Kontsert tasuta videoga

Heili Vaus-Tamm

„Konvulsioonid” kontserdisarjas „Kontserdid Kunstihoones” Ivo Lille (saksofon) ja Jorma Toots (klaver) Kavas: Hillar Kareva, Mihkel Kerem, Age Hirv, Kristjan Kõrver, Eduard Tubin. 18. I Tallinna Kunstihoones. Eesti kammermuusika Peipsiveere fotonäituse piltide keskel oli kokku mõjus pakett  ning sellisena ainulaadse kujutava kunsti ja muusika sümbioosina tore algatus Eesti kultuuripildis. Nimelt on uus juhataja Harry Liivrand käivitanud Kunstihoones sarja kontserte koostöös Eesti Interpreetide Liiduga (produtsent Iren Lill). Kunstihoones on ka enne muusikat tehtud ja selle juurde näiteks maalitud. Aga nüüd on tegemist kontsertide tsükliga, mis peaks leidma ka oma publiku. Ja on, mida vastu võtta, sest enne ja pärast saab  näitust vaadata, pildid mängivad kontserdiga tahtmatult kaasa ja kohati lisab oma dimensiooni ka aknast paistev õhtune linnaruum. Mitte vahest praegu paistev Vabaduse platsi ehitus, aga tulevane liiklusvool on kindlasti mõnelegi teosele ainulaadseks ja sobivaks kaasarääkijaks. Pole vaja video peale raha raisata.

Seekord oli muusikute selja taga pannoo „Portreed” – suhteliselt suletud ühiskonnaosa, Peipsi vanausuliste näod. Umbusklikult  kardina tagant piiluvast vanakesest räämas lasteni. Detailirohke, värvikas, eluline. Ja Eesti saksofonimuusika karedad kõlad olid selle näituse kontekstis vaat et parimad, mida võis tahta. Kuigi nii näitus kui kontserdid elavad oma elu, meelega neid sobituma ei sätita.

Huvitavad harmooniad Hillar Kareval, paljusõnaline on ta, ja omamoodi kare. Paneb kuulama ja jälgima. Hea vormiga, kulminatsioonid veenvad ja hästi teostatavad. Aga  aega ja õhku on neis lugudes vähe, pidevalt on vaja midagi kiiresti näidata. Selles mõttes jällegi sobis kõrval oleva kirju pildireaga kokku ja moodustas harvat elamust pakkuva terviku. Kareva tihe ja noodirohke klaverifaktuur sulandus näitusesaali akustikas suheliselt mürinaks, aga selle vastu lubasid korraldajad midagi ette võtta. Ivo Lille ja Jorma Toots on üheksa aastat koos mänginud duo, kus liikmed teineteist hästi täiendavad. Intensiivsema ja lahtisema saksofonisti paneb pianist raamidesse ja annab tugeva kõlalise baasi. Üks väheseid ansambleid, kus on näha partnerite erinevus, mis on loominguline ja toimiv.

Omaette tore ülevaade oli see kava eesti muusikast. Vaheldusrikkuse ja sisukusega tõusid esile Mihkel Keremi „Viis päeva detsembris” ja Age Hirve „Itk” soolosaksofonile. Viimane ka oma lühiduse tõttu. Eesti  pikaldane inimene – kui ikka jutustama hakkab, ega naljalt ei lõpeta, nii ka heliteostes. Seevastu „Itkus” oli emotsioon terav ja jutt lühike. Algas aastasadu maailma muusikast tuntud ohke- või oigemotiiviga: pikk kaeblik noot ja sellele järgnev laskuv intervall. Kohati ülevoolav, ladisev nutt. Just siin hakkas linnaruum akna taga kaasa mängima. Kõigi nende autode ja inimeste vahel käia üksi, väga üksi, pisarad silmas. Noore viiulimängija Mihkel  Keremi 5 päeva loo juures haaras väljendusvahendite erinevus, värskus ja mõtte avatus. Kuidas võib end tunda viiel erineval talvepäeval. Leidlik mõte ja ere teostus. Kava oli vaheldusrikkalt kokku seatud, oli erinevatest aegadest ja erineva helikeelega muusikat. XX sajandi keskosa tiheda ja pika arendusega lugudele (Kareva, Tubin) pakkusid vaheldust tänapäeva noorte heliloojate palad. Kõige halvemini mõjub ühte väravasse  mängitud kava. Aga sellel „näitusel” oli erinevaid rakursse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming