Kontrastide mäng „Jõulujazzil”

Ivo Heinloo

Tänavune „Jõulujazz” tüüris sadamasse aasta, mis pakkus muusikalises mõttes Eesti kuulajale küll niivõrd palju meeldejäävaid elamusi, et nurisemiseks ei tohiks olla põhjust kellelgi, kui tahes erinev on ka maitse. Tigran Hamasjan ja Kurt Elling olid „Jõulujazzil” kaks ilmselt enim kõlapinda leidnud artisti. Tõsi küll, nende kõrvuti vaatlemine tundub ju pentsik, sest mis on ühist ühel alles oma karjääri algusjärgus eksperimenteerimishimulisel noorel artistil ja teisel, juba pikalt orbiidil tiirelnul, vaat et veteranil, kes kõikvõimaliku tunnustuse juba ammu auga välja teeninud? Samas on selline kõrvutamine mingis mõttes õigustatud ja isegi sümptomaatiline, sest eks ole ju üldse järjest laiemaks ja hõlmamatumaks muutunud see miski, mida inimkond on parema tähistaja puudumisel hakanud jazziks kutsuma. DownBeati regulaarselt avaldatavaid pingeridu arvesse võttes pole kahtlust, et Kurt Ellingule ei ole USAs kedagi võrdväärset meesjazzvokaali alal kõrvale panna. Sellised tabelid saavad muidugi heal juhul olla vaid suunanäitajaks turunduses ning liialt tõsiselt ei tasu neid võtta nagu ka Grammy auhindu. Ometi pani Ellingu kontserdi kuulamine mind mõtlema, et vähemalt vokaliisitehnika valdamise osas võib see esinumbri staatus isegi tõele vastata. Tegelikult on Ellingul tõesti kõik olemas: hääl, mida pole võimalik kellegi teisega segamini ajada, ja kvaliteet, millest allapoole ta kunagi ei lange. Lisaks sai kõigile Tallinnas kontserti külastanutele selgeks, et rolli mängib veel üks omadus: tema vaba ja sundimatu, natuke muretu-hooletu hoiak, otsekui pisut purjakil olek, mis maskeerib absoluutset enesekontrolli, mida ta ei kaota kogu situatsioonis tegelikult hetkekski. Lava kõrval ei pruugi Elling palju erineda varahommikul lund lükkavast naabrimehest, kuid lavale astudes magnetiseerib ta kõik enda ümber ja koondab kogu tähelepanu.

Kontserdi jooksul tehti mitmeid vangerdusi, näiteks sai meie tulevikutegija Joel-Rasmus Remmel kaasa mängida vaid mõne loo kontserdi algusosas, misjärel teda asendas Ellingu tuurikaaslane Laurence Hobgood. Ühe väga lühikese ja ilmselt üsna spontaanse etteaste tegi ka Hedvig Hanson. Eriliselt sai Ellingult soolode eest kiita Raivo Tafenau, kuid oodatud tasemel esines kogu Estonian Dream Big Band. Kuigi niisugust sünergiat nagu näiteks viimati Dave Liebmani külaskäigul, kui USA tipu ja Eesti tippude koostöö tõesti kergitas kõik asjaosalised mõneks hetkeks täiesti uuele tasemele, sedapuhku kindlasti ei tekkinud.

Romantiliste standardite austajaile jagati säärast meeleolu heldelt ning liiga nõretavaks muutumisest hoidis kontserti Coltrane’i tsükli „A Love Supreme” kolmas osa „Revolution”, millele Elling on sõnad kirjutanud. Kindla peale minek, nagu eestlased ütlevad – eks ole ju Elling teinud minevikus ka tunduvalt nõudlikumat muusikat, kuigi arvatavasti täitis kontsert kõigiti tema kunsti heade tundjate ootused (nende hulka mina ei kuulu).

Suhtumine muusikasse on ju alati subjektiivne, aga räägitagu, mis tahes – inimhääl tekitab n-ö tavakuulajas hoopis rohkem vahetuid ja konkreetseid reaktsioone skaalal antipaatne-sümpaatne kui mõne teise instrumendi, olgu saksofoni, kitarri või klaveri sound. Siiski pakkus „Jõulujazz” mitmeid tõelisi maiuspalu ka instrumentaaljazzi austajatele. Vaid 24aastane armeenia juurtega, kuid Prantsusmaa taustaga pianist Tigran Hamasjan jõudis Eestisse ilmselt täpselt sobival momendil, kui tema karjäär on hoovõttu lõpetamas ja kohe-kohe äratõuget tegemas. Soolokontsert jääb alati pianistidele peadmurdvaks ülesandeks: ühelt poolt vabastab see vastutusest kolleegide ees, teiselt poolt aga lisab  uut sorti vastutust. Hamasjani kontserdile minnes poleks ma uskunud, et ta käsitleb klaverit instrumendina niivõrd avaralt; nii ei peljanud ta näiteks kasutada aktiivselt luuperit ja teisi elektroonilisi vahendeid ning seega klaveri naturaalset kõla moonutada. Mis kontrabassi või kitarri puhul tundub praeguseks juba loogiline ja loomulik, sest niikuinii teevad seda kõik, tekitab klaveri puhul väikesi küsimärke, pidi tunnistama see osa minust, mis on jäänud truuks mõnevõrra puristlikule ilmavaatele jazzis. Kuid uute eneseväljendusviiside otsingul on selge, et 88 klahvist mõnikord ei piisa. Ja kui lõpptulemus tõesti midagi uut ja sisulist juurde annab, siis miks ka mitte.

Sarnaselt oma suure eeskuju Keith Jarrettiga ei lakanud ka Hamasjan hetkekski klaverile kaasa ümisemast. Selle juures on Jarretti ja võib-olla ka Hamasjani eesmärk püüda klaverist välja manada helisid, mida ta kuuleb oma peas. Hamasjan tundus tagasihoidlik, kuid see tagasihoidlikkus ei avaldunud kuidagi tema muusikas, mille kontrastid vaikuse ja valjuse vahel olid väga suured. Teataval määral oli seal ehk ka irooniat, kontsertpianismile omast tundeküllasust kas kõverpeeglis või läbi noorusliku uljuse filtri. Tuimast kätteõpitud mehaanilisusest, mis võib ju vahel olla professionaalsuse negatiivne kaasnähe, polnud küll jälgegi. Meeldiv oli ka Hamasjani väike reveranss kontserdipaigale: tema versioon Tormise „Lauliku lapsepõlvest”, millega teda olevat tutvustanud Eesti muusikutega varem koostööd teinud Jan Bang, resoneeris üsna hästi ülejäänud programmiga, mis kõige muu kõrval sisaldas ka näiteks kummalist, hoopis teistsuguse harmooniaga ja üsna tumedat tõlgendust traditsiooniliselt helgekõlaliseks peetud standardist „Someday My Prince Will Come”.

Keith Jarrettiga võrreldakse Hamasjani juba praegu. Mina nii suuri sõnu ei teeks, kuid Wunderkind’iks ristitud noormees ei jätnud oma kontserdiga Kumus küll kedagi külmaks – tegemist on senikuulmatul viisil klaverit käsitleva muusikuga, kes ei ole (veel!) mu lemmikute seas, kuid kes on kahtlemata tõusmas oma generatsiooni üheks tähtsamaks tegijaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming