Kontserdipeegel

Toomas Velmet, Anne Prommik, Leonora Palu

Olari Elts esiettekannetega ERSO ees Sarja „Klassikud” avakontsert „Viis püha puud”: Peeter Sarapuu (fagott), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja dirigent Olari Elts 8. XI Estonia kontserdisaalis. Olari Elts on haruharva üllatanud meid sellega, et tema kontserdikavades puudub mõni üllatus, milleks seekord oli kahe teose esmaettekanne Eestis. Kui filmi „Tähesõjad” helilooja John Towner Williamsi (1932) Fagotikontserdi (1995) esituse puhul pole üllatus liiga suur, siis Robert Schumanni (1810–1856) küll lõpetamata, aga ikkagi Sümfoonia g-moll (loomis- ja ettekandekoha tõttu tuntud „Zwickau sümfooniana”) esiettekanne aastal 2012 sunnib üllatuma päris tõsiselt. Schumanni neli täismõõdulist sümfooniat on korralikult ERSO põhirepertuaaris, kord (1978) isegi plaadistatud Gennadi Roždestvenski juhatusel ja mõõduka sagedusega kavades figureerinud. Allikad väidavad, et „Zwickaud” pole siin varem noodipultidele asetatud, kui nüüdse kontserdi proovitsükli ajal. Arvan, et Eltsi ametinimetusse võiks teha pisiparanduse – las ta olla nüüd peaüllatusdirigent ERSO ees. See Schumanni ilma oopusenumbrita Sümfoonia koosneb kahest osast ja autor on tunnistanud, et orkestreerimine on keeruline töö. Mulle küll tundub, et just selle sümfoonia kirjutamisel on autor saanud väga professionaalseid orkestreerimise soovitusi ja näpunäiteid, sest järgnevatega võrreldes ei saa küll öelda, et partituur oleks üle koormatud. Mis on põhjuseks, et seda teost palju vähem ette kantakse kui ülejäänud nelja, jääb mulle segaseks. Hea, et see nüüd meil Eestis Eltsi ja ERSOga lõpuks teoks sai. Ning väga hästi sai Schumanni teos ette kantud.

Juba harjunud üllatuste nimekirjas peakülalisdirigendi puhul on asjaolu, et ERSO istub laval peaaegu nn Viini istes, s.t vasakult I viiul, altviiul, tšello, II viiul ja kontrabass, ning seejuures mõnevõrra vähendatud koosseisus (keelpille rühmas pult või kaks vähem). Vaba nädala olid saanud kõik (ühe erandiga) rühmakontsertmeistrid ja ka orkestri kontsertmeister, kelle kohal oli seegi kord külalisena Sandis Šteinbergs (Läti). Kindlasti tekitab see orkestris elevust, tõenäoliselt heatahtlikku, ja ka publik ei jää ükskõikseks nii silmatorkavate muudatuste puhul. Iseasi, kas kvantiteet peaks olema kuulda ka kvaliteedis – esialgu tundub muutus pigem visuaalne. Tuleb siiski möönda, et Šteinbergsi suur assisteerimine solistile Williamsi Kontserdi teises puus (osas) oli erakordselt kõrgel tasemel. Siinkohal tasub lugejaile seletada, et Williamsi puupilli(fagoti)kontserdil on pealkiri „Viis püha puud”(„Five Sacred Trees”) ja see koosneb viiest osast, mis kannavad võluvõimetega puude nimetusi, mille hulgas on ka mõni meile tuntud nagu tamm, saar ja jugapuu.

Kui kontserdi alguseüllatus („Zwickau”) kandis endas suhteliselt rahulikku ja mõõdukat iseloomu Schumanni kohta, siis Williamsi teos, mis on kirjutatud aastal 1995, on väga võimas teos fagotile ja orkestrile igast aspektist kuulatuna ning asjatundjad teavad rääkida, et see on oma sünnist saati fagoti kui sooloinstrumendi repertuaaris peateos koos orkestriga. On tähelepanuväärne, et ERSO fagotirühma kontsertmeister Peeter Sarapuu tõi teose meie kuulajate ette nii suurepärases ettekandes, mille järgi otsustades on eelnimetatud asjatundjatel tuline õigus oma arvamusele. Kui veel lisada, et teos on kirjutatud New Yorgi Filharmoonikute esifagotistile orkestri 150. aastapäevaks ja et teos kannab rohelist mõtlemist, s.t enne iga puu langetamist tuleks palvetada ja keldi mütoloogias on need palved olemas, siis oleme üksjagu rikkamaks saanud.

Kontserdi teine osa koosnes Ludwig van Beethoveni Sümfooniast nr 2 D-duur op. 36, mis endas enam selliseid üllatusi ei kandnud kui esimene kontserdipool. Beethoveni sümfooniad ei ole ükski lihtsalt loetavad ei orkestrile ega dirigendile, kes peavad need mõjusaks tegema publikule. Raskused on eelkõige ansamblilised ja vormilised, lisaks veel kõlalised ja sealgi veel kord ansamblilised. Meistritele nagu Elts ERSOga on see kõik suurepäraselt teada ja arvan, et lausa 90% saavutatud. Kas oleks mõistlik Beethoveni keelpilliorkestrit veelgi harvendada? Siis on Olari Eltsi kiired tempod kindlasti ka ansambliliselt veel „söödavamad”, ent võib-olla pole vaja Larghetto’t manuaalselt liiga peeneks hakkida – äkki oli siit pärit selle mõnusalt kulgeva muusika teatav närvilisus.

Kuid kogu kontsert oli nauditav ja energeetiline ahel Elts-ERSO-kuulajad töötas igatahes kaduteta ja peaaegu ka vigadeta – viimased on vahel isegi vajalikud, et ei tekiks steriilsusest tingitud ohtlikku igavust.
Toomas Velmet

Tormakas flamenko vene romanssidega

Monika-Evelin Liiv (metsosopran), Ralf Taal (klaver) ja Maria Rääk (flamenko) 6. XI Estonia kontserdisaalis.

Veeranditki meie esindussaalist ei täitnud need õnnelikud, kes jõudsid läbi vihmase novembripimeduse värvikat hispaania-vene buketti kuulama. Selle täitis pilgeni hoopis mahlakas hääl, vereringet kiirendav flamenko ning mänguliselt kameeleonlik pianist. Tantsunumbritega kokku sõlmitud, Rahmaninovi prelüüdide ning Tšaikovski kirglike romanssidega alanud õhtu kulmineerus Manuel de Falla hispaania rahvalaulu ainelise tsükli ning peaaegu kohustusliku seguedilla’ga Bizet’ „Carmenist”.

Monika-Evelin Liiv on lõpetanud EMTA 2007. aastal Mati Palmi klassis. Tema arengutee määravaks etapiks oli osalemine Londoni Kuningliku Ooperi noorte artistide programmis 2007–2009, kust pärineb ka kaalukam osa Liivi ooperirollidest. Möödunud hooajal sai lauljatar kuhjaga tähelepanu, lauldes rahvusooperis esietendunud Händeli ooperis „Julius Caesar” vaheldumisi nii ulatuslikku nimirolli kui Corneliat. Sel aastal debüteeris Liiv ka Suzukina Iisraeli Ooperis.

Juba avaloos, Rahmaninovi „Vokaliisis” pääses mõjule Liivi stabiilne tehnika ja kaunis hääl, kuigi oleks ehk oodanud enam romantilist ekspressiivsust. „Sireliga” avanes laulja rohkem, veidi varjutasid täiust vaid ebatraditsioonilised hingamiskohad. Järgnevad Tšaikovski romansid tõid silme ette ühe nende tuntuma esitaja, oma generatsiooni tippmetso Olga Borodina. Viimane laulab sel hooajal Viini Ooperis Amnerist, mis on ka Liivi lähiaastate roll.

Seguedilla’t kuulis soojaks köetud publik lausa kaks korda. Hitt-aaria eristasid tuhandeist esitustest kastanjetid flamenkotantsija peos. Märkima peab, et kui Monika-Evelin Liivil oleks keskpärase suurusega hääl, siis oleks aariast võinud saada tantsu soolonumber. Madalas registris pesitsevat aariat pole niigi hõlbus piisava kandvusega esitada, liiati siis kastanjettide ja kontsaklõbinaga võideldes! Bizet’ pole ilmaasjata selles numbris orkestriga koonerdanud. Piisavalt jõulistel madalatel häältel aga pole sugugi lapsemäng kilgata aaria lõpus ülemist h-d, kõrge metsosoprani hääleulatuse piirnooti. Liivi hääle maht ning sensuaalne ja sügav tämber on selleks rolliks küll kui loodud. Harjumatuna mõjus taotlus iga hinna eest meetrumis püsida – ehk pidi lõivu maksma tantsija osalusele? Karismaatiline, end Madridi, Sevilla ja Jerezi flamenkokoolis täiendanud Maria Rääk oli Liivi jõulisele vokaalile igati vääriline partner, et mitte öelda võistleja.

Hierarhiavabasse kolmikusse sobitus kirkalt Ralf Taali mitmetahuline pianistinatuur, mis kord kaotab end marulistesse energiapuhangutesse Rahmaninovi dramaatilises prelüüdis g-moll op. 23 nr 5, siis uneleb magusalt vene romanssides. Rahmaninovi dramaturgilised kontrastid olid vähemalt niisama põnevad kui aktsendid Manuel de Falla tsüklis „Seitse hispaania rahvalaulu”, kus pianist saab kohati lauljast olulisemagi rolli.

Tundub, et veel noore Liivi lauljanatuur ja hääleomadused annavad talle praegu isegi suurema edumaa ooperilaval kui kammermuusikas. Kogemuste lisandudes ja isiksuse küpsedes on temalt kindlasti veel palju oodata. Nõuab ju kammerlaul peale hea lauluoskuse suure hulga pisinüansside valdamist. Näiteks oli Liivi vene ja hispaania keele hääldus küll briljantne, aga prantsuse keelega saaks veel norida. Kuulsad aariad lauldakse paraku sageli „sisse” juba õpingutee alguses, kui veel teadmisi napib. Hiljem näevad interpreedid lihasmälu muutmisega suisa sisyphoslikku vaeva.

Kavaleheltki leiaks mõned väiksemad tähed, mida närida: Tšaikovski romansi „Otševo?” asemel oli tõlgitud hoopis teise loo, „Zatšem?” sõnu. Pealkirjad kõlavad tõepoolest eesti keeles sarnaselt, aga teksti autoriks esimesel Heinrich Heine, teisel Lev Mei. Seguedilla sisu ei pruukinud mõnigi noorem kuulaja teada; seda enam, et tõlget poleks olnud keeruline hankida sama maja teisest tiivast, kus „Carmen” endiselt mängukavas.
Anne Prommik

Rosinad pärlitena Eesti kontserdisaalides

„Doppio passione”: solistid Heili Rosin (flööt) ja Heigo Rosin (marimba) ning Tallinna Kammerorkester, dirigent Risto Joost 1. XI Mustpeade majas; „„Con brio” laureaat Heili Rosin” 7. XI Pärnu kontserdimaja kammersaalis.

Novembri algul avanes hea võimalus kuulata üht meie säravamat noort flötisti Heili Rosinat nädalase vahega esmalt orkestrisolistina ja seejärel ka kammerkontserdil, kus koos temaga musitseerisid pianist Jaan Kapp ja tšellist Marius Järvi. Heili Rosin on võitnud auhindu konkurssidel nii Eestis kui mujal maailmas, mh võitis aastal 2010 Eesti noorte interpreetide konkursi „Con brio” ja pälvis tänavu esikoha üleriigilisel puhk- ja löökpillimängijate võistlusel.

Tallinna Filharmoonia löök- ja puhkpillimängijate sarjas „Doppio passione” ehk „Kahekordne kirg” antud kontsert oli kahtlemata eriline juba seetõttu, et solistidena astusid üles õde-venda – Heili kõrval niisiis ka tema vend Heigo Rosin, kes on ääretult võimekas ja virtuoosne löökpillimängija. See ei ole muidugi väga harv nähtus, et samast perest kasvab välja mitmeid häid interpreete, kuid kõnealuste muusikute puhul on põnev see, et nad on just viimasel ajal koos särama löönud tähed. Võitis ju Heigo Rosin löökpillide kategooria esikoha samal, sellekevadisel üleriigilisel konkursil, kus õdegi.

Kontsert oli kava poolest ebatraditsiooniline, kuna esitati kaks mahukat instrumentaalkontserti ja üks neist, Eric Ewazeni marimbakontsert on ajaliselt väga pikk, võrreldes André Jolivet’ kompaktsema flöödikontserdiga. Heaks balansiks kujundamaks kontserditervikut oli avalooks valitud tuntud minimalisti John Adamsi teos „Shaker Loops” keelpilliorkestrile. Tallinna Kammerorkester näitas selle teosega oma teada-tuntud kompaktset kõla ja nauditavalt homogeenset mängulaadi. Suurt rolli täpse ja viimistletud esituse juures mängis kindlasti kollektiivi peatne uus peadirigent Risto Joost, kes juhatas teost väga hea kontsentratsiooni ja rütmilise erksusega. Lõviosa teosest kulgeb kõlajõu poolest kas otseselt või kaudselt sordiini all ning alles viimases osas tuleb dünaamiline kulminatsioon. Ülimalt mõjuv oli siin seljanärvidega tajutav ja keelpilliorkestrile ainuomane eriliselt homogeenne fortissimo kõla.

Järgmise teosena kõlanud ühe möödunud sajandi omanäolisema prantsuse helilooja Jolivet’ flöödikontsert on kirjutatud 1949. aastal. Juba see aastaarv annab aimu, et teos on karmi ja võib öelda, ka traagilise alatooniga, nagu seda võib märgata paljude heliloojate kohe pärast Teist maailmasõja kirjutatud helitöödes. Eriti annab see tunda teose esimeses osas, mis kohe, orkestri sissejuhatuseta, algab flöödi intiimse ja valuliku soololiiniga. Tundus, et algul jäi Heili Rosina mäng kuidagi eemalolevaks: pinget ja jõudu oli küll flööditoonis, kuid mitte sama palju fraseerimises. Kiiretes osades oli nauditav flöödi alumise registri kandvus ning artikulatsiooniliselt ülitäpselt ja selgelt, otsekui kuulaja luubi all esitatud keerukas hüpete ja passaažiderohke solistipartii.

Rosinad esitasid ka ühe kammerteose, jaapani helilooja Tsuneya Tanabe „Mälestusi Sisemerest” flöödile ja marimbale – lääneliku helikeelega „neoimpressionistlik” ja mõneti ka Jolivet’ muusikaga haakuv helitöö. 1990ndatel kirjutatud loo kohta mõjus see pisut liiga stiliseerituna ja kohati kulunud võtteid ekspluateerivana (nt pikad flööditrillerid). Omapära andis aga pillikooslus flööt + marimba, mida saab kontserdisaalides harva. Heili ja Heigo Rosin tajusid teineteist ansambliliselt imetlusväärselt hästi ning flötist ei jätnud varjamata oma huvi venna instrumendi vastu, „öeldes” keset teost ühe muusikalise fraasi ka ise marimbal.

Kontserdi lõpetas Eric Ewazeni marimbakontsert. Tegu oli heakõlalise ja eepilis-lüürilise filmimuusikaliku teosega, mis esialgu isegi ehmatas oma ameerikaliku ilulemisega. „Ehmatama” pole ehk siiski päris õige sõna, kuna teos mõjus oma ennustatavuses üpris uinutavalt. Siiski leidsin selle kulgedes ka mõningaid põnevaid momente, näiteks aafrika rütme ja laade meenutavates lõikudes, kus marimba hakkas kõlama pisut nagu arhailiselt ja omapäraselt. Samuti oli nauditav jälgida solisti ülimusikaalset virtuoosset mängu instrumendil, mida kohtame orkestri ees soleerimas väga harva.

Nädal hiljem kuuldud kammerkontserdil Pärnus kõlasid Heili Rosina, Jaan Kapi ja Marius Järvi esituses mõned flöödirepertuaari tähtteosed: armastatud flöödisonaat Carl Reinecke sulest ja sillana kahe kontserdi vahel taas muusikat André Jolivet’lt ning kolm teost triokoosseisule. Pärnu kammersaali akustika ei ole just kõige kaunim ja toetavam, nõudes muusikutelt päris suurt pingutust, et oma kõla seal maksma panna. Klaveritiib oli otsustatud jätta täiesti avatuks, et tekitada avaramat kõla. Selles saalis on see vist vältimatu valik, kuid Reinecke sonaadis varjutas klaver siiski flöödi alumist registrit. Sonaat oli esitatud kaunilt suure joonega, detailides oleks soovinud rohkem kuulda schubertlikku tundeskaalat, kuna klaveripartii juhib eriti viimases osas otsekui „Metshaldja” radadele.

Trioteostest mõjus interpretatsiooniliselt erksaimana noore helilooja Maksim Štšura „Silk and Sorrow”, samuti efektselt esitati Jean Francaix’ vaimukas ja kerglane Trio. Carl Maria Weberi Trio ei mõjunud kuivapoolses akustikas väga eredalt, üllatav oli, et flööt mängis peaaegu terve esimese osa intonatsiooniliselt ebapuhtalt. Väga mahukas neljaosalises teoses oleks andnud eredamalt ära kasutada Weberi muusika ooperlikkust, mida kumab siin küllalt tihti. Heili Rosin näitas teose aeglases osas piano’s kaunist kandvat flööditooni, pisut häiris vibraato käsitlus (ka teiste teoste aeglastes osades/lõikudes); madalamas registris kasutas ta tihti õhuliselt müstilist, peaaegu vibraatovaba tooni, kuid keskmisest registrist kõrgemal peaaegu mitte kunagi.

Kontserdi tipphetkeks kujunes Jolivet’ „Linose laul” flöödile ja klaverile, mis on üks tehniliselt keerukamaid flööditeoseid üldse, olles ühtlasi Jolivet’ flööditeoste absoluutne tipp. Helilooja eriline sensuaalne eellööke täis pikitud helikeel vaheldub siin tõeliselt stiihiliste ürgselt jõuliste liikumistega, mis sõna otseses mõttes kisuvad kaasa nii mängijad kui ka kuulajad. Siin on teose mõjulepääsemise eelduseks tehniline perfektsus ja noored interpreedid teostasid selle imetlusväärselt. Teose lõpp on kui kulminatsioonide kulminatsioon ja teeb eriti õnnelikuks flöödimängijaist kuulajad. Kaht kontserti mõttes ühendades leidsin, et just see teos jääb eriliselt meelde. Siinkohal võis unustada, et tegu oli vaid kahe instrumendiga, sest jäi mulje lausa orkestraalsest tulevärgist.

Mustpeade maja kontserdilt aga jäi noorte solistide esituses maitsekaima rosinana sõelale huvitaval kombel just kammerteos „Mälestusi sisemerest”, kus õe-venna ansambliline ühtsus ja teineteise tajumine jättis väga professionaalse ja küpse mulje. Noorte interpreetide puhul võib tihti täheldada mõningast n-ö kaardilugemise stiili: helilooja noodimaterjal on justkui kaart, mida püütakse võimalikult täpselt üle joonistada, aga eriliselt pääsevad geniaalsed teosed mõjule siis, kui kuulajal võimaldatakse kaardi olemasolu unustada, juhitakse nad muusika ideepaikadesse ja kõlamaailmadesse, mis mõlkusid heliloojal meeles teose loomisel. Heili ja Heigo Rosin on käinud juba pika ja imetlusväärselt sihipärase tee selles suunas. On rõõm nendele säravalt võimekatele ja erakordselt pühendunud noortele muusikutele kontserdisaalis kaasa elada ja põnevusega nende järgmisi esinemisi ootama jääda.
Leonora Palu

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming