Kontserdipeegel

Toomas Velmet

Kontrastid Maarika ja Kristjan Järviga ERSO ja MAARIKA JÄRVI (flööt) KRISTJAN JÄRVI dirigeerimisel Estonias 10. III.Absoluutselt ilma kompleksita suhtuvad eesti muusikasse need eesti interpreedid, kellele Eesti on küll isa- ja kodumaa, kuid kes on vabad kohalikest (mõtte)krampidest. Kes muud kui Järvid, seekord Maarika ja Kristjan, võivad endale lubada kava, kus tervelt 55 minutit eesti flöödimuusikat Ellerilt, Eugen Kapilt ja Eesperelt. Niisiis 10. III ERSO kontserdi kavas Heino Elleri ?Kolm pala? flöödile ja keelpilliorkestrile (Charles Colemani arran?eeringus), Eugen Kapi Kontsertiino flöödile ja kammerorkestrile (1965) ning René Eespere Kontsert nr 2 flöödile ja kammerorkestrile (2003).

Elleri ?Orus?, ?Jõel? ja ?Aasal? ? nii on originaalis need ?Kolm pala? flöödile ja klaverile pealkirjastatud ? on eesti muusika kõige populaarsemad flööditeosed, millest ei pääse vist ükski flötist, kes meil seda pilli õppinud. Hea on kavalehelt teada saada, et esmakordselt esitati teos heliloojate liidus 29. IV 1952 ja esitajateks olid flöödil August Sepp ja klaveril Heljo Sepp. Ei julge lausa rauda raiuda, et flötisti eesnimi vale on, aga arvata julgen küll, et ta siiski oli Arnold Sepp, tolleaegne Eesti Raadio Sümfooniaorkestri flöödirühma kontsertmeister. Võib ainult imestada, miks keegi varem pole tulnud ideele need võluvad miniatuurid lasta orkestreerida, kas või heliloojal endal. Coleman tunneb ennast eesti klassikalises muusikas juba päris hästi ning tema seadete nimekirjast saab koostada rõõmsaid paare: Frank Zappa ? Artur Kapp, Jimi Hendrix ? Eduard Tubin ja The Beatles ? Heino Eller ning miks ka mitte, kui sellega eesti muusika leviala laieneb. Seaded on ju maitsekad ning põnevad.

Täpselt 40 aastat tagasi toimus Estonia kontserdisaalis Eugen Kapi Kontsertiino esiettekanne Sigrid Orusaare (flööt) ja ER Kammerorkestri esituses, mida juhatas Eri Klas. Kuigi esimesest ja viimasest osast õhkub teatavat ?pioneer-petjalikkust?, siis Andante on suurepärane lehekülg eesti klassikalise muusika lüürika antoloogiast. Ning kes teab, võib-olla pean veel mõne aja möödudes punastama ka Allegrode?le antud hinnangu pärast. Suurepäraselt sobis seda flöödimuusikaparaadi lõpetama René Eespere Kontsert nr 2. Helikeele kardinaalsele erinevusele vaatamata jääb ju flööt ikkagi oma natuurilt pastoraalseks vilepilliks. Eespere käekiri on siiski rohkem arutlevat kui nentivat laadi, mis tõi ka tema teose selles kontekstis esiplaanile.

Maarika Järvi ind eesti flöödimuusika esitamisel-plaadistamisel on lõpmata kiiduväärt ja eeskujuks kõigile meie noortele interpreetidele, kes seni on sellesarnast pühendumust vältinud. Kuigi see ei ole üllatus ega uudis, ei meile ega maailmale, et Maarika Järvi on kõrgtasemel interpreet, on seda ikka hea jälle kogeda. Seega oli ERSO kontserdi esimene, Maarika Järvi pool sümpaatselt kammerlikust flöödimaailmast.

Seevastu kontserdi teise poole 55 minutit täitis ülelahe ?graniitsümfoonik? Sibelius: 6. sümfoonia (30 minutit) attacca (!) 7. sümfoonia (25 minutit) kujunes eelnenule tõeliselt raskeks kontrastiks. Kristjan Järvi eksperimendile on olemas raamatusse raiutud argument. Santeri Levas väidab, et Seitsmes on Kuuenda kaksikõde. Seega oleks ühe esitamine nagu teise solvamine ning Kristjan Järvi otsus, et tegu on Siiami kaksikutega, väärib tõsist tähelepanu. Ning tõesti ? vaatamata sellele, et nende mastaapsete teoste maailm on üks ja seesama kirgastunult ülev meeleolu, ei lubanud Sibeliuse geenius ning ERSO ja K. Järvi meisterlikkus publikut üle laadida ja suutsid pinget hoida lõpuni.

Räägin päris tõsiselt, et Kristjan Järvi peaks oma ideele õigused kehtestama, see Sibeliuse Mahler (K. Järvi väljend) väärib seda. Kui Sibelius oli ca 60 aastat tagasi seoses Seitsmendaga arvamusel, et tolleaegsed dirigendid ei oska enam Adagio?t juhatada, siis Kristjan Järvi pälvis just sellega minu tähelepanu, et aeglases ?estis ei kadunud mõttepinge, mis kajastus suurepäraselt orkestris.

Nõnda kujunes mul arvamus, et kontsert koosnes meeleolukalt kammerlikust avamängust suurejoonelise sümfoonia esitusele. Kui keegi peaks küsima, miks ma Beethoveni avamängu ooperile ?Fidelio? esitust ei maini, siis esiteks oli see selles kavas selgelt üleliigne ja teiseks läks aia taha.

 

Värske nimi akadeemiliseskammermuusikas

 

ARDO VÄSTRIK (t?ello) ja LEA LEITEN (klaver) kontserdisarjas ?Akadeemiline kammermuusika? Kadrioru lossis 13. III.

Järjekordne kontsert ?Akadeemilise kammermuusika? sarjas Kadrioru lossis tõi kuulajate ette uue nimena t?ellist Ardo Västriku koos pianist Lea Leiteniga. Ardo Västrik on enam kui sobilik interpreet akadeemilisse kontserdisarja. Lõpetanud aastal 2000 bakalauruse ja 2003 magistrikraadiga EMA professor Peeter Paemurru juures, täiendas ta end Madridi Kuninglikus Kõrgemas Konservatooriumis professor Iagoba Fanio juhendamisel ja jätkab praegu EMA doktorantuuris, töötades samas ka keelpillimängu ja -muusika ajaloo lektorina.

Kadriorus esitatud kava oli põnev valik möödunud sajandi esimesest poolest ning küllaltki kitsast ajalõigust 1915 ? 1934. Ülesanne oli püstitatud kena sümmeetriaga, s.t kahe prantsuse sonaadi vahele t?ehhi autori muinasjutt ja eesti autori pisut filosoofilisem muinasjutt elust, igavikust ja tänapäevast. Joel Krosnick (t?ello) ja Gilbert Kalish (klaver) on pealkirjastanud oma CD ?In the Shadow of World War I?. Seegi plaat algab Debussy Sonaadiga (1915) ja järgneb Janáčeki ?Pohadka? (1923) ehk ?Muinaslugu?. Kui Västriku kavas järgnevad eeltoodule Eduard Oja ?Ajatriloogia? (1934) ja Honeggeri Sonaat (1920), siis tänapäevase kombe kohaselt peaks siingi kavale pealkirja mõlgutama.

Küllap võib I maailmasõja varju pikendada kuni järgmise alguseni, kuid tõsi on see, et selles varjus toimus t?ellomuusikas ja t?ellismis tegelikult hüppeline ja tõeline areng. Piisab, kui nimetada Pablo Casalsit (1876 ? 1973), Caspar Cassadot (1897 ? 1966), Maurice Marechali (1892 ? 1964) ja Grigori Pjatigorskit (1893 ? 1976). Kõik nad elasid, kes kuidas, üle maailmasõja ning panid ühtlasi aluse t?ellismile selle sõna nüüdisaegses tähenduses. Tänu neile muusikutele vabanes t?ello kontsertrepertuaar salongipaladest ning täienes suurvormidega, nii kontsertide kui sonaatidega sajandi kõige kaalukamatelt heliloojatelt. Ardo Västriku kavas oli neist kaks prantsuse suurmeestelt.

Debussy Sonaat on ansambliliselt hästi nõudlik ning eriti täbar kõlalise tasakaalu leidmisel. Kui t?ello-klaveri ansamblis otsitakse reeglina ohtu klaveri kõlajõus, siis selles sonaadis ning eriti Kadrioru lossi akustikas on ohuallikaks t?ello. Ei ütleks, et midagi olulist lausa kaduma oleks läinud, kuid paiguti lõi Debussy värvipildi must-valgeks küll.

Leo? Janáček on meie muusikaelus täiesti teenimatult unarusse jäänud. Kui varem oli suuri probleeme tema loomingu kättesaamisega, siis seda agaramalt võiks nüüd Janáčekiga tegeleda. Igatahes Västriku poolt esitatud ?Pohadka? oli üsnagi mitmekihiline ja põnev kammermuusika ja äkki oli ka kõlaline vahekord partneriga absoluutselt paigas ning paika ta jäi kontserdi lõpuni.

Hea kombe kohaselt oli kontserdi kavas ka eesti klassikaline kammermuusika Eduard Oja igihalja ?Ajatriloogia? näol. Hindan väga kõrgelt interpreetide esituses teose teist osa ?Igavikku?. Nii igavikuliselt väljapeetuna on see pala täiesti võrreldaval tasemel Olivier Messiaeni fenomenaalse V osaga kvartetist ?Pour la fin du temps? samale koosseisule. Oja ?Ajatriloogia? kaks esimest osa on suurepärane muusika ning Västrik-Leiten on leidnud teosega täiesti isikupärase suhte, mis on eriti väärtuslik. Seda tobedam tundub teose viimase osa, ?Tänapäeva? hambutu naiivsus. Küsin: kas me peame olema nii autoritruud, et hea teos lihtsalt ära rikkuda ebaõnnestunud viimase osaga?

Arthur Honeggeri Sonaat on huvitav, mulle seni tundmatu teos ning ei mäleta ka teda varem meil esitatud olevat. Sellised kohtumised on alati põnevad ja värsked nii esitajaile kui kuulajaile. Honeggeri Sonaat vajab ettekandmiseks aga kindlasti kontsertklaverit, kuigi Lea Leiten suutis ka Estonia kabinetivariandist vist küll maksimumi välja meelitada. Doktorant Ardo Västrik on tõsiselt süvenenud muusik ja hästi tõhus täiendus meie aktiivselt ennast teostavate noorte interpreetide eliidile.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming