Kolm heliplaati eesti koorimuusikaga

Kaie Tanner

said selle elu endale kandakäid mööda piiri käid mööda randalaine ees liiv ja laine peal tähedkust sa kord tulid sinna kord lähed(Jaan Kaplinski, teksti on kasutanud Tarmo Lepik meeskooriteoses „Mere väravas”) Eestis tegutseb praegu 1184 koori ja nii  võiks arvata, et häid koorimuusikaplaate ilmub meil hulgakaupa. Üldiselt ju ilmubki – lisaks proffidele salvestavad oma esitusi üsna usinalt ka tublimad isetegevuskoorid. Ometi kurdavad muusikakoolide kooriliteratuuri õpetajad, et suurt osa eesti kooriklassika kullafondist pole võimalik helinäidetena õpilastele mängida – need eksisteerivad vanadel vinüülplaatidel, mis rohkest kasutamisest ammu loojakarja läinud, või pole neid üldse. Kullafondi kooriteosed nõuavad sageli suurt ja võimekat esituskoosseisu, mistõttu nende esitamine kipub vahel meie kooridele üle jõu käima. Peamiselt on põhjuseks paljude meie kooride suhteline väiksus ja sellest tulenev vokaalne suutmatus. Tõsi, näiteks meie Tormist, Pärti ja Kreeki salvestavad ammugi ka rahvusvahelised tippmuusikud, aga see eesti koorimuusika patriooti vaevalt lohutab.  Seega saab kolme korraliku koorimuusikaplaadi üsna üheaegne ilmumine olla ainult väga hea uudis. Ja juttu tuleb neist kõigist: Eesti Rahvusmeeskoori plaat „Tulelaul”, tütarlastekoori Ellerhein „Nüüd ep on ilus elada” ja Konstantin Türnpu koorilaulude kogumik „Priiuse hommikul”.  

„Tulelaul”, Eesti Rahvusmeeskoor, 2010.

Eesti Rahvusmeeskoor on üks juhtivaid Eesti koorimuusika salvestajaid ja andnud välja kümneid plaate. Arvestatava osa sellest varamust moodustab Tormise looming, aga ka Ernesaksa, Mägi, Tubina, Vähi, Eespere, Tulevi jt oma. Sealjuures on enamiku  plaadistusi algatanud RAMi kunstiline juht Ants Soots, kes on teinud ka teoste valiku. Soots pole mitte ainult musikaalne ja väljendusrikka käega dirigent, vaid ta toimetab muusikas ka äärmise süvenemise ja põhjalikkusega. Tulemuseks on läbimõeldud, terviklikud ja professionaalselt teostatud kavad nii kontserdil kui plaadil, need panevad kuulama ja kaasa mõtlema. „Tulelaulu” kavasse on Soots valinud Kuldar  Singi, Tarmo Lepiku ja Anti Marguste teosed, mida mõne üksiku erandiga ei ole varem meeskooriversioonis salvestatud. Nagu dirigent ise ütles, oli algideeks salvestada Lepiku teoseid, millelt mõte liikus edasi Singi ja Margusteni – nii sai plaadil kokku kolm erinevat filosoofiat. Erinevad heliloojanatuurid pakuvad kuhjaga kontraste, neid ühendab aga teksti suur osatähtsus, muusika seos sõnaga, Rahvusmeeskoorgi  järgib oma esituses teksti rõhke ja rütme imekspandava orgaanilisusega. Singi teoste romantiline meloodika, väljendusrikkad pikad fraasid ja voolav vokaal, Lepiku sugestiivsed retsitatiivid ja vokaliisid, Marguste humoorikad rahvalauluseaded – kõik on karakterilt lõpuni viimistletud ja pakuvad nauditavat kuulamist. Erilise mulje jättis mulle (ja mitte esimest korda) RAMi ja dirigendi võimekus  avardada mõistet „dünaamiline ampluaa” – kuulake, kui sujuvalt (ning alati põhjendatult) liigub koor skaalal ppp – fff, ühes kõigi vahepealsete varjunditega. Üks puudus on „Tulelaulul” küll – seda plaati pole võimalik taustaks kuulata. Olen korduvalt proovinud, aga plaat haarab su kõrvupidi kaasa ning sunnib endaga ühes mõtlema. 

„Priiuse hommikul”, Eesti Kooriühing, 2010.

Mõte, et Konstantin Türnpu kooriloomingu paremik tuleks salvestada, sündis helilooja 140. sünniaastapäeval ehk viis aastat tagasi. Kava koostamine ja plaadi salvestamine võttis aga parajasti nii palju aega, et „Priiuse hommikul” ilmus aastal 2010 ehk helilooja 145. sünniaastapäeval. See on ka esimene plaat Türnpu loominguga, varem on koorid salvestanud üksikuid tema laule. Kunstiline juht Ants Üleoja on valinud plaadile Türnpu sega- ja meeskooriloomingu paremiku: 17 laulu, mis kõik pärinevad helilooja hilisemast loomeperioodist (meeskoorile kirjutatud „Lootus” ongi Türnpu viimane teos). Segakoorilaule, mis nõuavad suurt esituskoosseisu, esitavad plaadil Tallinna Tehnikaülikooli kammerkoor ja Tallinna Kammerkoor koos; meeskoorilugusid  laulavad Inseneride Meeskoor, Tallinna Tehnikaülikooli meeskoor või Eesti Rahvusmeeskoor. Ühendkoosseisus on raske saavutada vokaalset ühtlust ja vabadust, mis pidevalt kokkulaulnud kollektiivile lihtsamalt kätte tuleb. Ühendamine on aga kohati paratamatus: nii „Priiuse hommikul”, „Valvur” kui „Nüüd hiilgavad tähed” on vokaalselt nõudlikud ning kirjutatud suurele koorile;  ideaaltulemuse saavutamiseks tulnuks ehk esituskoosseisule isegi kolmas kollektiiv lisada. Kuid nende laulude romantilise fraasi muusikaline kulgemine ja reljeefne polüfoonia (dirigendid Aivar Leštšinski ja Peeter Perens) on kuulamist väärt. Plaadi keskmise osa moodustavad lihtsamad ning ka sagedamini esitatavad segaja meeskoorilaulud: „Troost”, „Ajaratas”, „Mu Eestimaa”, „Tervitus”, „Kyrie”, „Sanctus”,  „Kevade tunne” ja „Meil aia-äärne tänavas”. Karakteerne viimistletud esitus, muusikalised kontrastid ja nõtke fraseerimine pakuvad nauditavat kuulamist ning dirigentide töö väärib kiidusõnu. Viimase ploki meeskoorilaule („Mis oli see, mis juba lapsepõlves”, „Lootus”, „Luiged”, „Põud”, „Mull’ lapsepõlves rääkis” jt) kuuleb kontsertidel enamasti vaid RAMi repertuaaris. Ants Soots peab põhjuseks  Türnpu kohta keerukat helikeelt ja kõigi häälerühmade ulatuste äärmuslikku kasutamist. Ilmselgelt kirjutas helilooja need laulud silmas pidades omaenda sajaliikmelist Tallinna Meestelaulu Seltsi, mis oli omal ajal tuntud kontserdikollektiiv. Rahvusmeeskoor ja dirigent Soots loovad Türnpu lauludest kaunid muusikalised tervikud, mis paistavad silma oma värvikülluse ning vokaalse meisterlikkusega. 

„Tormis. Nüüd ep on ilus elada”, Estonian Record Productions,  2009/2010.

Veljo Tormise muusikat on plaadistatud rohkesti ning ka tütarlastekoor Ellerhein on seda teinud. Praegune CD on aga nende esimene Tormise autoriplaat ja sündis Ellerheina dirigendi Tiia-Ester Loitme ning helilooja enese koostöös. „Nüüd ep on …” sisaldab suuresti Tormise originaalloomingut: „Modaalsed etüüdid”, „Kevadkillud”, „Suvemotiivid”, „Sügismaastikud”, „Talvemustrid”, „Järv tare taga”. Loitme lüürilised, nõtke fraseeringuga ja tekstitruud tõlgendused ning koori puhas karge vokaal moodustavad kauni muusikalise terviku. Aldi rikas sügav toon ja soprani vokaalne vabadus on kohati imetlusväärne, arvestades asjaolu, et tegu on gümnaasiumiealiste neidudega. Kui Tormis on ennekõike tuntud regilauluga toimetava heliloojana, siis oma originaalloomingus  demonstreerib ta oskust kirjutada eesti keel muusikasse (regilaul teatavasti tavapärastest sõnarõhkudest ei hooli) – oskus, mida pole kahjuks antud mitte kõigile heliloojaile. Kuulake näiteks, kuis päike lööb trummi ja vihma sajab „Looduspiltides”. Kirkad üksteisesse sulanduvad klastrid ja karge meloodika moodustavad tõepoolest terviklikke looduspilte, mida mõtestatud kuulamise korral on võimalik  enda ees ka näha. Loomulikult ei puudu plaadilt ka rahvamuusikal põhinevad laulud („Karja kojukutsumine”, „Kolm eesti mängulaulu”, „Lüpsiloits” jt) ning lisaks Tormise seatud kaks tuntud eesti lugu tsüklist „Nostalgia”. On iseloomulik, et erinevalt mitmetest teistest kooridest ei laula Ellerhein Tormise rahvalauluseadeid n-ö täistallaga ja matsakalt, vaid samasugust vokaal- ja fraseerimiskultuuri  üles näidates nagu helilooja originaalloomingu puhul. On selline esitus autentne või mitte, jäägu folkloristide vaielda, mulle on koori lüüriline tõlgendus väga sümpaatne. Eesti koorimuusika kõrgel tasemel esitamine ja jäädvustamine on eelkõige meie oma kooride ja muusikute vastutada. On hea, et jätkub seda vastutust tajuvaid dirigente ja väljaandjaid. Meie laulud on osa  meie rahva loost, meie tulekutest ja minekutest, meie ühisest hingamisest. Plaat on üks viis oma lugusid jagada ning teistele kuuldavaks teha.

Jagame. Kuulame.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming