu vähemalt selles osas tundub kohane kasutada väljendit “kontserdid”, vastanduvana “pidudele”. “Klubikultuuri äärealad” on asja olemuse haaramiseks ilmselt küll vajalik määratlus, kuid kindlasti mitte ammendav. Menüüs leidus nii üksiktegijaid kui ka kollektiive, nii elektroonilist, elektroakustilist kui ka puhtalt instrumentaalset muusikat. Valiku põhimõtet iseloomustas päris hästi festivali paljutähenduslik pealkiri ise: uute väljendusvahendite otsingud, helieksperimendid jms.

Mõistagi ei saa siin mööda asjaolust, et enamik HUHi artiste on ühel või teisel viisil seotud “elektroonilise muusikaga” (mida iganes too mõiste tänapäeval ka veel tähendaks). Kuid see ei implitseeri üksnes identiteedi ankurdamist mingi kindla heliesteetika raamesse, vaid ka püüdu neist võbelevaist piirest välja (või mõnel puhul sisse) murda, neid laiendada. Sest elektroonika kui selline on ju muutunud tänapäeval enesestmõistetavuseks ning kaotanud suure osa eksootikast, millel kunagi võis liugu lasta. Niisiis pole imestada, kui soovitakse vabastada muusika selle võimsa instrumendi pitserist – anda eesmärgile iseolek vahendi suhtes. Postmodernse emantsipatsiooni käigus (vabandust väljenduse eest) “asi ise” muidugi ka muutub ning see ongi huvitav. Selletaolisi üleminekuid leidus käesoleval festivalil küllaga.

Vähe sellest, et huvitav, aga programm oli ka päris tihe. Alljärgnevalt paar eredamat hetke.

 

Kokkupõrge

 

6. oktoobri õhtul esinesid Kumus auditooriumis antipoodid. Soliidse õhkkonnaga kontserti alustas “soojendusesinejana” eesti-rootsi-taani ühisprojekt – eklektiline ja energiline, pulbitsedes üle ääre ajav fusion-trio Dynamite Vikings (edaspidi DV), koosseisus Jaak Sooäär – kitarr, Thommy Andersson – kontrabass, Karsten Matthiesen – löökriistad. Lisaks pillidele rakendati live-elektroonikat ning inimhääle võimalusi. Viimast peamiselt rütmi markeerimisel ning ka napakavõitu loosungite skandeerimiseks.

Noh, tegelikult on DV küll rohkem jatsufestivalide kui HUHi rida, kuid lõbusad viikingid pidid esitama spetsiaalselt festivali tarbeks eksperimentaalse “elektroonilise” kava ning algus kõlas sedamoodi küll. Sahinad, kolinad, krõbinad, äraolevalt ja pooljuhuslikult üksteisega haakuvad helahtused ning undamised, efektimoodulitest välja pääsenud uduelukad – huvitav kuulata, ent samas üsnagi ootuspärane. Siis aga läks lahti tõeline möll: paarituarvuliste taktimõõtudega, ometi vastupandamatult kaasakiskuvate rütmidega jazz-funk; lennukas improvisatsioon vaheldumisi sünkroonsete väljalöökide ja ootamatute üleminekutega; John McLaughlini stiilis kidrasoolod, rockabilly-kepsutused ja värviline müra kõrvu mõtlike helimaastikega…

Eriline noomitus tuleb aga teha kasvatamatule trummarile, kes mitte ei suutnud komplekti taga paigal püsida ning muudkui jooksis ringi, kopsis vastu seinu ja põrandaid ja toole, mängis taldikuid kätega, toppis ühe trummipulga endale suhu ning tagus seda teisega, pannes nii suukoopa kaasa resoneerima jne. Ning tegi seda kõike silmapaistvalt elegantse taiminguga, enda set’i mängis sellise kerguse, kiiruse ja spontaansusega, otsekui poleks lihtsalt suutnud end tagasi hoida. Viimase loo lõppedes jäi mürgeldaja omaette naerma, nagu oleks muusikategemine mingi naljaasi.

Et helide tekitamine ei ole naljaasi, vaid pigem midagi täppisteaduse-taolist, et less is more, et tagasihoidlikkus on voorus ning et “ekspressiivsusele” võib eelistada “funktsionaalsust”, justkui olekski püüdnud näidata “peaesineja”-trio. Koosseis: Burnt Friedman – analoogsüntesaator, laptop, mikserpult; Jaki Liebezeit – trummid; Hayden Chisholm – saksofonid.

Saksa täpsusega tehnokraatlik minimalism, harmooniliselt pretensioonitu rütmimuusika äärmiselt vaoshoitud esituses mõjus pärast uhkeldavat DVd justkui äsjane hallikarva sügise saabumine ning kulus tükk aega, et “alla tulla” ja lasta monotoonsusel end lummata. Viimaks lummas küll. Mõnel see ei õnnestunud, aga tänapäeva inimestel on ju üldse kogu aeg nii kiire. Ent ilma naljata, esitus mõjunuks hoopis teistmoodi, kui publik saanuks lava ees seista ning oma ihu läbi tunnetada neid seitse-neljandikke ja üheksa-kaheksandikke, sest šamaanitrummi tagumist ei kuulata ometi samamoodi nagu klaverikontserti. Esinejate järjestus aga oli lihtsalt ebaloogiline ning põhjendatav vaid rahvusvahelise prestiiži astmetega.

 

Kooskõla

 

Mitu korda sidusamaks osutus EMA magistrandi Liis Jürgensi ja Saksamaal resideeriva nimeka soome päritolu artisti Vladislav Delay kontsertüritus, mis pidi algselt toimuma 7. oktoobril ehk festivali eelviimasel päeval Katariina kirikus, kuid soomlase haigestumise tõttu tekkis nädalane delay. Niisiis leidis oodatud sündmus aset hoopis 14. oktoobril Maarjamäe lossis.

Üritus oli ka ootamist väärt. Helirännakuid alustas Liis Jürgensi ilus ja filigraanne 15-minutiline kompositsioon “Voolujoon” harfile ning fonogrammile. Väljendusvahenditele olid selgelt määratud erinevad rollid ja partiid, mis teineteist täiendasid ning jäänuksid üksikuna õhku rippuma. Fonogrammilt kostis tume ja salapärane, hauatagust koori meenutav pehmete servadega võnkuv muster, mis meenutas lugusid Biosphere’i albumilt “Autour de la lune” ning viimaks moondus määratlematuks ulgumiseks, millesse sisenes ärevalt sumiseva distortion’iga plaan. Sooja tämbriga harf ent mängis kogu aeg helgeid ning avatud tonaalsusega kaskaade, millest igaüks asetus sundimatult oma kohale, mis tal eelprogrammeeritud tausta suhtes oli.

Peaesineja Vladislav Delay ambient dub glitch microsound etteaste mõjus igati kohase jätkuna. Inimkõrva kuuldavuse piiril bassikäigud kusagilt sügavustest, staatilised põhjamaiselt karged foonid taamal terendamas ning käsitamatud perkussiivsed transformatsioonid nende vahel lõid avara heliruumi, millesse igaüks võis end asetada, kuhu ainult soovis. Nagu elu ise, ei allu selline helikunst “orgaanilisuse” tõttu just kuigivõrd mingile kirjeldusele ning seondubki otseselt tehnoloogia “bioloogilise” mõistega. Üks ökofilosoof on hoiaku märgistamiseks välja pakkunud technobia mõiste. Tõsi küll, hiljem hakkasid abstraktset põimingut põhistama ka korduvad rütmimotiivid, mis muutsid üldpildi isegi üsna tantsuliseks, kaotamata seejuures kuulamisväärtust. See ning üldse agressiivne rütmikäsitlus ja kontrastide lembus eristab ka Delay muusikat meie Joel Tammiku omast, mis muidu võiks ehk esmapilgul tunduda isegi äravahetamiseni sarnane.

Kuid oma sisukusele vaatamata olid need kaks üritust vaid killuke kogu festivali tegelikust ampluaast ega anna täielikku ülevaadet toimunust. Parem ikka ise kohal käia ja muusikat kuulata kui sellest lugeda. Veel parem – mõlemat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming