Kontserdipeegel

Toomas Velmet, Heili Vaus-Tamm

Eesti Kontsert kinkis kuulajatele briljandi  

TOKYO STRING QUARTET Estonia kontserdisaalis 21. XI.

 

Briljandi nimi on Tokyo String Quartet koosseisus Martin Beaver, I viiul (liitus 2002); Kikuei Ikeda, II viiul (1974); Kazuhide Isomura, vioola (asutajaliige, 1969) ja Clive Greensmith, t?ello (1999). Maailma muusikapress asetab selle koosseisu kvartettide absoluutsesse tippu ning minevikustki nähakse nende konkurenti ainult Borodini-nimelises kvartetis nende hiilgeajal ehk aastatel, mil Tokyo Keelpillikvartett asutati, s.o 1969.

Muide, borodinlastega seob kvartetti veel üks huvitav asjaolu: aastatel 1995 ? 2002 oli Tokyo Keelpillkvarteti esimene viiul pikka aega Borodini kvarteti juhttoolil istunud Mihhail Kopelman. Keelpillikvartettide kujunemisprotsess on aeganõudev, seda tõestab ka Tokyo kvarteti ajalugu. Asutatud Juilliard?i koolis 1969. aastal ollakse tänaseks 35aastased ning 1995. aastast on nende käsutuses üks kuuest teada olevast Antonio Stradivari (1644 ? 1737) instrumentide täiskomplektist ehk nn ?Paganini kvartett? aastatest 1727 I viiul, 1680 II viiul, 1731 vioola ja 1736 t?ello. Komplekti valdab Nippon Music Foundation, kes küll tundub olevat maailma suurima sarnase kollektsiooni omanik.

Oleme Eestis viimastel aastatel kuulnud nii Stradivari viiuleid kui t?ellosid, kuid kvartetti ei kunagi. Mul puuduvad andmed, kus või kelle käes on need eespool nimetatud kuus säilinud täiskomplekti Stradivari kvartette. Temanimelisi koosseise võib leida mitmeid, kuid seal on ikka tegemist üksikute väidetavalt Stradivari pillidega. On veel küll tänaseks 50aastaseks saanud Juilliard Quartet, kes ka veel (aga ikkagi väidetavalt) mängivad kõik nimetatud meistri pillidel. Ei ole vist selle maailma ajaloos nime asetada Stradivari kõrvale, kelle ümber oleks sama palju müstikat, legende, suuri rahasid, võltsimist, musta äri, reklaami ja lihtlabast ninapidivedamist. Seekord usun ma Nippon Music Foundationi ekspertidesse ja oma isiklikke kõrvu. Vähemalt viimased ei ole sellist fantastilist tämbrisulamit varem registreerinud.

Tokyo String Quartet tõi Estonia kontserdisaali täismaja asjatundlikku publikut ja interpreetide kava oli kõike muud kui lihtne kuulata. Konservatiivselt akadeemiline ja kui soovite, siis ka traditsiooniline. Vaadake: Mozarti vist eelviimane kvartett B-duur KV 589 (1790), siis James Joyce?ist inspireeritud Toru Takemitsu Kvartett nr 1 ?A Way A Lone? (1980) ja teise poole täitis Beethoveni Kvartett nr 15 a-moll op. 132. Viimane neist on kui mitte kõige, siis üks keerukamaid teoseid omas valdkonnas nii vormilt kui mastaabilt, seda nii esitajaile kui kuulajaile.

Vormi seisukohast tahaks just selle teose puhul küsida nõu vormianalüüsi spetsialistidelt. Nimelt ei ole päris selge mulle ja ilmselt ka paljudele teistele, kus algab teose viies osa. Kuna neljandale A-duuris osale järgneb subito attacca lühike retsitatiivne Piu allegro, siis veel mõnetaktiline Presto ja siis veel kord attacca Allegro appassionato. Seda viimast loetaksegi nagu V osa alguseks, kuigi helistiku muutus põhihelistikku ehk a-molli toimub just Piu allegro ees. Segane lugu, kuid üks on selge: Allegro appassionato?le mingit Presto?t küll enam ei järgne, see oli siis kavalehe apsakas.

Ma ei hakka kedagi vaevama teoste esituste analüüsiga, sest see oli absoluutselt super ja ei kujuta ette, kuidas seda ühestki aspektist paremini oleks võimalik teha. Kui siiski tuletada muljest tekkinud erilisi märke, mis Tokyo Keelpillikvartetti jäävad pikaks ajaks mällu kinnitama, siis nimetaksin eredamaina Beethoveni Molto adagio?t (III osa). Seal arvan ka, et registreerisin vahendi, kuidas sellist, kohati lausa seisvat muusikat põnevaks teha. Üldkasutatav on non vibrato, et ppp akordid tämbripõnevalt helisema panna.

Tokyolaste finess oli siiski komplitseeritum, nimelt akordi põhi (t?ello) toimis con vibrato ja koos crescendo?ga lisandusid järjest vibrato?ga vioola, II viiul ja I viiul. See polnud ilmselt juhuslik, sest tulemus sundis mind uurima, mis toimub, ning esitatav tekst oma kordustega andis selleks suurepärase võimaluse. Teine märk võiks olla vioola ennekuulmatu tämber: läbilöövalt särav bass ja pingevabalt sametine ülemine register. Kolmandaks nn väikeste strihhide sünkroonsus ja tehniline filigraansus, olenemata autorist ja esitajast.

Ei ole müüdavaid ega mittemüüdavaid kavu, ei ole publikurohkeid ja publikuvaeseid ?anre, vaid otsustav on esitajate tase. Braavo Eesti Kontserdile!

 

 

 

RAM ? Eesti mehe sümbol Eesti Rahvusmeeskoor 60

 

Kontsert ?RAM täna? ANTS SOOTSI juhatusel 20. XI Estonia kontserdisaalis, kavas Bonato, Keldo, Vähi, Tormis, Kruusimäe, Sisask, Kõrvits, Penderecki jt.

 

Üdini eestimehelik on see 60aastane Eesti Rahvusmeeskoor: kindlameelne, traditsiooniline, sirge seljaga edasi rühkiv, segamata, pisukese naljasoonega ja mitte ülearu tundlik.

Kui võrrelda Eesti Filharmoonia Kammerkoori viimase kolme aasta suurprojektiga ?Baltic Voices?, Läänemere maade lohutamatult kurva ja sügavalt traagilise koorimuusikaga, siis on RAMi käekiri hoopis teine. Ja kui näiteks oleks selle Paul Hillieri tõepoolest särava idee peale teha nende maade muusikast plaadi- ja kontserditsükkel  tulnud RAMi ja Ellerheina ühisjõud, oleks pilt meie regioonist ka sootuks teine tulnud.

Igatahes on RAM ja EFK nii kontrastsed kui veel olla saab ja selles on ka meie koorimuusika tugevus. Kuigi, ühte laia volüümiga tundlikku ja romantilist kõla valdavat koori pole meil ikkagi.

RAMi kava oli pikk ja põhjalik ? tähtpäevale kohane. Ja nagu juubelid ikka, läks natuke pikale. Aga just siis, kui oli juba tekkinud väike tüdimus, reastas peadirigent Ants Soots koori piki kontserdisaali seinu seisma ja meeskoor võttis publiku oma kõlalisse embusse. Sellist kooriasetust nagu nüüd Jackson Berkey loos ?Ascendit Deus? (?Jumal on üles läinud?), mäletan varasemast Mustoneni tehtuna ühel kirikukontserdil. Kõlateater on tõesti mõjuv. Neli koorirühma neljast ilmakaarest ? publik oli kui stuudio kvadrokontserdil, kus igast suunast lähtus oma kõlavoog. Kontserdi lõpuosas tekkis (publiku kaasabil) veelgi tavakontserdi tähendusest väljuvaid dimensioone.

Esimene lisalugu oli õhtu esimese naishelilooja Ester Mägi ?Üks hetk?, mis näitas, et Eesti mehe sümbol RAM võib ka õrn olla. ?Üksainus hetk, kuid selle nimel võib ohverdada kõik?? oli selles ülimaskuliinses ja põhiolemuselt mehelikult kõigutamatus kavas vägagi vajalik. Publik aga ei leppinud järjest aplausi peale üksi välja tuleva Ants Sootsiga, vaid nõudis koori ka. Ja nii lauldi veel üks lisalugu, Miina Härma ?Meestelaul?: ?nii tugevad kui kaljud suures meres, on mehed igas eluvõitluses?. See kannapööre iseloomustas juba jälle RAMi ja selle rolli Eesti muusikaelus aastast 1944, sõja-aastatest peale. Küll vahepeal oma olemasolu tarvilikkuses Eesti Kontserdi palgal vastavates instantsides kahtlusi tekitanud, on nad tänaseks jõudnud stabiilse õigustatud eksistentsi ja isegi maailma hinnatuima plaadiauhinna Grammyni.

Rõõmustasid solistid, eriti tenorid Raul Mikson ja Andres Heinapuu ning bariton Mareks Lobe. Solistigrupina astusid üles ka RAMi-sisese improvisatsiooniansambli Improloo liikmed ning esitasid endi solistide Rene Keldo ning Aare Kruusimäe laule. Viimane neist oli küll kaleidoskoopiliselt kirju, ulatudes Orffi stiilis silplaulust, varese kraaksatustest ja mitmehäälsest vilistamisest-pladistamisest meeleolumuusika sugemeteni, aga värskelt mõjuv ning huvitav.

Ent tunnustatud heliloojate Vähi, Kõrvitsa ja Penderecki lood jäid kuidagi väheütlevateks, kuigi nii Peeter Vähi kui Tõnu Kõrvitsa teostest meenub leidlikke vormimänge. Vähi Nietzsche-ainelises laulus (?Also sprach Nietzsche?) oli Viini klassika elutervet rütmirõõmu ja mõnusa mürana koorikõlale peale loetud tekstiosa. Kõrvits on oma orkestri- või ansamblilugudes kuidagi värvikam, ka kuuldud teose lõpulahendus, tenorid glissando?ga üles ning bassid vastupidiselt alla libisemas, oli koloristlikult hea. Kõrvitsa puhul meeldib alati kompaktne vormitunne: ei liialdust, eklektikat ega lohisemist.

Nii ei demonstreerinud RAM peenetundeliselt oma tähtpäevakontserdil mitte niivõrd iseenda võimeid ja ulatuslikku ampluaad, kuivõrd põhiliselt uuemat eesti muusikat.