Kontserdipeegel

Nele-Eva Steinfeld, Toomas Velmet

Portree. Chopin „Portreed. Chopin”: pianistid Age Juurikas, Irina Zahharenkova ja Mihkel Poll, helilooja elu ja loomingu seoseid avas muusikateadlane Tiia Järg. 26. IV Mustpeade majas. Tallinna Filharmoonia algatas uue sarja „Portree”, kus publikul on lisaks muusika kuulamisele võimalik aimu saada helilooja mõtteviisist, elusaatusest, olulistest suhetest ja positsioonist ajastu muusikapildis. Sarja avaõhtu keskendus Fryderyk Chopinile, kontsert äratas huvi ja rahvast oli palju. Chopini teosed toovad küll enamasti saali keskmisest rohkem publikut, see muusika näib olevat mõistetav ja lähedane paljudele. Siiski on Chopini loomingus mitmesuguseid tahke ja isegi vastuolusid. Tihti räägitakse Chopini nõrgast tervisest, närvilisusest ja lõputust kodumaaigatsusest, aga miskipärast kostub tema teostest eelkõige väärikust ja elegantsi, suurt julgust ja sisemist tugevust. Juba seepärast on huvitav kuulata portreekontserdil killukesi helilooja elust, et otsida neid mõjusid muusikast. Publikul on võimalus võtta teadmiseks uusi seoseid või neile hoopis mõttes vastu vaielda, kui kõlav muusika peaks muul moel kõnetama. Ent olgu või risti vastupidine arvamus, kõige tähtsam on siiski kuulaja tähelepanu haaramine ja mõtlema ärgitamine, mida selline kontserdivorm võimaldab. Hea portree on mitmekülgne ja terviklik ning kolm pianisti ja üks muusikateadlane täiendasid seda igaüks omal moel, luues huvitavaid seoseid. Esindatud olid mitmed Chopini tähtsamad žanrid: masurka, polonees, sonaat, etüüd, skertso ja ballaad, puudu olid valss ja nokturn. Ent ööpalalikku karakterit võis leida nii Mihkel Polli mängitud Etüüdis cis-moll op. 25 kui Irina Zahharenkova esitatud h-moll Klaverisonaadi aeglases osas.

Age Juurikas esitas Polonees-fantaasia eredate harmooniakõrvutuste ja jõulise muusikalise mõtteliiniga. Ühendatud olid nokturnilik meeleolu ja poloneesi majesteetlik karakter ning mõlemad kujundid õnnestusid väga hästi. Mihkel Polli esituses jäi eredalt meelde E-duur Skertso. Kolm esimest skertsot (scherzo – itaalia keeles „nali”) on Chopinil äreva ja deemonliku karakteriga, mis õigustab Robert Schumanni tähelepanekut, et kui „Chopini skertsod on mõeldud naljana, siis milline see tõsine muusika veel on?”. Chopini neljas skertso on karakterilt helge ja Polli osavas mängus tulid hästi esile teose sillerdav kergus ja mängulisus.

Irina Zahharenkova mängis vaimustavalt Chopini „Hällilaulu”, kus vasaku käe vankumatule rütmijoonisele olid paigutatud üha kaunistusrohkemad variatsioonid parema käe partiis. Kontserdi sisuliseks kulminatsiooniks oli Sonaat h-moll, mis kehvapoolse klaveri vastupanule vaatamata osutus elamuseks. Zahharenkova suutis esile tuua pingestatud harmooniavahetusi ja värve, unustamata seejuures, et romantilise sonaadi juured ulatuvad siiski klassitsistlikku ajastusse. Zahharenkova esitus oli läbipaistev ja ükskõik kui kiiresti ta ei mänginud (sonaadi II osa), kostsid välja kõik peensused. Tema fraseerimine võttis arvesse teose tervikplaani, ent ratsionaalsusele ei toonud ta kunagi ohvriks muusikalist poeetilisust või emotsionaalseid kujundeid, ent ta ei surunud kuulajale ka midagi peale. See vahest ongi Chopini esituse õnnestumise võti.

Kontsert tekitas huvi portreede vastu, mis jõuavad kuulajateni sügishooajal (Sumera, Schumann, Šostakovitš). Selliseid kontserte võiks rohkemgi olla, seostub veel Diana Liivi korraldatud sari „Heli ja keel”, kus kõrvuti luuletajast ja muusikust isad-pojad-tütred, tekstid ja muusika. Samuti tekkis soov, et meil korraldataks rohkem kontserdieelseid tutvustusi, vestlusi ja kohtumisi artistidega. Neid kohtab mujal tihti, vahel ka kontserdi järel ja sageli ka digitaalsel kujul (Berliini Filharmoonikute digikontserdisaal). Usun, et publik on säärase suhtluse ja kontakti eest tänulik. Just elaval kontaktil põhinev mulje ja arusaam toovad saalidesse uusi kuulajaid juurde.

Nele-Eva Steinfeld


Mehed, kes ujuvad vastuvoolu

„Eliitkontserdid XI”: Andrus Haav (viiul) ja Ralf Taal (klaver) 28. IV Estonia kontserdisaalis.

Andrus Haav ja Ralf Taal on mehed, kes ei lähe kaasa nn peavooluga, s.t ei pealkirjasta oma kontserte halearmaste hüüdlausetega ega piki kavu töötlustega võõrastest žanritest, et iga hinna eest mõnd kuulajat juurde meelitada. Need mehed kontserdisaali kõrvaltiivast ehk samanimelisest teatrimajast tulevad välja sonaatide õhtuga Johannes Brahmsi loomingust, mis iseenesest on ju väga maskuliinne tegu elu parimais aastates meestelt. Samuti ei moodustanud nad Estonia kontserdisaalis lavaesist buduaari, vaid astusid julgelt suurele lavale kui normaalsed artistid. Ma ei oska hinnata, kui populaarsed on tänapäeval Brahmsi viiulisonaadid, sest neid ei kuule kontserdisaalides ja muusikaakadeemias õpetatakse duosonaate üldse kammermuusikaosakonnas, kuid erialaspetsialistidele ja muusikute vanemale generatsioonile on selline kava uhke kingitus.

Saalis ei puudunud ka päris noored viiuldajad. Ükskõik, milline on üldine mentaliteet, vältida või mitte tunda Brahmsi viiulisonaate on keelatud. Kui heita pilk You Tube’i, siis leiame sealt vägagi informatiivse pildi läbi aegade. Brahmsi viiulisonaadid on esindatud alates Heifetzist ja Josef Sukist sonaadipaaride Milštein-Horowitz, Oistrahh-Richter, Perlman-Ashkenazy, Zukermann-Barenboim kuni Vengerov, Mutter ja Suwanai kaasa arvatud. See ongi hea ülevaade XX sajandi suurkujudest viiulimuusikas ning kui You Tube’ist mõnda suurkuju ei leia, siis see ei tähenda, et nad Brahmsi ei mängi, vaid nad väldivad seda kanalit nagu Kremer.

Brahmsi monokava ettevõtmine on kangelastegu, mis on ahvatlev, aga seotud mitmete riskidega. Suurim neist on seotud vaimse kontsentratsiooni kestvusega kuni lõpuaplausini. Selleks pole vaja mitte ainult artisti kogemust, vaid, lisaksin, et ka olulist elukogemust. Haaval ja Taalil peaks mõlema pagas olema juba üsna kaalukas, mis annab ka kõik eeldused naasta kangelasteo sooritamiselt kilbiga.

Brahmsi viiulisonaatide kavaks seadmine pole keeruline: variant 1., 2., 3. on vist ainuvõimalik ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks seda rida muuta. Üldine seisukoht on, et viimane sonaat on kõige sümfoonilisem ja keskmine kõige lüürilisem, esimene aga lihtsalt „kena, pehme ja vihmane …”, nagu helilooja ise on kirjutanud. Tegelikult ei erine sonaadid nii palju ei meeleolult ega mastaabilt. Tõsi, esimesed on kolmeosalised ja kolmas neljaosaline, kuid ajaliselt on esimene ja kolmas võrdsed ja teine vaid umbes 3,5 minutit lühem. Teoste sisutihedus on brahmsilikus lürismis ja ka dramatismis, mille vihjeid esineb ka esimeses ja teises sonaadis ja mis oleneb vaid interpretatsioonilisest doseeringust. Arvan, et Brahmsi lüürika sisaldab ka dramatismi ning vastupidinegi on võimalik.

Duo Haav-Taal valdab interpretatsiooniliselt kõiki vahendeid, mis on Brahmsi tõlgendamiseks obligatoorsed, mida demonstreeriti kogu õhtu vältel. Nagu öeldud, selles kavas riske jagub ning üks neist on partnerite kõlaline vahekord, mis iga Brahmsi teose esituse puhul on juba programmeeritult klaveri kasuks. Ega see nüüdki teisiti olnud, kuigi Haaval on tagataskus dünaamilist varu, millega ennast maksma panna. Seda Haav Kolmandas sonaadis ka hiilgavalt tegi. Mulle tundus, et esimeses kahes nn lüürilises sonaadis oli interpreet jaganud teksti oluliseks ja vähem oluliseks, millest viimane kahjuks kohati päris visuaalseks jäi. Õigem olnuks ehk jaotus domineerivaks ja võrdselt kõlavaks, sest viimast materjali sisaldavad duosonaadid hulgaliselt. Põhjusi võib olla kümneid, nii objektiivseid kui subjektiivseid, ning vahekord paranes iga järgmise takti ja sonaadiga, saavutades pärast vaheaega viimases sonaadis ideaaliläheduse.

Samuti tuleb tõdeda, et kontserdisaali Steinway elab oma viimaseid päevi ja päris sobilik ta hetkeseisund nii vastutusrikkaks ülesandeks ei ole. Taal tegi sel klaveril küll kõik temast sõltuva, mis aeg-ajalt andis suurepäraseid tulemusi. Brahmsi tempod on üsna salakavalad ning raskesti mõistetavad, aga Haav-Taal olid siin veenvad, kui välja arvata Esimese sonaadi esimene osa, mis minu arvamuse kohaselt oli pisut kunstlikult venitatud. Tõsi, ega terminit vivace ma non troppo polegi lihtne mõista, aga selline see Brahms on. Seevastu sama sonaadi Adagio oli esituselt üks süvenenumaid ja veenvamaid. Kogu kontserdi dramaturgia oli suunaga kava teise poolde ehk rõhuga Kolmandale sonaadile ja küllap see ei saagi teisiti olla. Ootasin ise enamat ka Esimesest, kuid see on seletatav asjaoluga, et olen esitanud selle teose versiooni tšellole ja klaverile. Oleksin peaaegu kihla vedanud, et lisapalaks kõlab Brahmsi Scherzo nn F-A-E sonaadist, kuid võta näpust, kõlas hoopis Ungari tants nr 5, mis originaalis on klaverile neljale käele, aga mida on arranžeeritud mis tahes koosseisudele, sealhulgas on Brahmsi sõber viiulikunstnik Joseph Joachim teinud seda ka viiulit ja klaverit silmas pidades. Nii bravuurikalt see kontsert-kangelastegu lõppes. Soovin meestele mehisust vastuvoolu ujumiseks – sooja naha saab igal juhul.

Toomas Velmet

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming