Kõlavalt elavad pildid

Anne Prommik

„Revisioon IV – Eesti aeg”: ansambel Resonabilis koosseisus Iris Oja (hääl), Kristi Mühling (kannel), Tarmo Johannes (flööt), Aare Tammesalu (tšello), kaastegev Tammo Sumera (heli) 21. III Okupatsioonide muuseumis. Ansambel Resonabilise kaheksandat aastat kestvat „Revisiooni” saab nimetada kontserdisarjade ahelaks. Laiemalt on tegu interdistsiplinaarsete kunstisündmustega, mille igas sarjas mängib olulist rolli mõni visuaalse kunsti liik, „Revisioon IV” puhul fotograafia. Nii nagu sarjades vahelduvad visuaalsed kunstid, on igal kontserdil ühe ansambliliikme näol ka värske kunstiline juht. Sellesse kavva oli Aare Tammesalu valinud Eesti või Eestiga seotud noorte heliloojate teosed, mille esitamise ajal sai vaadata Eesti Rahva Muuseumist pärit vanu fotosid. Sama tavapäratu ja eraldiseisev nagu Resonabilis meie muusikapildis, oli ka kontserdipaik. Okupatsioonide muuseumi võrdselt nostalgilises ja värskelt moodsas õhustikus üles astunud ansambli kava koosnes verivärskest, viimase kümne aasta jooksul kirjutatud muusikast, mille saatel võis imetleda aga hoopis 1920-30ndatest pärinevaid Eesti piltnike töid. Siledaks kammitud ontlikud lapsed ja väärikalt tõsised prouad, retušeeritud portree nurgal Parikase signatuur. Vabatahtliku tuletõrje spordiring ja kohmakas lennuk, Munamäe vaade ja Georg Lurich oma sitket ihu demonstreerimas. Kollakaks tõmbunud fotode vaheldumine tänapäevase muusika saatel mõjus kui tummfilm, millele ümbritsevad muuseumi eksponaadid andsid laiema mõõtme. Segaseid tundeid tekitasid pildid, mis oleksid võinud pärineda minu vanaema fotoalbumist, taamal kõrvuti paistmas ehitusjärgus metsavendade punker ja esikommunisti büst. Tekkis paralleel hiljuti esilinastunud Hardi Volmeri filmiga „Elavad pildid”, millesse samuti on kätketud ajastute vaheldumise segapuder Eestis, näidatud sõja ja okupatsiooni, muusika ja armastuse kaudu. Seesuguseid assotsiatsioone võis muidugi põhjustada ka avalugu, mille autor Ardo Ran Varres on loonud ka eelmainitud linateose muusika. Filmilikkus oligi üks kontserdi läbivaid jooni.

„Force majeure” (2012) tšellole ja elektroonikale Aare Tammesalu tundlikus esituses oli mõjuva dramaturgiaga kaasahaarav teos. „Kuidas reageerime, kui sündmused meie ümber arenevad vastupidiselt oodatule?” küsisid Eesti inimeste silmad. Nii vanadelt fotodelt kui kuulajate omad. Otsekui meenutades, et aegade muutumisele vaatamata jääb inimese põhiloomus ikka samaks.

Kristjan Kõrveri postminimalistlikuna mõjunud soolokandleloo „Notae nr 4” (2004) esitas meie kromaatilise kandle esileedi Kristi Mühling otsekui pilliga kokkukasvanuna. Lugu illustreerisid sedakorda masinate fotod, emotsionaalseks ja mitmetähenduslikult mõjuvaks lõpuakordiks foto kaisukaru ja suure raadioaparaadiga.

Järgnenud Eugene Birmani „defixio2“ (2011) kogu ansamblile oli samuti ääretult filmilik. Birman on sündinud 1987. aastal Lätis, tema rohkete õpetajate hulgas on ka John Adams ja Toivo Tulev. Resonabilisega seob noort heliloojat juba varasemgi koostöö. Birmani rinnaregistris itkeva vokaali ja ekspressiivse flöödipartiiga lugu illustreerinud militaarsed fotod tekitasid valusaid äratundmishetki.

Tauno Aintsi „3filmi” (2010) algust kandis Iris Oja hällilaululikult õrn vokaal, mille taustal elustusid dünaamilised kehakultuurlased, rühmvõimlejad ja püramiidid. Oja sai oma häält katsetada ka parmupilli tämbrit imiteerides. Huvitavalt vastuoluline oli hetk, mil väliselt tõsise muusika saatel esitatud foto pelgalt viigilehtedega kaetud mehepoegade uljast rivist kutsus esile publiku elevuskihina.

Tatjana Kozlova „Uksed 1” („Doors 1”, 2001) Tarmo Johannese esituses eksperimenteeris flöödi kõlavõimalustega. Eesti ajalooliste loodusvaadete taustal meenus Lembit Petersoni viimatine lavastus „Ma olen tuul”. Mitte ainult seepärast, et etenduse teine pool sisaldab Tarmo Johannese soolokava. Tundub, et Kozlova ja Peterson räägivad samadest asjadest. Sõnadeta.

Kui muusikaliselt moodustasid lood tasakaalustatud terviku, siis fotode valiku kriteerium jäi kohati ebaselgeks; tekkis huvi saada rohkem selgitusi fotode autorite ja neil kujutatu kohta.

Kontserdi algus kruvis pinge jõuliselt lakke ja tekitas ootusärevust, kuid lõpupoole kontsentratsioon veidi hajus. Küllap tuligi lõpp igale kuulajale eri ajal, siis, kui nõukogude aja propagandaplakatid, telefoniputkad ja muu „äratundmisrõõmu” tekitav atribuutika sai läbi uuritud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming