Kontserdipeegel

Heili Vaus-Tamm, Kaie Tanner

Neljakümneviiene naiskoor ja ?Misa Tango? EESTI TEADUSTE AKADEEMIA NAISKOORi 45. sünnipäeva kontsert 6. XI Estonias.

Eesti Teaduste Akadeemia Naiskoorita (TAN) ei ole me harjunud eesti naiskoorimuusikat ette kujutama. TAN oleks otsekui kogu aeg olnud, andnud paarkümmend kontserti igal hooajal, teinud kaasa suurvormide ettekannetes, osalenud konkurssidel ning saanud seal auhindu. Ka CD-sid on TANi kontol juba kolm, tänavuse sünnipäeva puhul aga valmis neljas, päris oma sooloplaat ?Laulu eestvõtja?.

Arvo Ratassepp asutas TANi aastal 1959 ning juhatas seda rohkem kui veerand sajandit. Seejärel käis koori eest üsna lühikese aja jooksul läbi mitmeid dirigente, viimased 14 aastat aga on peadirigendi tööd teinud Merike Toro. Ratassepa-aegses TANis laulis kõrgaegadel 80 ? 90 naist, praegu on neid kontsertkoosseisus 40. Koori roll Eesti koorimuusikaelus on aga endiselt suur ja kvaliteet kõrge ? saalitäis publikut veendus selles 6. XI Estonia kontserdisaalis.

TAN esitas oma sünnipäevakontserdil mitmekülgse kava alates vanamuusikast kaasaegseni, naiskooriteostele lisaks ka segakoorimuusikat (koos Inseneride Meeskooriga). Eesti laulud on kahtlemata TANi pärisosa ning õnnestusid hästi, esitatud hispaania ballaadid aga jäid karakterilt koorile veidi võõraks. Kontserdi tipp oli kahtlemata Bacalovi ?Misa Tango?, mis esitati koos Üle-eestilise Noorte Sümfooniaorkestri ja solistidega.

Argentiina helilooja Luis Bacalov (1933) on tuntud dirigendi, kontsertpianisti ja filmimuusika loojana, kes on töötanud muuhulgas koos Fellini ja Pasoliniga ning võitnud lisaks muudele auhindadele ka Oscari. ?Misa Tango? on tema loomingus suhteliselt hiline teos, see kanti esmakordselt ette 1999. aastal Roomas ülestõusmispühade festivalil. Bacalov on traditsioonilisi missatekste tunduvalt lühendanud, et sõnumit universaalsemaks muuta, ning jätnud alles vaid lõigud, mis on ühtmoodi vastuvõetavad nii kristlastele, juutidele kui moslemitele. Tüüpilise lõuna-ameeriklasena kasutab Bacalov aga hispaaniakeelset teksti ning tangorütme, mis huvitaval kombel missa sõnumit pigem tugevdavad. Tegemist on värvikalt kauni muusikaga, mida isegi soomeugrilased ei suuda emotsioonitult esitada, TANi ja Inseneride Meeskoori ettekanne aga oli meeldejääv ning karakteriterohke elamus.

Miks just ?Misa Tango?? TANi peadirigent Merike Toro: ?Kuulsin ?Misa Tango? ettekannet rahvusvahelisel koorifestivalil ?Tallinn 2003?, kus seda esitasid Tartu Jaani kiriku kammerkoor ja Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester Lilyan Kaivi juhatusel. Kontserdil oli ka kümme TANi lauljat, kellega kontserdi lõppedes üksteisele otsa vaatasime ja ütlesime: selle teose esitame pooleteise aasta pärast koori sünnipäevakontserdil! Lilyan Kaiv oli nõus meiega töötama, Ants Üleoja võttis oma Inseneride Meeskooriga laulda meeshäälte partiid. Loomulikult tähendas ettekanne poolteist aasta korraldustööd ja lõputut õppimist, aga ?Misa Tango? meeldis lauljatele ja selle nimel tehti kõike suure rõõmuga.?

Rõõm oli lavalt nii kuulda kui näha. Nii koorid kui Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester said teose keeruka rütmiga edukalt hakkama ning tangod ärkasid laval ellu. Suurepäraselt sobisid oma ossa solistid Mati Kõrts ja Merle Silmato, dirigent Lilyan Kaiv juhtis ettekannet loomuliku kergusega. Olulise kõlavärvi lisas üldpilti akordion ? väga hea ja karakteritruu esitus Henn Rebaselt! Erksalt ja selgelt joonistusid välja erinevad karakterid ning kontrastid Kyrie ja Agnus Dei vaiksest palvest Sanctus?e ennastunustava juubelduseni.

Eestis pole kuigi palju koore, kes esitaksid omaenda eestvõttel suurvorme, olgu siis koori aastapäeval või muul puhul. Loodetavasti ei jää ?Misa Tango? viies ettekanne Eestis viimaseks ning loodetavasti lisandub sellele järgmisi jõukohaseid suurvorme nii TANi kui teiste kooride repertuaari. Aga Teaduste Akadeemia Naiskoorile veel kord palju õnne!

 

 

 

 

Aadellik vaoshoitus ja aristokraatlik nukrus

Festival ?Fiesta de la guitarra ?04? 11. ? 14. XI. José Miguel Moreno (vihuela, barokk-kitarr, klassikalis-romantiline kitarr, Madrid) kontsert ?Hispaania kitarrimuusika neli sajandit? 13. XI Tallinna raekojas.

Hispaania ja kitarr assotsieeruvad enamasti tuliste rütmide ja hõõguva virtuoossusega ? José Miguel Moreno pakutu oli selle täielik vastand. Küpses eas, varjatud filosoofilise muigega isandas ja tema mängus oli midagi aristokraatlikku.

Ja kavavalik ? klassikalis-romantilise kitarri poole pealt oli valdav just klassikaline. Isegi romantismiajastu kitarrimuusika demonstreerimiseks oli ta valinud kahed variatsioonid Fernando Sorilt (1778 ? 1839): üks prantsuse laulu, teine Mozarti ooperi ?Võluflööt? teemale. Enam klassikakesksemat vormi kui variatsioonid ei anna XIX sajandi muusikast leida. Variatsioonides on juba heliloojapoolne panus tehtud kõlavärvidele ja tehnikale. Ja viimane oli kahtlemata Moreno tugevus, aga jällegi suhteliselt ootamatust rakursist. Varjatud virtuoossus, esitatud sellise üleoleku ja enesestmõistetavusega ? nagu nähtus, millest pole kombeks rääkida. Mitte küll tavatu, aga siiski omapärane lähenemine.

Variatsioonide vahele esitas maestro Francisco Tárrega masurkasid, nukrameelseid ja kaunilt helisevaid. Kui võrrelda näiteks Chopini klaverimasurkadega, milles on kirge, tulisust ja pagulashinge kibedat kaotusvalu, jäid need lood emotsionaalselt küll väheütlevamaks.

Aga siiski ? Moreno palett oli üllatavalt täiuslik nukruse kaleidoskoop. Ja kuigi meile, põhjamaalastele, peaks nukrus küll tuttav ja läbikomponeeritud ning -kuulatud tunne olema, oli see hispaania aadliku kurbus midagi uut. Looritatud, oma üksilduses uhke, sirgeseljaline, ei vaja lohutust ? respekti tekitav, salapärane ja väärikas nukrus. Nagu Goya doña mustas või minevikuga naine mõnest Balzaci romaanist, sellist emotsionaalsust pakkus Moreno küll. Ning meister ta oli: üksikud raekoja võlvide alla helisema lastud kõlad on siiani oma kauniduses ja täiuslikkuses meeles.

Moreno krestomaatiline kava hispaania kitarrimuusikast läbi nelja sajandi (XVI ? XX) oli jaotatud kolme ossa. Juba nimetatud klassikalis-romantilisele kontserdipoolele eelnes kahes osas, vihuela ja barokk-kitarriga esitatu. Vihuela on XVII sajandi aristokraatlik kitarritüüp. USA ajakiri Fanfare on nimetanud Moreno, ajalooliste kitarride ja lautode uurija ning interpreedi, meie aja suurimaks vihuelamängijaks. Ja see pitser on kogu tema interpreediolemusel ning kõigel esitatul. Kõigi ajastute muusikat näis ta vaatavat läbi vihuelamängija prisma.

Vihuelaosa kujundas pilli tuhm heli, XVI sajandi muusika lihtsakoeline meloodia- ja melismiderohkus. Rahulik elegants, vaatamata kiiretele passaa?idele ja kaunistustele, staatiline seisund, sisemine rahu. Dünaamika toimis lühikestes ajavahemikes, ühest põhinoodist kiirete vaheastmete kaudu teise põhinooti.

Barokiosa kandis ühe meie aja barokikorüfee ja suunalooja Jordi Savalli (kellega Moreno ka tihedat koostööd on teinud) pehmetoonilise baroki pitserit ? vastandina Harnoncourt?i afektialtile ja eredale käsitlusele, mis on rohkem levinud vahest saksa kultuuriruumis.

Kogu oma olemusega näis Moreno mõista andvat: ma võin väga palju, aga näitan vaid osakest sellest ? kes oskab näha, näeb ka varjatut. Sügavalt hispaanialik lähenemine, mis eraldab seda maad lahtise emotsionaalsusega ennastpakkuvalt siirast slaavi ning itaalia kultuurist või saksa vararomantismi lihtsast ja hilisromantismi valulisest avatusest.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming