Kontserdipeegel: Leeloga pilvedele

Virge Joamets

Ants Üleoja ja Alo Ritsingu 75. sünnipäeva kontserdid Pärnu, Tartu, Tallinna ja Jõhvi kontserdimajas. Laulsid Eesti Rahvusmeeskoor, Tartu Akadeemiline Meeskoor ja Inseneride Meeskoor. Ilmaelus on imelikke kokkusattumusi. Üks seesugustest on, et meie parimate meeskooride parimad dirigendid on sündinud samal aastal kahenädalase vahega. Ka nende sünnikodud pole teineteisest mitte väga kaugel, umbes sada kilomeetrit. Kõlab nagu tuntud peatükk saksa muusika ajaloost ...

Meie koorikorüfeede Ants Üleoja ja Alo Ritsingu juubelit tähistati ühiskontsertidega neljas linnas ning vähemalt Vanemuise kontserdimaja oli 1. XI kuulajaist tulvil. Esmalt tuli lavale Inseneride Meeskoor, Ants Üleoja praegune, 25. aastat käiv kollektiiv, millega Üleoja töötab selle loomisest peale. Lauljaid vaadates torkas silma vanemaealiste suur osakaal, kuid koori selges ja ilusas kõlas ei peegeldunud see kuidagi. Jäi mulje, et kooriga on tehtud hoolega ja väga head tööd ning et Üleoja on jätkuvalt heas loomingulises vormis dirigent. Kavas oli eesti meeskoorimuusika kullafonditöid: Aleksander Lätte „Unenägu”, Ester Mägi „Murdunud aer” ning lõpuks Türnpu „Meil aiaäärne tänavas”. Nende ülituntud, ent nõudlike lauludega tuldi väga kenasti toime. Türnpu suurvormilik oopus, eriti selle polüfooniline lõik, oli kujundatud suure hoolega. Klassika vahel oli kaks noore helilooja teost, mis reedab dirigendi jätkuvat uudishimu ja vaimuvärskust: Aare Kruusimäe „Eest ära” ja Kristo Matsoni „Sa hingad” (esiettekanne), neist Kruusimäe laul jäi kõrva hea kooripärase väljenduse ja aktuaalse temaatikaga.

Tartu Akadeemilise Meeskoori koosseis oli samuti päris suur ning sisendas noorte meeste rohkusega tuleviku osas lootust. Kooril on lisaks oma ammuse dirigendi (Alo Ritsing töötab kooriga 1963. aastast) tähtpäevale ka endal tähtis sajas hooaeg ning juubeliüritused aprillis tunduvad olevat juba nii meelel kui keelel. Koori valmisolek, tahe ja ka ettekande tase olid kõrget klassi. Kõik kavas olnud viis laulu olid väga erinevad. Esmalt Lätte „Pilvedele” väga plastilises ja nõtkes, kaunilt hoitud piano’dega, kuidagi väga nooruslikus esituses. Siis Alo Ritsingu värske oopus, poeetiline looduspilt „Päikese tõus”, kirjutatud koori tulevase sünnipäeva puhul. Ritsingul ei ole (õnneks) ehteestlaslikku kompleksi, et mis nüüd mina, vaid ta võtab järjekindlalt kavva oma laule – kellele veel peale enda loota! Katse Arvo Pärdi „Solfedžo” klastritega harrastuskoorile modernset muusikat armsaks teha selleks korraks veel päris õnnestunud. Veljo Tormise „Ratas” „Bulgaaria triptühhonist” on efektne lugu, selle rütmide mäng on paras pähkel ja pakkus koorile ilmselgelt hasarti. Ning lõpuks Lembit Veevo „Karulaane jenka” Alo Ritsingu vaimukas seades – meeskoorinduse juurde käib ju tingimata ka hea nali. Krutskit oli isegi viisis, kuidas lavalt lahkuti.

Kontserdi II pooles oli laval Eesti Rahvusmeeskoor. Esmalt juhatas Alo Ritsing. Ma ei tea, kas oli tähtede seis kuidagi eriline või oli laulujumal Vanemuine saalis oma kodulinna poega toetamas, aga Ritsingu vaim hõljus pilvedeni. Juba oma kooriga esinemise ajal olid eriliselt köitvad tema kujundatud väga tundlikud ja pikad, maksimaalselt kuulatud piano’d. Nüüd, professionaalse kollektiivi ees avanes see allikas puhtaimal kujul. Täiesti erakordselt olid tema juhatusel kuulatud ja välja peetud Ernesaksa „Päike vajus pärnapuule”, samuti Türnpu „Kevade tunne”. Nagu parim näitleja, kes isegi mitte midagi tehes koondab kõigi tähelepanu, sai Ritsing koorilt kätte mida tahes. Suurejoonelise punkti sellele plokile pani Türnpu dramaatiline „Mull’ lapsepõlves rääkis”.

Ants Üleoja, kes on olnud RAM i dirigent aastatel 1991–1997, panustas oma plokis vähem tuntud repertuaarile: Alfén, Orff, Kuula. Neis domineeris dirigendi poolt kenasti kujundatud lüüriline ja romantiline väljenduslaad. Ka eesti heliloojailt kõlas vähem tuntud laule: Ester Mägi „Üks hetk” ning Tuudur Vettiku „Virmaliste valgus”. Kontserdile pani võimsa punkti ühendmeeskoor. Ritsingu käe all kõlas Saare „Leelo”. Järjekordselt ei saa märkimata jätta piano’sid, mis selle laulu suurest koosseisust tulenenud uhke forte taustal eriti mõjuvalt esile tõusid. Üleoja dirigeerimisel esitati Tobiase „Eks teie tea” (orelil Piret Aidulo). Suurepärase kontserdi andnud koore ja neid juhatanud suurmehi tänati üksmeelse püstitõusuga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming