Kontserdipeegel

Leelo Kõlar, Toomas Velmet

Masinaosad „Eliitkontserdid XII”: löökpilliansambel Kai Ratassepp – Mati Mikalai, Madis Metsamart, Vambola Krigul, Lauri Ahone, Heigo Rosin 2. V Estonia kontserdisaalis. Klaveriduo Kai Ratassepp – Mati Mikalai oli seekord välja tulnud värske mõtlemise ja erinäolisest XX sajandi muusikast kombineerinud kavaga koostöös löökpillimängijatega. Tähtsamaks figuuriks oli tõstetud Steve Reich, kellele kavas oli pühendatud koguni kaks teost. Ometi kujunes programmi veenvaks raskuspunktiks hoopis Béla Bartóki Sonaat kahele klaverile ja löökpillidele (1937), mis tähelepanu väärib oma loomult algusest lõpuni. Sündmuste- ja värvirikkus areneb siin kaasakiskuvaks eelkõige muusikalise materjali sisukuse poolest: seda iseloomustavad kapriissed rütmikonstruktsioonid, helistikuline kaleidoskoopilisus, sünkopeeritus ja vahelduvad taktimõõdud, mille tagant välgatab pidevalt meile tuttav Bartóki nägu ja tõdemus, et viibime ungari rahvaviiside valdkonnas. Üldiselt on löökpillidel (ksülofon, suur trumm, gong, timpanid) selles sonaadis vägagi oluline, illustreerivalt kaasarääkiv, aga mitte arenduslik funktsioon, kuigi ka klaverid esinevad siin kohati löökpillina. Põhiraskus ongi kaalukalt klaverite kanda, kuna pianistlik ja kõlaline keerukus ning faktuurikäsitluse nõudlikkus esitavad väga kõrgeid nõudmisi, mis leidsid ka väärilist täitmist. Teose esimene osa Allegro lento – Allegro molto areneb oma lõpu eel uhkeks fugaatoks, andes oma veidi kurvameelse kantileensuse üle teisele osale Lento ma non troppo. Viimases osas Allegro ma non troppo ilmub esmakordselt peateema ka löökpillil, nimelt ksülofonil, mitte klaveril. Selles osas on rohkesti ootamatuid käänakuid ja valitseb veidi vigurdavalt naljatlev atmosfäär. Seda oleks esitajad saanud ehk isegi rohkem arvesse võtta, eriti lõpus kavala puändi väljatoomisel. Üldmulje sonaadist oli särav ja paeluv, partnerite koostöö pakkus elamuse.

Raimo Kangro kavandas „Display’d” muusikaliste portreedena. Esimene neist, „Display I – Steve Reichi portree” op. 42 (1991) areneb alguses veidi orientaalses vaimus (oleks nagu taustaks kaamelikaravanide liikumisele), muutudes ajapikku eestihõnguliseks, aga reichilikus stiilis korduvate motiividega kõlamaalinguks. Tegelikult oli Reichi seal vaid õrnalt aimata. Esitus oli kujukas, kooslus tegutses erksalt ja kuulajaid mobiliseerivalt.

Kava teises pooles kehastusid kõik mängijad hästi õlitatud masinaks, kus iga väiksemgi detail peab ideaalselt sobituma oma pesasse. Lava oli täidetud peale klaverite ja süntesaatorite veel rikkalikult löökpillidega (marimbad, ksülofonid, trummid, timpanid, gong ja vist veel mõni pill) ning meeskond asus teostama esmaesitust Eestis. Jutuks on Steve Reichi Sekstett löök- ja klahvpillidele (1984-1985). Kui selle teose partiid peaks löökpillimängijatele olema tuttavlikumalt käepärased, siis Ratassepp-Mikalai olid antud situatsioonis päris ebatavalises seisundis, kuna neil tuli löökpilli funktsioonis esineda vaheldumisi nii klaveril kui ka süntesaatoril. See sekstett eeldab löökpillimängijalt koosmänguliselt väga erksat tähelepanu, aga mitte ainult mängijalt. Temaatiliselt napp minimalistlik muusikaline materjal pidevalt korduvate ja siis järsku muutuvate rütmikujunditest motiividega ajab kuulajagi valvsalt tähelepanelikuks ja kipub viima mingisse „klaasistunud pilguga” kentsakasse tardunud seisundisse. See elimineerib mõtlemisvõime ja emotsiooni, kuid uputab kuidagi tahtevastaselt masinlikku maagiasse. Teosel on viis osa, mis on üles ehitatud peegelpildis: esimene ja viimane osa kiireloomulised, keskmine aeglane ja ülejäänud vahepealses liikumises. Iga rütmi- ja kõlaplokk, jõudnud juba oma lõputuna näivate kordustega ära tüüdata, annab üllatusena ootamatult uute kõla- ja rütmikonstruktsioonidega masinavärgi edasi jälle järgmisele kulgemisele. Mängijatel on omavahel mingil määral polüfooniline suhe. Ei oska päriselt ette kujutada, kuidas sellist teost heaks kokkumänguks harjutatakse. Peab vist olema üks suur kõrv ja tuleb usinasti takte lugeda! Masinaosade koostöö kõlas hästi, kõik klappis ja oli omamoodi üllatav, huviga jälgitav ja tervikus isegi talutav! Tekitati eripärane mulje, seda kindlasti.

Aga kui sellist muusikat kuulata, hakkab painama mõte, kas inimlik faktor mängib siin üldse mingit rolli, kui seda võiksid mängidagi ainult masinad! Ettekandmise ajal ei saa ju olla pisemaidki kapriise ega muutusi, sest kõik peab toimima nagu kellavärk ja miski ei tohi paigast nihkuda. Ükski mängija ei saa enesele lubada mingeid ettekandelisi finesse. Kui ehk instrumentide-vahelisi kõlalisi vahekordi muuta? Mis aitaks toimuva veidi inimlikumaks kujundada? Või ongi autori taotlus masinlikkus? Motoorne masinliku liikumise võlu ja toime inimesele! Kas nii?

Leelo Kõlar


Paradiisi viigu sind inglid

„Maestro IV. Gloria”: solistid, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Neeme Järvi juhatusel 4. V Pärnu kontserdimajas.

Nende sõnadega lõpetasid Pärnu kontserdimaja hooaja Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Neeme Järvi juhatusel. Tõepoolest, kõik toimuski nii ka päriselt. Planeerisin Pärnusse jõuda tund enne kontserdi algust, et rahulikult kohvikus Cello kohvitada ja tuttavatega vestelda, kuid linna piiril esimesel ristmikul seisis kogu liiklus, sest Tallinna maanteed ületasid vasakult paremale „põrguinglid”, teadjate hinnangul umbes poolteist tuhat masinat – hirmuäratavalt võimas pilt. Ristmik oli kinni üle poole tunni, misjärel hingasin juba kergendatult, kuid siis olid motomehed hõivanud Jannseni ja Tallinna maantee ristmiku: nüüd tulid nad paremalt vasakule ja ummistasid kesklinna. Mingi ime tõttu õnnestus siiski jõuda kontserdi alguseks üle jõe ja isegi kontserdimaja suurde saali, kui maestro Järvi lõi lahti Mozarti „Vesperae solennes de Confessore” avaosa Dixit sõnadega: „Nii ütles Issand minu isandale: istu mu paremale käele, kuni ma olen pannud su vaenlased su jalgade järiks”.

Kui kontsert lõppes sõnadega „In Paradisum deducant Angeli” („Paradiisi viigu sind inglid”), siis vastas see minu seisundile, kui pääsesin „põrguinglite” käest varjule kontserdimajja. Kontrast oli vägevalt raputav kogu saalitäiele publikule, kes said siiski nautida ERSO ja EFK kontserti „Gloria”. Sellise pealkirjaga kontsert sisaldas juba öeldud Mozarti Vespri C-duur ja samas pooles väga hea kontrastina Francis Poulenci „Gloria” ning pärast vaheaega Gabriel Fauré „Reekviemi”. Solistide bukett algas kõigis teostes soleerinud Kaia Urbiga, kellele assisteerisid Marianne Pärna (alt), Raul Mikson (tenor), Uku Joller (bass) ja veel René Soom (bariton). Täiesti erakordne on Kaia Urb, kes lisaks talendile ja kõrgprofessionaalsusele on valmis ka viimasel hetkel võtma endale vastutuse Poulenci „Gloria” solistirolli eest ning esitama keeruka materjali tipptasemel. Urbist kujunes kolme teose esitusel keskne isiksus ja publik ei unustanud teda tänamast järjest marulisema aplausiga.

Mozarti „Vesperae …” KV 339 C-duur on tunnistatud meisterlikuks ettekuulutuseks, et tulemas on geniaalsed Missa c-moll ja Reekviem. Mozarti C-duuris teosed, välja arvatud „Jupiteri” sümfoonia, on mind ikka jahedaks jätnud. Nii seegi kord, ehkki mul puuduvad vähimadki etteheited esitusele, hoopis kiidusõnu pälvivad nii koor kui solistid ja kogu seltskond kontrastina väljas valitsenud motohulluse taustal.

Väga positiivse helikeele kontrasti tõi Poulenci meistriteos „Gloria”, kus tõeliselt säras Kaia Urb kõigis registreis ja dünaamilistes finessides. Ma ei veaks kihla, et Barbara Hendricks esitaks teost paremini … Poulenci „Gloria” sellisel tasemel esitus võiks olla ka Pärnu kontserdimaja suure saali akustiliseks demonstratsiooniks oma dünaamiliste kontrastide ja ansamblilise tasakaaluga – suurepärane saavutus maestro Järvi, Neeme Järvi juhatusel. Ammu peaks olema selge see kultuuriline efekt, mida Pärnule on toonud kontserdimaja, kuid ikka on rahulolu suur, kui näed täismaja publikut nautimas veel talvehooaja lõpetamisel meie endi tipptegijate kontserti vokaalsümfoonilistest suurvormidest.

Kava teises pooles kanti ette Gabriel Fauré Reekviem, mis oma meeleolult päris oluliselt erineb teistest samalaadsetest. See ei olekski nagu „surnute missa”, vaid pigem „surma hällilaul”, mis sisendab rahu ja leppimist ega ehmata ja hirmuta. Autori enda paradoksaalse ütlemise järgi kirjutas ta reekviemi „… lihtsalt lõbu pärast …”! Fauré teoses peaaegu puudub dünaamiline forte kulminatsioon ja kogu suure esitusaparaadi juures jääb valdavaks mezzoforteja piano tasand, aga autor teadis, et suure esituskoosseisu (orkestreeris ta õpilane Roger-Ducasse) on piano mitu korda mõjusam kui väikse orkestri puhul – ja nii see tõepoolest on. Kogu Reekviemi ettekanne oli meisterlik. Ligi 40minutiline dünaamiliste vapustusteta suurteos kanti vormimeister Neeme Järvi juhatusel ette veenvalt ja nauditavalt – Pärnu publik kviteeris seda püstijalu – ning lisaks pakuti veel sinna ainusobiv Mozarti „Ave verum corpus”, mille esitus oli tõeline pärl.

Kõik toimunu ei tähenda muidugi, et hooaeg on läbi ja suvi „motobandede” käes, vaid tõotab hoopis nauditavat suvehooaega, mille pärliks on 16. – 23. juulini suurejooneline ja uue pealkirjaga rahvusvaheline Pärnu muusikafestival „Järvi akadeemia” ning selle pärliks omakorda maailma tippviiuldaja Hillary Hahn (USA). Ja siis on juba kohal kõik dirigendid Järvid.

Toomas Velmet

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming