Konkursi seni tabamata fenomen

Hele-Maria Taimla

V rahvusvaheline Heino Elleri nimeline viiuldajate konkurss 9. – 18. V Tallinnas Mai keskel läbi viidud viienda Heino Elleri nimelise rahvusvahelise viiuldajate konkursi erilisust rõhutas korraldustoimkonna esindaja Peeter Paemurru juba enne võistlusvoorude algust. Klassikaraadiole antud intervjuus tõdes Paemurru, et ees ootab konkursi ajaloo kõige kõrgetasemelisem ja tihedam mõõduvõtt, sest suurte rahvusvaheliste võistluste laureaate osaleb rohkem kui on finaalikohti. Võrdluses eelmiste Elleri konkurssidega püstitati rekord ka esindatud maadega, võistlejaid tuli üheksast riigist: Venemaa, Lõuna-Korea, Iisrael, Soome, Hispaania, Läti, Poola, Valgevene ja Eesti. Elleri konkursi ajalugu ulatub Eesti iseseisvuse taastamise aega, mil siinsetele viiuldajatele avanes kauaoodatud võimalus – võrrelda oma ja välismaalaste mänguoskusi. Kahel esimesel korral (1991 ja 1996) kujunes konkurss kõigest Baltimaade ja Soome mõõduvõtmiseks: esimese võidu sai Leedu, teisel korral jäi võit koju – esikoha pälvis Andrus Haav. Kolmandaks toimumiskorraks (2001) suutis konkurss laiendada oma rahvusvahelist haaret ja koondas võistlema kaheksa riiki. Ka võit viidi kaugemale kui varem – Lõuna-Koreasse. Pikema pausi järel korraldatud neljandal konkursil (2008) oli osalejaid kuuest riigist, esikoht läks Poola. Vahepeal oleme jõudnud aega, mil muusikute õpe ja liikumine on piiriülene, kontakte suurendab ka internet, mistõttu pole põhjust rääkida eestlaste või mis tahes muu rahvuse kollektiivsetest erinevustest maailma pillimängu tasemes või tehnikas. Küll aga on oluline kasutada aina kasvavat võimalust populariseerida Eestis kirjutatud muusikat ning näidata meie muusikute ja pilliõppe konkurentsivõimelisust. Seda Heino Elleri nimeline konkurss ka teeb.

Võisteldi kolmes voorus (neile eelnes demovoor), millest kaks mängiti Eesti muusika- ja teatriakadeemias ning kolmas Mustpeade majas ja Estonia kontserdisaalis. Esimeses, sooloviiuli voorus tuli esitada Elleri „Avarused” või „Fantaasia”, üks Paganini kapriis ja üks Bachi valitud teostest. Teise, klaverisaatega vooru kava moodustasid Elleri „Männid”, „Kuuvalgel” või „Fantaasia” g-moll ja vabalt valitud virtuoospala ning Beethoveni, Brahmsi, Debussy või Elleri sonaat. Kolmandasse vooru pääsenud said mängida Tallinna Kammerorkestri ees Mozarti viiulikontserti (valida tuli 3. – 5. hulgast) ning soleerida ERSO ees suure romantilise viiulikontserdiga. Viimase puhul oli populaarseim valik Tšaikovski Viiulikontsert D-duur op. 35, kuid kavas olid ka Brahms, Sibelius ja Glazunov. Finaalvooru kontserte dirigeeris Mikk Murdvee.

Et konkursile kandideerijaid oli palju, tekkis korraldustoimkonnal esmakordselt vajadus teha juba demovooru põhjal märkimisväärne eelvalik, mille tulemusena jäid Peeter Paemurru sõnul võistlusest välja ka mitmed head mängijad. Kahtlemata külvas see asjaosaliste seas rahulolematust, kuigi on loomulik, et mistahes muusikakonkursil loodud paremusjärjestus ei saa kunagi olla kõigi suhtes õiglane, seda eriti ühtlaselt kõrge taseme puhul. Ülesanne selgitada võistlejate seast välja parimad, määrati sel aastal žüriile koosseisus: Jean Ter-Merguerian (žürii esimees, Prantsusmaa), Christian Funke (Saksamaa), Andrus Haav (Eesti, Soome), Krzysztof Śmietana (Suurbritannia), Mari Tampere-Bezrodny (Eesti, Soome) ja Mihhail Vaiman (Iisrael, Saksamaa).

Auhinnalised kohad jaotati järgmiselt: esimest ja teist kohta jäid jagama Ivi Ots Eestist ja Tihhon Lukjanenko Venemaalt, kolmandat kohta jagasid Ye Gyeong Lim Lõuna-Koreast ja Anna Savkina Venemaalt. Diplomiga tunnustati veel eestlannat Marike Kruupi ja soomlannat Hanna Margareetta Parviainenit. Kõik laureaadid eristusid omanäoliste kvaliteetidega. Žüriiliikme Krzysztof Śmietana hinnangul näitas Ots küpsust, intelligentsust ja puhast musikaalsust, Lukjanenko mängis ilusa ja magusa tooniga, Lim demonstreeris esmaklassilist tehnikat, temperamenti ja nooruslikku entusiasmi, Savkina esitles end huvitava ja graatsilise muusikuna, Kruup oli väga musikaalne ja väljendusrikas ning Parviainen paistis silma tasakaaluka ja puhta lähenemisega.

Nii konkursi taseme tõus, geograafilise haarde laienemine kui ka osalejate arvu kasv viitavad siinkohal ürituse prestiiži tõusule. Mis ajendab hinnatud interpreete lendama Eestisse jõudmiseks tuhandeid kilomeetreid? Mille poolest on Elleri konkurss eriline?

David Oistrahhi konkursi kahekordne võitja, Louis Spohri konkursil esikoha saanud ning mitmel pool Euroopas soolokontserte andnud venelanna Anna Savkina tuli Elleri konkursile eesmärgiga kohtuda Eesti muusikutega. Huvi oli äratanud Savkina õpetaja, Moskva konservatooriumi ja Sibeliuse akadeemia professor Aleksandr Vinnitski, kes oli tüdrukule palju rääkinud Eesti muusika- ja teatriakadeemiast, Elleri-nimelisest viiuldajate konkursist ning Tallinnast. Eestisse tulekut toetas ka tõik, et siinse konkursi kolmas voor võimaldas Savkinal mängida Brahmsi viiulikontserti sümfooniaorkestri ees. Seda kogemust läks tal vaja V Sendai rahvusvahelisel viiuldajate konkursil Jaapanis, kus neiu juba mõned päevad pärast Eestis käiku võistlustulle astus. Nagu Savkina kuulis Elleri konkursist oma õpetajalt ka lõunakorealanna Ye Gyeong Lim, kelle tähelepanu köitis kõigepealt konkursi kõrgtasemeline ja huvitav kava.

Mõlemad neiud jäid Eestis käiguga rahule ja hindasid kõrgelt kokkupuuteid Eesti muusikutega. Savkina annaks tulevikus meelsasti Eestis ka mõne kontserdi, kuid välistab oma edasise osaluse Elleri konkursil. Põhjuseks on see, et erinevalt paljudest tänapäeva tuntud konkurssidest võivad kõnealusest võistlusest osa võtta ka žüriiliikmete õpilased. Kogenud võistlejana on ta kindel, et selle keelustamine võiks tõsta suuresti huvi konkursi suhtes, mis kahtlemata väärib pikka ja edukat tulevikku.

Elleri konkursil osalenud noored muusikud kinnitavad üksmeelselt, et kõnealuse võistluse teeb eriliseks just Heino Elleri teoste esitamine. Senikaua, kui need on olulised ka konkursi korraldajatele, laiendab eesti muusika pidevalt oma kuulajaskonna, interpreetide ja austajate ringi. Anna Savkina peab Ellerit tähtsaks XX sajandi heliloojaks, kes on viiulimuusikasse andnud märkimisväärse panuse. Elleri helikeelt iseloomustab tema sõnutsi „eestlaslik mõtisklus, Balti rahvaste filosoofia ja lisaks ka sügavus ja võimsus”. Ye Gyeong Limi arvates on Elleri muusika väga raske, kuid põnev: „Seda mängides saab tunda, kui imeline on eesti muusika”.

Professor Śmietana sõnul on Elleri muusika väga lüüriline ning nõuab viiuldajalt oskuslikku tämbritunnetust, sooloteostes on vaja ka head ajastust. Tema hinnangul vastasid konkursil osalejate oskused Elleri muusikale väga hästi ning paljudel juhtudel oligi see kava parim osa. Ühe mälestusväärsema esitusena tõi ta välja Ivi Otsa „Fantaasia” interpretatsiooni, mida tunnustas ka Eesti teatri- ja muusikamuuseum oma eripreemiaga Elleri teoste parima esituse eest.

Elleri konkursil kolmandat korda osalenud Ivi Otsa sõnul pole Elleri muusika mõistmiseks kindlat retsepti – nagu ikka on sellegi muusika interpreteerimiseks „vaja teadmisi, oskusi ning seda, et süda oleks õige koha peal”. Mõeldes Elleri konkursi rollile Eesti muusikamaastikul, nendib Ots, et see on paljude Eesti noorte viiuldajate võimalus õppida tundma konkursil osalemise protsessi ja saada soovi korral kõrgetasemelist tagasisidet. Ots tunnustab Elleri konkursi kui vanima rahvusvahelise konkursi tähtsust Eestis ning leiab, et „Heino Elleri isik ja looming on vaieldamatult andnud põhjuse sellise ürituse korraldamiseks ja jätkamiseks”. Arutledes võistluse rahvusvahelise mastaabi üle, on Ots kindel, et „tänu sellele konkursile on paljud välisriikide viiuldajad leidnud Elleri viiulimuusika”.

Samalaadse suhtumisega Marike Kruup leiab, et Elleri konkurss kui Eesti suurim professionaalse programmiga viiuldajate võistlus mõjub arendavalt nii osalejatele kui kuulajatele. Kurbusega tõdeb ta seejuures, et konkursi kuulajaskond oli tänavu märkimisväärselt väike. Ja tõepoolest, suurem publik lisanuks väärikust (eriti finaalvoorudele), ühtlasi oleks enamatel konkursist vahetu elamus, mis aitaks osalenud interpreete ja ürituse positiivset mõju kõrgemalt hinnata.

Põhjus, miks niivõrd potentsiaalikas ettevõtmine praktikas siiski ei kujunenud muusikaliseks suursündmuseks, jääb häguseks. Huvipuudus seda igatahes ei põhjustanud, sest vaatamata hõredatele publikuridadele on konkursi järelkaja olnud suur. See omakorda annab alust arvata, et Eesti keelpillimaastik väärib põhjalikumat sissevaadet, kuid jäägu see juba järgmistele kirjutajatele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming