Kommentaar. Muusika on ka teadus

Tiina Mattisen

Eesti Teaduste Akadeemia valis oma viimatisel üldkogul mullu 7. detsembril seitse uut akadeemikut, nende seas helilooja Arvo Pärdi. Akadeemik Jaan Ross, kas peaksime tähtsustama Arvo Pärdi valimist akadeemikuks kui esimese helilooja jõudmist selle tiitlini TA tegevusloos või kui nn kaunite kunstide väärtustamist teaduse tasandil? Jaan Ross: Loodan, et helilooja ei pahanda, kui tsiteerin alustuseks tema kommentaari seoses nende valimistega. Pärt oli napisõnaline, nagu ta tavaliselt on, aga ütles niisuguse lause: „Muusika on ka teadus”. Kõige lihtsam on seda lauset mõtestada antiiktraditsioonist lähtudes: seitse vaba kunsti, mis teatavasti jagunevad kolmeks ja neljaks – triiviumiks ja kvadriiviumiks – ja kvadriivium sisaldab järgmised osised: aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika. Nii et kui lähtuda sellest traditsioonist, mida võib-olla Pärt ka silmas pidas, siis akadeemikud Jaan Einasto ja Arvo Pärt sobivad üsna hästi kõrvuti pildile. Kui püüda aga tänapäevast lähtudes vastata küsimusele, kui suurel määral kaunid kunstid on olnud alates 1938. aastast esindatud Eesti Teaduste Akadeemias, siis tuleb praegu meelde neli nime: Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Juhan Peegel ja Lennart Meri. Mulle tundub, et nad kõik on olnud akadeemia liikmed esimeses järjekorras kui kirjanikud, kuigi eesti kultuuri ja ühiskonnaga hästi kursis inimene teab, et lisaks kirjanikuametile on Tuglas toimetanud ajakirja Looming ja kirjutanud Juhan Liivi monograafia, Suits ja Peegel õpetanud Tartu ülikoolis, Meri olnud Eesti Vabariigi president. Nii et nad on olnud nii-öelda mitme valentsiga inimesed.

Kui rääkida praegu kõne all olevast valimisvoorust, siis paar aastat tagasi tekkis akadeemia liikmete seas mõte, et aeg oleks sobiv järjekordselt mõne vakantsi väljakuulutamiseks kunsti või kirjanduse alal, milleks TA põhikiri väga otseselt võimaluse annab. Ja juhatuse otsusega jäi selle ala kitsam piiritlemine sotsiaal- ja humanitaarteaduste osakonna ülesandeks. Selle osakonna liikmena võin öelda, et vahetasime üsna pikalt mõtteid, kaalusime muusika ja kirjanduse vahel, otsustades lõpuks seekordse vakantsi puhul muusika kasuks. Kandidaate esitati kaks: Erkki-Sven Tüür ja Arvo Pärt. Olen ühes kommentaaris juba öelnud, et oleksin meelsasti näinud selles reas ka Veljo Tormist. Kokkuvõttes arvan, et TA tegi õige valiku, sest Pärt on rahvusvaheliselt kõige tunnustatum eesti helilooja tänu oma tintinnabuli-stiilile.

Euroopa riikides kipuvad sellised organisatsioonid nagu teaduste akadeemia ikka tavaliselt olemas olema ja, kus riik on suurem, on neid isegi mitu. Soomes on olemas suurema liikmete arvuga teadusseltsi tüüpi Soome Teaduste Akadeemia ning palju väiksem Soome Akadeemia, kes, niipalju kui ma tean, on kaasatud ka teaduspoliitiliste otsuste tegemisse. Veel võib suuremates riikides, nt Rootsis näha, kuidas humanitaarteadustele on eraldi akadeemia ning täppis- ja loodusteadustele omaette akadeemia. Eesti on vist nii väike, et mitut akadeemiat ülal pidada oleks riigile liiga kulukas, aga see üks, mis meil on, see võiks ka edaspidi olemas olla. Ja mõnedel juhtudel on akadeemia mänginud ühiskonnas kaalukat rolli. Kõigepealt tuleb pähe 1950. aasta VIII pleenumi järgne aeg, kui pärimuse järgi oli Tuglasel mõnda aega akadeemiku tasu ainus regulaarne sissetulek – muudest ametitest lasti ta lahti … Ja kui rääkida lähemast minevikust, siis ma arvan, et umbes kümme aastat tagasi, kui valitsusel oli plaan erastada Narva elektrijaamad, mängisid mõnede TA liikmete sõnavõtud ja püüd avalikku arvamust mõjutada mingit rolli selles, et elektrijaamu siiski ei erastatud.

Kas ja millist tulu võiks kaunitele kunstidele tõusta sellest, et meie loovisikutel on oma esindaja akadeemikute seas?

Sellele on natuke raske vastata, sest akadeemia liikmetel ei ole põhikirja järgi väga konkreetseid töökohustusi, küll aga on neil võimalus öelda sõna sekka neis ühiskonna arengut puudutavates küsimustes, mida nad peavad oluliseks. Arvan, et Pärdi staatus akadeemikuna pakub talle veel ühe kõnetooli, juhul kui ta peab vajalikuks mingis kauneid kunste puudutavas asjas oma seisukohta väljendada.

Sul saab varsti juba kümme aastat akadeemiku staaži. Kas su nõu ja tuge on sageli vajatud?

Ma mõtlen, et mul on ehk õnnestunud parandada muusika- ja teatriakadeemia positsiooni muusikale lisaks ka teadusasutusena ning – üleriigilise kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli raamides – viimastel aastatel saada ühe laua taha istuma ja koos tööd tegema inimesi, kes muidu võib-olla sinna poleks nii kergesti sattunud. Ja konkreetsemaid väiksemaid ülesandeid tekib ka ikka. Näiteks muusikateadust laiemale avalikkusele tutvustada olen koos oma õpilastega üsna mitu aastat järjest püüdnud TA majas Toompeal üle-euroopalise teadlaste öö raamides, mis tavaliselt on septembris.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming