Kõlakoda – muusika mõjutab mälu

Tiit Kändler, EPL/teadus.ee

Inimene on see, mida ta mäletab. Koer ei mäleta, et ta peitis kondi just selle pruunileheliseks haigestunud tikerberipõõsa alla. Ta lihtsalt teab seda. Koer ei seosta oma minevikku kindlate sündmustega: eelmisel uusaastal õhku lõhestades taeva poole lennanud ilutulestiku sajul ei ole tähendust, kuigi ta põgenes seda kuuldes kodust nii kaugele metsa, kui sai. Koera jaoks ei ole ajalool tähendust. Vaid inimene seostab oma olu peale oleviku ka minevikuga ja võib seeläbi end projitseerida tulevikku. Psühholoog Endel  Tulving nimetab seda inimese mälu ainulaadset võimet kronesteesiaks.

Inimene tajub aega, milles ta eksisteerib. Lisaks mäletab inimene kogetut. See on episoodiline mälu, mis seob minevikusündmused ühte värvilisse kimpu just tol hetkel tuntud tunnetega, valu ja rõõmuga, õnne ja kurbusega. See võime, mida pidulikult nimetatakse autoeneetiliseks teadvuseks, tekkis inimese evolutsiooni käigus ja lubab taaskogeda juba kunagi varem kogetut. Me nimetame seda lihtsustatult ajatajuks. 

Kummalisel kombel on ajatajule psühholoogias ja neuroteaduses pööratud väiksemat tähelepanu kui ruumitajule. Ka füüsikas on aeg tulnud mängu palju hiljem ruumist. Galileo küll tõi selle füüsikasse, kui uuris kehade kiirenevat või ühtlast liikumist. Kuid küllap ta mõistis, et aeg on ikkagi midagi ruumist täiesti erinevat ja seisab sellest lahus. Võib-olla sellepärast siduski Einstein aja ruumi külge kinni, et seda saaks kergemini lahata.

Kuid seda, miks aeg voolab vaid ühtpidi, mitte  aga ka teistpidi, ei osata siiani korralikult seletada.

Muusika tekib küll ruumilises kõlakojas, kuid on ise lahutamatult seotud ajaga. Kujutav kunst ja kirjandus ei pruugi olla seda teps mitte, kui mitte arvestada seda aega, mis meil läheb selle peale, et vahtida Mona Lisa portreed või läbi lugeda „Kalevipoeg”.

Endel Tulving esitab hüpoteesi, et kronesteesia on üks inimkultuuri liikumapanevatest jõududest, „võimalik, et kriitilise tähtsusega”. Võib siis spekuleerida, et inimesele ja just inimesele omase mälu  seisukohalt on helide maailmal üldse ja muusikal eriomane ja ülioluline koht. Muusika aitab mäletada.

On ju läbi aegade välja pakutud mitmeid mnemoonilisi võtteid, et süvendada mõne olulisena tunduva fakti mälujälge. Sageli on need võtted seotud luulega. Mäletan näiteks koolipõlve eesti keele tunnist lauset „kass kõrtsis ei käi”, mis pidi kinnistama, et täishäälikud või nende ühendid „a”, „õ”, „ei” ja „äi” on millegi poolest erandlikud. Mille poolest, seda küll enam ei mäleta. Kuid lause püsib meeles: mnemoonika raamistik on tekitanud sügavama mälujälje kui sisu, mille mäletamiseks see ju välja mõeldi.

Kuidas aga jätta meelde mõni luuletus või, mis veel hullem, näiteks kogu „Hamlet”, algusest lõpuni ja olemisest olematuseni? Tundub, et üks kergemaid ja ajule omasemaid viise on mällu surutav tekst viisistada. Laul ei tee meelt mitte ainult rõõmsaks või kurvaks, vaid aitab ka meenutada. Võib-olla seepärast esinebki selliseid nähtusi nagu „Helisev muusika” või „Figaro pulm” – ooperid ja muusikalid kinnistuvad  jäädavamalt mällu kui pelgalt sõnad ja pildid.

On inimesi, kes ei pea viisi ega taju ka kuuldud helide omavahelise kõrguse suhteid. Ka tämbrit ei suuda nad eristada. Sellise nn amuusiaga õnnistatuid arvavad teadlased olevat neli protsenti inimkonnast. Inimesed ise on oma muusikalistest oskustest veel kehvemal arvamusel: Keele’i ülikooli psühholoogiaprofessori John Sloboda andmetel arvab viiendik täiskasvanutest, et nad on kõlakurdid. Paljud neist kuulavad siiski muusikat meelsasti, kuna naudivad rütmi.  Kuid poolel kõlakurtidest ei ole sedagi võimet.

Üks selliseid inimesi on Readingi ülikooli arheoloog Steven Mithen, kes oma amuusiast hoolimata kirjutas raamatu pealkirjaga „The Singing Neanderthals” („Laulvad neandertallased”). Pärast seda oli tal huvi, jaksu ja visadust, et üritada mingilgi määral laulmist õppida. Selleks palkas ta endale aastaks lauluõpetaja. Enne kursuse algust tehti Mitheni ajust magnetresonantskuvamise meetodil pilt. Aasta otsa tuupis ta kahte laulu, mis pole just kergete killast:  need olid John Rutteri „A Gaelic Blessing” ja Händeli aaria „Lascia ch’io pianga”. Läbi häda ja viletsuse sai mees vähemasti mõneks hetkeks lauluhelidele pihta.

Möödus aasta ja juulis 2007 skaneeriti katsetaja aju uuesti. Mis siis selgus? Aga see, et visalt laulmist õppinud arheoloogi aju pilt oli muutunud. Tema aju Brodmanni piirkond, mis on seotud meloodia ja harmoonia ning mõnel juhul ka rütmi tekitamisega, oli suurem kui enne. Ka mõne teise ajupiirkonna aktiivsus  oli kasvanud; need alad seostuvad samuti muusika kuulmise ja kuuldavaks tegemisega. Parema aju poolkera aktiivsus suurenes rohkem, mis näitab, et just see seostub algeliste muusikavõimete omandamisega. Alles seejärel, oskuste edenedes, tuleb mängu teine poolkera.

Kuid piirkonnad, mis seostuvad kuulmismäluga, verbaalse info töötlemisega ja ajalis-ruumilise tähelepanuga, olid aktiivsuses kaotanud. Võib-olla seetõttu, et trenni käigus ei lootnud katsealune niivõrd teadvustatud mõttearendusele, vaid pigem muusika tundelisele mõjule.

Nii et mine sa võta kinni, kas muusika aitab paremini mäletada või mitte. Olen kohanud teadustööde ülevaateid, kus kinnitatakse, et muusika õpetamine edendab laste võimet keskenduda ja mäletada. Samas on ette tulnud ka töid, kus nende tulemuste tõsikindlus kahtluse all seatakse.

Kuid üks on kindel: muusika mälu hullemaks nüüd küll ei tee. 

Ja tänu tehnoloogia arengule (või selle tõttu) ümbritseb muusika meid üha enam. Inimesed võtavad muusikat üha enam asjana, mis on tehtud nende jaoks, mitte nagu elektroonikaeelsel ajastul, mil muusika oli pigem võimalus ise midagi teha. Nüüd ollakse ka muusikas tootjad ning tarbijad. On kadumas sügavam suhe muusikaga. Vajuta vaid nupule – ja siin see on. Ning kui juba ollakse tarbija, siis võetaksegi muusikat paremal juhul nagu ravimit: andke seda, ja kadugu stress, õppigu edukamalt mu lapsed  ning mingu paremini minu äri.

Sloboda ja ta kolleegid on uurinud vabatahtlike katsealuste vastasmõju muusikaga ning tõdenud, et muusikaliselt koolitamata inimest mõjutab muusika suuremal või vähemal määral päevas tosin korda või enam. Seda tundub mälu turgutamiseks olevat enam kui küllalt. Kuid mälul on oma kaitsevõime, ja seda ka ohtra muusika pealetungil. Kui uuriti kodeerimist ajus ja mälu, siis jõuti järeldusele, et inimeste musikaalne intelligents kutsub esile vigu. Palju kuulnud  kuulaja kaldub üldistama ning asendama nooti või akordi, millel on mõne kunagi kuuldud noodi või akordiga samalaadne muusikaline funktsioon. See tähendab, et nad on alateadvuslikult õppinud selgeks muusikalise grammatika reeglid.

Kui lasta katsealustel jälgida arvutiekraanil kujutisi ja neid hiljem meenutada, siis selgub, et võrreldes nendega, kellele samal ajal mängiti mingit heliteost või anti kuulda valget müra, on edukamad need, kes said ülesandele keskenduda vaikuses.

Niisiis võib  muusikalise küllastumise olukorras küsida ehk niigi: kui hästi mäletab aju vaikust? Siin võib ju vaielda, et pole võimalik mäletada midagi, mida pole olemas. Kuid ka vaakumit peeti kunagi nähtuseks, kus puudub mis tahes asi. Nüüd aga on selgunud, et vaakumi energia pole sugugi null ja on üsna tõenäoline, et universum just vaakumist välja prantsataski. Võib-olla pole kuulaja kõrvades mitte ainult muusika ilu, vaid ka vaikuse võlu. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming