Kolmas kord Kotzebuest: Berliin-Tallinn-Berliin

Anu Schaper

Oktoobri algul leidsid kolmandat korda aset Kotzebue-kõnelused (Kotzebue-Gespräch) ehk August von Kotzebuele pühendatud konverents (seekord taas Berliinis ajaloolises Schleiermacherhausis), millest ajendatuna on põhjust heita pilk ka eelmistele (2012. a Berliinis, 2013. a Tallinnas/Kõuel) ning küsida, kuhu on praeguseks jõutud. Kõneluste idee käis 2011. aastal välja Harry Liivrand (Eesti kultuuriatašee Saksamaal) ning tema eestvedamisel ja Berliini Eesti Suursaatkonna, Berliini-Brandenburgi Teaduste Akadeemia (BBTA) ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) koostöös on need siiani ellu viidud.

Esimestel Kotzebue-kõnelustel oli oluline Kotzebue tegevusvaldkonna raadiuse kaardistamine. August von Kotzebue (1761–1819) oli muidugi äärmiselt mitmekülgne kultuuritegelane, tegutsedes näitekirjaniku, teatridirektori, kirjastaja, aga ka Vene konsulina ning olles Eestis riigiametnik ja mõisnik. Osalt oma poleemilisuse tõttu, osalt vastasseisu tõttu Goethega, kuid ka aukartust äratava produktiivsuse või õelalt öeldes grafomaania tõttu (näiteks pärineb Kotzebue sulest ligi 230 näidendit kõigis mõeldavais žanreis) on hinnangud Kotzebuele Saksamaal veel tänapäevalgi üsna vastuolulised. Endiselt peetakse teda ajaviitekirjanikuks ja tajutakse problemaatilisena tema kriitikat Goethe aadressil. Seetõttu oli esimestel Kotzebue-kõnelustel palju juttu rehabiliteerimisvajadusest, samuti tarvidusest selgitada kuulujuttude ja tegelikkuse vahekorda. Nii tõdes Harry Liivrand oma toonastes avasõnades, et „Eesti kultuuriloos kõrgelt hinnatud Kotzebue on Saksamaal ikka veel musta lamba ja „Vene spiooni” staatuses. Konverentsi eesmärk on uusi vaatepunkte esitades seda klišeelikku ning eelarvamuste kammitsais seisukohta revideerida.” Liivrannale sekundeeris kunagine Saksa Eesti saadik Henning von Wistinghausen, leides, et „on aeg tõsta Kotzebue jalule”.

Kolme kõneluse jooksul on süvenenud ettekujutus Kotzebue tegevuse suurest ulatusest, kuid ka tohutust mõjujõust ning tema ja ta teoste uskumatult laiast tuntusest tollases Euroopas (ja kaugemalgi). Süvitsi ja mitmest küljest on käsitletud tema tegevust ajakirjade väljaandjana nii Tallinnas kui ka Berliinis, tema ja Goethe vastasseisu, kuid eriti tema loomingut väga erinevatest aspektidest. Kolmandad kõnelused keskendusidki just Kotzebuele kui kirjanikule ning siin ei saa eraldi välja tõstmata jätta Kotzebue-spetsialisti Alexander Košeninat, kes koos kahe kaasautoriga andis 2011. aastal välja ka Kotzebue kõigi näidendite leksikoni. (Oma nüüdses säravas ettekandes osutas Košenina, et Kotzebue ei jätnud oma näidendites ühtki kaasaegset olulist teemat ja trendi kriitilis-poleemiliselt puudutamata.) Nagu näitab kas või sellise leksikoni ilmumine Saksamaal, pole Kotzebue siiski sugugi teema, millega ainult estofiilid tegeleksid või kus initsiatiiv peaks tulema n-ö perifeeriast (Tallinnast näiteks, kuna Kotzebue on Eesti kultuuriloos niivõrd oluline). Järgmisel aastal tuleb välja esimese kahe Kotzebue-kõneluse ettekannete põhjal valminud artiklikogumik (koostajad Harry Liivrand, Kristel Pappel EMTAst ja Klaus Gerlach BBTAst), mille puhul algatus tuleb tõesti Eestist, kuid viimase kümnendi jooksul on saksa autoritegi sulest ilmunud mitu Kotzebue loomingule ja tegevusele pühendatud monograafiat.

Uudishimu näib jätkuvat selle kultuuritegelase tegevuse kõikvõimalike tahkude suhtes. Kotzebue-kõneluste raames tunduvad olulisemad teemad Kotzebuest rääkides olevat Kotzebue ja koloniaalkirjanduse (Maris Saagpakk ja Otto-Heinrich Elias) ning Kotzebue ja Goethe vahekord, Kotzebue roll oma kaasaja ühiskondlikes debattides, (muusika-)esteetika küsimused, üldse Kotzebue (loomingu) seosed muusikaga ja Kotzebue libretistina (Kristel Pappel ja Christine Siegert), just seekordsetel kõnelustel väga põnevana ka inkognito-motiiv (Jaan Unduski ettekandest inspireeritult) ning (ka eelnevaga seoses) Kotzebue kirjastajategevus, aga ka Kotzebue retseptsioon Ida-Saksamaal (Jens Thiel). Samuti on oluliseks peetud Kotzebue tegevuse ruumilisi raame, nii teoreetiliselt (ettekanne Tallinna Teatri hoonest kõnelustel 2012) kui ka praktikas: Tallinna 2013. aasta kõnelustel avati Nuku teatrimaja seinal pidulikult Kotzebue tegevust kajastav mälestustahvel (1812.-1813. a oli ta samas kohas asunud Tallinna Teatri direktor). Kõneluste esimese päeva ettekanded peeti sealsamas Nuku majas – ning teise päeva omad August von Kotzebue pojale Ottole kuulunud Kõue mõisas. Seekord oli konverentsi kuulajaskonnas esmakordselt ka Kotzebue otsene järeltulija – Ottost jätkunud meesliini esindaja Alexander von Kotzebue.

Üks viimastel Kotzebue-kõnelustel kõneainet pakkunud teema oli tema kunagi väga armastatud ja palju esitatud näidendite lavaletoomise problemaatika tänapäeval. Nagu näitavad Kotzebue näidendite stseenilised lugemised, mis on samuti kuulunud kõigi kolme kõneluse juurde, võib Kotzebue teatriinimesed ka mõneti nõutuks teha – pole ilmselt niisama lihtne leida viisi, kuidas tema loomingule tähapäeval läheneda. Siiski etendatakse näiteks Kotzebue komöödiat „Die deutschen Kleinstädter” ehk „Saksa väikelinlased” (1802) Saksamaal nüüdki aeg-ajalt.

Viimaste Kotzebue-kõneluste avasõnades väljendasid Harry Liivrand ja akadeemik Conrad Wiedemann soovi, et saadaks jälle rohkem selgust paljudes oletustes, mis Kotzebue tööde ja elu kohta käibel – see soov läheb iga järgmise Kotzebue-kõnelusega ikka rohkem täide ning rehabiliteerimisest, näib, pole nüüd enam tarvis rääkida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming