Kontsert kahekõne ja tuulehoogudega

Evi Aruj?

 

 

PÕHJAMAADE SÜMFOONIAORKESTRI kontsert “Enigma” ANU TALI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 25. I.

 

Põhjamaade Sümfooniaorkestri 25. jaanuari kavas oli vähemasti paar huvipakkuvat sündmust: Tõnu Kõrvitsa orkestriteose “Tuulde lauldud” esiettekanne ja imelapsena tuntud vene viiuldaja Sergei Dogadini ja tema isa, vioolamängija Andrei Dogadini etteaste Mozarti “Sinfonia Concertante’s”. Isiklikult oli huvitav üle hulga aja kuulata ka Anu Tali dirigeeritud Põhjamaade Sümfooniaorkestrit – et kuidas tundub kui pole kaua aega orkestrit elavas ettekandes kuulanud.

Dogadinid vaimustasid eelkõige ilmekusega. Laval kõlas tõeline muusikaline dialoog väidete ja vastuste, konfliktide ja leppimistega. Sellist elusat suhtlusena esitatud muusikat kohtab harva. Solistide kõlaliselt paindliku ja rikka kahekõne taustal tundus orkestripartii ajuti isegi liiga tagasihoidliku või formaalsena. Igal juhul tuli kunstiliste temperatuuride vahe esile hetkedel, kui solistid teatepulga orkestrile üle andsid, mõnikord ka ühise muusikategemise vältel.

Põhjamaade Sümfooniaorkestri tänane nägu paistis selgesti välja inglise klassiku Edward Elgari “Enigma variatsioonidest” (1899), mis portreteerivad autori sõpru ja lähedasi. 14 variatsioonis leidub erinevaid faktuuritüüpe ja karaktereid, alates koraalilistest ja kontrapunktilistest ning lõpetades skertsolikega. Esitusest jäi kõrvu Tali orkestrile iseloomulikke jooni. Esiteks mati värvinguga, kuid sügav, “maadligi” legato (eriti keelpillid) – selline, mis loob selged meloodialiinid kontrapunktilises faktuuris, kuid jätab üheplaanilise mulje juhul, kui muusikas toimuv vajaks täpsemat karakteriseerimist. Teiseks jõud, mass, resoluutsus ja teravus kui orkestristiili olulised tunnused. Kolmandaks eksponeeriva esitusviisi ülekaal pikamaa-mõtlemise suhtes. Reljeefne faktuurikujundus ja pigem dünaamikal ja kõlakontrastidel kui sisemisel arengul põhinev mõtteviis. Näib, et need loovadki atraktiivse kuvandi, mille eest Tali ja tema orkester annotatsioonides ja arvustustes kiita saavad.

Usun siiski, et orkestril on potentsiaali mängida muusikasse märksa rohkem kerguse ja raskuse, graatsia ja jõukülluse varjundeid, kui seda kontserdil kuulda sai. On see nüüd hea või paha, aga tundub, et mitte ainult juhtivatel, vaid ka väljendavatel aladel püüab osa naisi naiselikku imidžit müües ühtlasi ka natukene nagu meheks saada. Kontrastid ja jõud varjundirikkuse asemel, midagi see ju ütleb. Või on see lihtsalt turutrend, mis mõjutab paljusid (noori) interpreete: mis varjunditest see “demokratiseerunud” publik ikka nii väga teab või hoolib. Osavus, kontrastid ja jõuküllus – see on selge asi.

Tõnu Kõrvitsa uue orkestriteose “Tuulde lauldud” inspiratsiooniallikaks on helilooja sõnul tuul kui loodusnähtus ja tuule kujund rahvalauludes. Autori kujutlustest annavad aimu teose mõttelised alaosad: “Tuulekannel”, “Tuulehingus”, “Tuulehaldjas”, “Tuulekannel II”, “Tuulde lauldud”, “Tuuled on pärale jõudnud”. Tuul kui metafoor. See on osutus loodusele kui saladuslikule teisele reaalsusele, aga ka panteistlikule ühtsustundele loodusega. Tuulde laulmine on hea võrdlus kunstiloomingule, kus rituaalsus ja autokommunikatsioon on sagedasti tugevamad tegurid kui didaktika ja valgustuslikkus, s.o ligimesele suunatud ja/või maailmaparanduslikud sõnumid.

Tõnu Kõrvitsa kohta kiputakse ütlema, et ta on muusikas lüürik (kuuldavasti ei ole helilooja sellega eriti rahul). Definitsioon ütleb, et lüürika on luuletaja sisemaailma ja elamuste subjektiivne, vahetu kujutus, kus kausaalsust ja loogikat asendavad vabad mõtteseosed. Patt oleks luulekunsti ja muusika vahele lausa võrdusmärki panna, aga pole parata, seoseid on. Tundub, et Tõnu Kõrvitsa muusikaski on loogikast tähtsam just seesama luuleprintsiip – vabad seosed ja assotsiatiivsus. “Tuulde laulud” oli helimaaling, milles helijäljendused kannavad poeetilist üldistust ja vilgub muusikaloo märke.

Muidugi otsis kõrv uuest orkestriteosest kohe rahvaviisi taga. Rahvalaululisi intonatsioone võis ära tunda teose rütmiliselt hällivates või loitsivates motiivides. Laotudes vertikaali ja kandes kõnekat tämbrilist rüüd, lahustusid need sageli värvikas, helinaid ja kõlinaid tulvil orkestrivertikaalis. Kõrvitsa varasemas loomingus olid märksa tähtsamal kohal meloodiad. Aja jooksul on üha iseseisvama tähtsuse omandanud vertikaal ja tämbriline mõtlemine. Tänaseks valitseb tema helikeeles meloodilise ja tämbrilis-harmoonilise mõtlemise isikupärane tasakaal. Ka “Tuulde laulmise” muusikas on mõttelisteks “ühikuteks” erinevad kõlakompleksid, kus on võrdväärse tähtsusega nii meloodiafraasidel-motiividel kui ka tämbri- ja harmooniavärvidel. Teose vaheldusrikkas orkestrikõlas vilgub ka muusikaloo kogemus: näiteks stravinskilik primitivistlik folkloorsus ja prantsuse traditsiooni akvarelsed harmooniad ning tämbrimäng.

Valimine vertikaali ja horisontaali vahel ja/või nende kooskõlastamine on olnud üks muutuva nüüdismuusika üldisi probleeme. Pärast rahvusromantismi lõppu eesti muusikas üle poole sajandi tagasi (aga see on kultuuriloos lühike aeg) oli meloodia üldse ja ilus meloodia eriti mõnda aega pisut nagu põlu all. Tähtsamaks said rütm, tämber, koloristlik vertikaal ja kõlamass. Äärmisel juhul kirjutati instrumentaalselt nurgelisi meloodiaid. Neostiilidega koos tulid meloodiad varsti küll jälle moodi, kuid stilisatsiooni raames mõjusid meloodiad enamasti märgina – see tähendas distantsi pealt, nostalgilist või ka võõrandunud vaadet.

Kui järele mõelda, siis Arvo Pärdi stiilipöördejärgse loomingu üheks tulemuseks saigi ehk romantismi loojangu ja modernismi võidukäiguga tekkinud muusika ja kuulaja võõrandumise ületamine. Iseasi, et uus “kontakt” viis pendli teise seina: tõrjudes vaikimisi meelelist nauditavust ja eeldades totaalset “siseelamist” – erilist kaemuslikku, müstilis-meditatiivset seisundit, kipub see muusika oma ideaalses vormis inimesest suuremaks saama ja teda alla neelama…

Sama ajal pole kahtlust, et mitmest allikast võrsunud “keskendumise esteetika” on märkamatult mõjutanud kogu nüüdismuusikat ja ka eesti muusikas on sellest sündinud palju huvitavat. Tõnu Kõrvitsa “Tuulde lauldud” on üks sellekohane ilus näide: keskendunud teos, kus on palju meelelist ilu, milles rahvalaul ja loodushääled on tuttavad hääled siit ilmast, kuid kus ikkagi vilgub ka vaikne aimus olemise kummalisusest…

Tõnu Kõrvitsa teose ettekandele andis ilmet Põhjamaade Sümfooniaorkester: selged orkestriliinid, läbipaistev faktuur ja vormiline lõpetatus jäid esituse plusspoolele. Ning ikkagi, Kõrvitsa muusika puhul ootaks rohkem nõtkust teose rütmipildis ja dünaamikas, pisut enam puhangulisust ja pooltoone.