Kontsertide korraldamine on suur privileeg

Lauri Aav: „Isegi kõige üllama eesmärgiga püstitatud raamid tunduvad kultuuri- ja muusikavaldkonnas ahistavana.“

MARIA MÖLDER

Novembri lõpus sai teatavaks, et Eesti Kontserdi (EK) uus peaprodutsent on Lauri Aav. Ta ütleb, et on enamiku oma teadlikust elust olnud seotud EKga. Ta asus EK produtsendina tööle 1992. aastal, kui ta oli äsja lõpetanud konserva­tooriumi muusikapedagoogika osakonna ning kontserdiorganisatsiooni juhtis veel Oleg Sapožnin.

Aav on EKs korraldanud vabaõhukontserte ja teisi suurprojekte, kus tuleb palju teha turundustööd. Ta on töötanud nii EK turundus- kui ka meediajuhina ning juhtinud eriprojekte. Mõnda aega on ta olnud tööl ka Rakvere teatri reklaamijuhina ja korraldanud vanalinna päevi, kuid suurema osa viimasest 25 aastast ongi ta pühendanud EK-le.

Mis on 25 aasta jooksul olnud EK tähtsamad muudatused?

1992. alates ei oska ma nimetada ühtegi asja, mida saaks nimetada muudatuseks. Selle aja jooksul on toimunud protsesse ja arenguid. Ka minu asumist peaprodutsendi ametisse ei ole võimalik seostada mingite muudatustega: saab lihtsalt pöörata rooliratast ja tunda näiteks 2019. aasta alguses selle pöörde tulemusi.

Milline on teie vaade EK kohast Eesti muusikaelus?

See organisatsioon seisab osalise riikliku toetusega hea Eesti muusikaelu jätkusuutlikkuse eest, meil on oma oskused ja pädevused kontsertide korraldamisel klassikalise ja akadeemilises vallas. Muidugi me ei näe muusikavaldkonda nii kitsalt, vaid püüame tegutseda eesti muusikas laiemalt. Tänapäeva muusika ei ole ju lihtsalt klassikaline või uus muusika, vaid on selline hall, segunenud ala, kus on väga palju võimalusi, kuidas kõnetada tänapäeva publikut, nii akadeemilist kui ka inimesi, kes ei kuula akadeemilist muusikat.

Millistele sihtgruppidele EK püüab kontserte pakkuda?

Ei ole ju saladus, et klassikalise muusika publik moodustab elanikkonnast alla kümne protsendi. Ei tahaks, et see oleks ainus publik, kelle heaks me töötame.

Eesti Kontserdi uus peaprodutsent Lauri Aav on väikeste vahedega töötanud selles organisatsioonis 25 aastat. Foto on tehtud Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni „Aadama passiooni“ eel.

Arno Saar / Õhtuleht / Scanpix

Millises muusikanišis näete praegu EK-l arenguvõimalust? Milliseid kontserte, sarju või festivale võiks juurde tulla?

Noori võiks rohkem haarata – ja see ei tähenda pop- või rokkmuusikat. Tänapäeva noored on väga huvitatud ja teadlikud. Me ei saa rahulduda sellega, et meie publik on hallipäine nagu vanas Euroopas. Eakate osakaal rahvastikus muidugi kasvab, aga see ei ole vabandus. Me teeme muidugi aastas väga palju kontserte ka „Lõunamuusika“ sarjas, mille piletid on kõige kindlamalt ette müüdud ja eelkõige eakatele. Nad on kõige lojaalsem publik, aga me näeme kõrval nii palju ägedaid muusikasündmusi, mida EK ei korralda.

Mis siis noori võiks huvitada?

Võib-olla muusikateatri, tänapäeva tehnoloogia ja millegi sellisega seonduv. Kui tuleb keelpillikvartett lavale ja lihtsalt hakkab mängima, siis ka see on omal kohal, kui tegemist on hea keelpillikvartetiga ja kontsert toimub muusika jaoks õiges atmosfääris. Aga eks tuleb noortega rääkida nende keeles ja ka neid kontserte peavad korraldama noored: „EK:Labor“ on üks praktiline samm selles suunas. See võib-olla ei ole läinud nii edukalt, kui me algul arvasime, aga seevastu on üle ootuste hästi toiminud „Klassikatähed“, millest me algul nii palju ei lootnud. Igatahes on meil koos ETVga õnnestunud luua ühiskonda kõnetav edulugu, mis ületab väga kaugelt „Klassikatähtede“ eelkäija „Con brio“ piirid, ehkki tegemist on ikka konkursiga. Tahaksime tulevikus noortele veel põnevaid eneseteostuse võimalusi pakkuda.

Kohalikel heliloojatel ja interpreetidel on ka arvatavasti riigi suurimale kontserdiorganisatsioonile mingeid ootusi. Neil võib-olla ei ole väga hea meel lugeda, et nad ei ole teile nii atraktiivsed.

On ikka. Heliloojaid ja muusikuid ei saa niimoodi kõrvutada, nende tegevus on nii erinev. Ei tahaks sellega nõustada, et eesti muusik ei ole meile atraktiivne ja eesti heliloojate muusikat ei tellita. Meil on ju resideeriva helilooja programm, mida kindlasti ei tahaks lõpetada, ja heliloomingu tellijana on EK kaugel ees teistest organisatsioonidest.

Äkki on asi selles, et teised organisatsioonid, isegi väikesed kollektiivid, suudavad selle tegevuse suuremaks mängida ja EK puhul see ei paista suurest massist nii hästi välja?

Kindlasti, ja see on paljuski meie tegemata töö. Me siin organisatsiooni seeski teinekord üllatume, et muusikute seas on interpreete, kes on mitte ainult aktiivsed, vaid ka väga tulemuslikud iseendale tegevuse leidmisel. Ja kui muusik korraldab omale kuskil kontserdi, siis ta peabki mängima selle suureks nii meedias kui ka ühismeedias. Loomulikult see paistab rohkem välja kui EK kontserdi­reklaam, paratamatult me ei jõua iga kontserti niimoodi esile tuua.

Kuuldavasti on nii heliloojate kui ka interpreetide liit püüdnud teha kokkuleppeid, et teatud osa EK kavast võiks olla eesti helilooming või siis vastavalt eesti interpreetide esitatud. Kindlat maamärki ei ole seni paika pandud.

Aga „Eliitkontsertide“ sari?

Tõsi, see tehti siis, kui Rein Rannap tegi interpreetide liidu eesotsas suurt lärmi [sari algas 2010. aasta lõpus]. Kas heliloojatega oleks ka võimalik sõlmida mingi väga konkreetne kokkulepe, mis näitaks, et EK seisab nende eest?

Kui ma seda nüüd ütlen, siis see kõlab lubadusena, aga ma ei näe mingit takistust, miks mitte teha eesti heliloojatega koostööd. Minu arvamus on, et eesti muusika kõige tugevam külg on helilooming. Heliloomingu üle on rohkem põhjust uhkust tunda kui interpretatsiooni üle. Heliloojate liit peabki seisma kõikide oma liikmete eest, aga Eestis on palju heliloojaid, kelle käest teoseid tellides on väga pikad järjekorrad, ja on palju heliloojaid, kellelt tellides ei ole pikka järjekorda. Pealegi, ma võin eelmiste aastate kavades peast üles lugeda palju heliloojate autori- ja juubelikontserte.

Kas teoreetiliselt on võimalik panna paika mingi kvoot, et teatav osa EK kavades peab olema eesti heliloojate loomingut? Nagu raadios peab olema vähemalt 25% eesti muusikat.

Käisin kaks nädalat tagasi Peterburi kultuurifoorumil ja vene filharmooniate esindajatele ei mahtunud pähe, kuidas me saame riigi rahastusega kontserdi­asutusena tegutseda, kui meil ei ole plaani, milliseid kontserte ja kui palju teha, kui palju peab publikut olema. Meil tõesti ei ole selliseid plaane, ministeerium on meid seni usaldanud. Kuidas eesti muusika osakaalu üldse mõõta?

Tegelikult suhtleme kontserdi­korraldajana eelkõige interpreediga ja ma üritan järjest rohkem ajada seda liini, et produtsent peab oma loomingulisel moel sekkuma kontserdi kui suurema produkti valmimisse. Siiamaani on need selgelt üksikjuhtumid, kus produtsent räägib interpreediga läbi, et Poulenc ei lähe, võta parem Ester Mägi. Repertuaarivalikul on 95% interpreedi teha.

Sama küsimus interpreetide kohta. Kas teoreetiliselt võib olla kvoot, et kavades on teatud protsent eesti interpreete?

Muidugi võib, aga isegi kõige üllama eesmärgiga püstitatud raamid tunduvad kultuuri- ja muusikavaldkonnas ahistavana. Ma ei saa ennast pidada professionaalseks interpreediks, aga minagi olen alates 1990. aastatest juhatanud koore ja andnud kontserte ja dirigendina kavasid koostades ei ole ma kunagi täheldanud, et mul ei oleks eesti koorimuusikast valikut. Väga palju head muusikat kirjutatakse juurde, aga võib-olla käivad koorimuusikas asjad pisut teisiti kui kammermuusikas.

Kuidas toimib EKs sisuproduktsiooni ja turunduse koostöö?

Suur eesmärk on panna see koostöö paremini toimima. Iga kontserti saab paremini sihtgrupini viia, kui paremini planeerida ja rohkem publiku peale mõelda. Turundusosakond ei ütle, et seda kontserti ei suuda me maha müüa, vaid öeldakse, et produtsent peab uue kavaga välja tulema, nii et on rohkem müügivalmis projekt, s.t on piisavalt muusikutega suheldud ja on olemas piisavad reklaammaterjalid. See on see A ja B, mida me muusikutelt ootame: näiteks „Klassikatähtede“ konkursi läbinud noored ei tule selle peale, et pärast viiendat küsimist saata meile kontserdi reklaamimiseks oma passipilt.

Ühesõnaga, asi on paremas suhtluses muusikutega, mitte selles, et turundus tsenseerib kontserdikavasid. Kui mitu Tanel Padari jõulukontserti peab korraldama, et tuua ettekandele üks Grisey suurteos?

Vaadates kas või selle detsembri kontserdi­kava, siis erakorraldajate jõulu­kontsertide arv … Kui kinnisvaraturg oleks selline, siis oleks kõik kohad kisa täis. See on ületootmine. Kontserdi korraldamine on lihtsalt maailma kõige ägedam amet ja seetõttu on ka erasektoris kontserdikorraldajaid nii palju. Meil on selles valdkonnas järjest keerulisem, aga kui kontserte teha, siis tuleb neid teha hästi.

Kui Tanel Padarist rääkida, siis eelmisel aastal tegi The Sun Estonian Dream Big Bandiga täiesti uue seadega kava, lood kõlasid päris huvitavalt, aga ei toonud loodetud tulu. Minu meelest on tänuväärne, kui niimoodi teenitud tulu abil saab teha Grisey „Akustiliste ruumide“ kontserdi, eriti kui Padari kontserti ei ole ka piinlik kavasse panna. Kerge muusika kontserte saab korraldada just nii palju, et need raha välja ei viiks ja tehniliselt kuni võhma jätkub, et oleks aega ka Grisey-taolisi kontserte korraldada. Kuni EK teenib nende produktsioonidega raha teiste kontsertide korraldamiseks, siis pole mu meelest kellelgi põhjust küsida, kas neid kontserte on äkki liiga palju.

Nagu te ütlesite, siis Padari kontserti ei ole piinlik EK kavasse kirjutada, aga mida oleks juba piinlik kavasse kirjutada? Kust see piir läheb?

See on südametunnistuse küsimus. Kas on selline ansambel nagu Patune Pool? Nende kontserti EK ilmselt ei korralda. Kuskilt see piir ilmselt läheb.

EK on teinud palju tööd, et kontserdid jõuaksid kõikjale üle Eesti ja et uus põlvkond kontserdikülastajaid kasvaks peale. Mida teha, et praegusel kiire tempoga ajal jõuaks kontserdiinfo paremini nendeni, kes on EK kontsertidest juba niigi huvituvad, aga võib-olla ei jõua selle infoni, sest kontserte on nii palju?

Ma olen sellele väga palju mõelnud nii turundus- kui ka meediajuhina. Kõige hullem on see, kui on äge kontsert, aga inimene, keda see huvitab, ei saa sellest teada. Ma usun, et seda juhtub harva, sest meie hooajakava on ette teada ja piletite eelmüük läheb hästi. Publik teab täpselt, mida ta tahab.

Mida oleks EK-l mõnelt teiselt organisatsioonilt töökultuuris õppida?

Tähtis on mõista, et kontsertide korraldamine on suur privileeg. Me peaksime ise ka aru saama, kui lahe see on, mitte tegema seda läbi mure ja häda. Peaksime fikseerima konkreetsed probleemid ja keskenduma nendele probleemidele lahenduste otsimisele, mitte konstateerima, et pidevalt on kõik halvasti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming