Kooride lookas pidulaud

Kristlikud traditsioonid ja vanaemade ümisetud kirikulaulud on meile sisse kodeerinud harjumuse külastada koorikontserte eriti jõulupühade ajal.

MARGE-LY ROOKÄÄR

Neidudekoor Kammerhääled esitles Pärt Uusbergi esimest naiskoorimuusikaga autoriplaati. Marge-Ly Rookäär tõdeb, et Eestis on naiskooride renessanss: neile kirjutatava muusika perspektiiv on piiritu.

Maret Mikk

Aastalõpp on alati olnud üks kontserdielu tippaegu, kus troonivad esitajatena koorid. Samal õhtul on korraga sageli suisa kolm kontserti ja ei saa kaevata ka publikupuuduse üle. Kooride pidulaud oli tänavu erakordselt värvikas. Traditsiooniliste pearoogade kõrval leidus menüüs varasemast rohkem kõikvõimalikke eksootilisi suupisteid: keldris hoitud kurkide kõrval naabrimehe Egiptusest toodud halvaa, magusmandlitega pudingist peene pulkadega söödavani välja. Oli, mida maitsta ja millele mõelda.

Juba kuu alguses tegid otsa lahti seltside kontserdid: nii esines Segakooride Liidu kontserdil 16 koori ning muusikalised õnnestumised moodustusid ühendkooris. Lihtsad laulud ja suupärased seaded, õhus lisaväärtusena ühistegemise üüratu rõõm.

Naislaulu Seltsi korraldatud kontserdil demonstreeriti viimase aja rõõmustavat trendi: tugevaid ja komplitseeritud repertuaari esitavaid tütarlastekoore, kel oli väga hea vokaalne viimistletus, kenasti koostatud kava. Üldmulje jäi neist pisut kammerlikum ja detailitäpsem kui eelmainitud segakooridest.

Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert festivalil „Jõulujazz“ oli just selline, nagu kontsert olema peab: inspireeriv, köitev, vaimukas, kütkestava muusika ja paraja pikkusega. (Džäss)-kitarristide ja Weekend Guitar Trioga Kultuurikatla lava jagamine oli koorile loomulik ja kodumaine nüüdismuusika sobis hästi. Tõeline nauding.

Segakoor Nooruse hullumeelne trikk – esitada Benjamin Britteni 1942. aastal jõulupühadeks valminud „A Ceremony of Carols“ ehk „Jõululaulude tseremoonia“ – õnnestus oma koduse, pea perekeskse esituse mõttes. Taibukalt oli kava üles ehitatud eri koosseise rakendades. Kontserdi tähelepanu läks aga harfimängijale Assia Cunegole, kes mängib sellest hooajast ERSOs. Oleksin tahtnud kontserdile käsipidurit tõmmata, sest rabistamise foon oli liiga suur. Lubatagu ka torisev märguanne, et vahetekstide esitajal peab olema perfektne diktsioon. Midagi selles õhtus siiski oli, mis hõlma alla puges: mine tea, kas oli see pealehakkamise südikus, värsked hääled või beebide ühendkoori saatel lõpulauluna kõlanud Sibelius.

Armeenia kultuurinädala tipphetkel, Armeenia vabariigi 25. aastapäevale pühendatud kontserdil sai lummutuslikult esinenud Hortus Musicuse, hulga (kahjuks helivõimenduse nahka läinud) armeenia muusikute ja meie rahvusmeeskoori kõrval õhtu superstaariks Armeenia-Eesti Kultuuri Seltsi juhataja Armen Andranikjan, kelle esitatud lihtne armeenia rahvaviis oli kirjeldamatu elamus.

Ansambel Vox Clamantis tähistas oma 20. aastapäeva väljapeetud festivaliga. Estonia kontserdisaalis toimunud õhtu loomingukaaslastega Iisraelist jäi pisut võimenduse taha takku, kuna puudus ansamblile hädavajalik ruumiakustika toetus. Kontsert oli sisult tuumakas, ent õhku jäi unelm: oh, kui see vaid oleks toimunud Niguliste muuseumis!

Meeskoorimuusika alustala Alo Ritsing tähistas 80. sünnipäeva kahe sisu­sügava kontserdiga. Tartus novembris toimunu suursuguse õhtu kõrval oli Mustpeade majas pealinna publikule esitatu pisut kahvatum. Pole parata, regionaalne pitser on küljes ka meie koorimuusika kaubamärkidel (mõni nädal enne seda oli sama saal Ants Üleoja juubelikontserdi joovastuses lõhkemas). Ritsingu kontsert vääris siiski maestro nime.

Pärt Uusbergi esimest naiskoorimuusikaga autoriplaati esitles Nigulistes neidudekoor Kammerhääled. Dirigent Ingrid Roose käe all kõlas kogu albumile salvestatu, mis iseenesest oli hea mõte, aga tegelikkuses jäi kuulajale natuke üheplaaniliseks. Ehk oleks võinud rikastada kontserti mõne teise karakteriga või jätta mõne laulu „saladuseks“. Sulnis õhtu tõi taas välja Uusbergi suurepärase tekstide leidmise oskuse, kuid ka selle, et naiskoorimaastikku helilooja alles piidleb. Praegust naiskooride renessanssi arvestades tuleb tõdeda, et koorid on ise väga palju ära teinud, et noored heliloojad neile kirjutaks. Perspektiiv on piiritu.

Teaduste Akadeemia naiskoori ja meeskoori ühiskontserdil esitati laule eraldi ja koos, sai kuulda kolme koosseisu. Kava suhtes tekkis aga delikaatseid tähelepanekuid: vapra meeskoori kava koosnes suuresti must-be-jõululauludest, naiskoori puha välismaakeelne kava tekitas küsimärke. Advendiootuses publik ümiseks Nigeeria jõululaulu asemel kaasa midagi kas või omal viisil, kui soovitakse. Ühendkoori esinemine küll pisut tasandas tekkinud konarlust, kuid alles jääb siiski siinkirjutaja sõrmeviibutus naiskoorile.

Selle kõrval andis Tehnikaülikooli Meeskoor oma hilisõhtusel (kell 21) kontserdil silmad ette kõikidele isetegevuskollektiividele. Olen aastaid imetlenud Peeter Perensi oskust moodustada intrigeerivaid kavu ja valida oma koorile jõukohast repertuaari. Jaani kirikus kuuldu oli selle supernäide. Lauridseni „Öises tähesäras“ esitus koos väljapeetud valguslahendusega tekitas ei rohkem ega vähem kui katarsise.

Uut koorimuusikat sündis ka. Üks olulisemaid kontserte oli Eesti Rahvusmeeskoori jõulukontsert (dirigent Mikk Üleoja) EBU jõulumuusikapäeva kontsertide tähtsas programmis. Tegemist on EBU liikmesraadiote ühise raadiosaatega, kus terve päeva jooksul anti üle kogu maailma igal täistunnil kontsert mõnest linnast. RAMi kontserti vahendas 20 raadiojaama, Klassikaraadio kõrval BBC jpt. Õhtu oodatuim oli Tõnu Kõrvitsa uudisteos „Laulud Dolorese lauluvihikust“. Salapärane lugu sellest, kuidas Kõrvits leidis oma suvekodu lähedal 40 aastat räämas olnud majast seal kunagi elanud Dolorese käsikirjalised noodivihikud, loob seitsmeosalisele tsüklile müstikasugemetega eelmängu. Kõrvitsa unistustele kalduv ja ajataju hägustav tsükkel on esitatav ka eraldi osadena ja loodetavasti leiavad meeskoorid selle partituuri peagi. Teos on seda väärt.

Sama saatus tabagu Rasmus Puuri „Talvekantaati“, mille esiettekande tegid RO Estonia poistekoor ja noormeestekoor ning orkester Reaalmažoor dirigent Hirvo Surva juhatusel. Jõulude päästmiseks Surva tellimusel valminud teos on pilliteadlikult kirjutatud. Muide, Puur on ise sellest koorist välja kasvanud. Nostalgilised meloodiad ja kaunid tekstid moodustasid igati sobiliku pühade­muusika.

Üks ülendavamaid õhtuid oli Eesti Raadio laste laulustuudio jõulukontsert: läbimõeldud kava, laste loomulik vokaal, kindla käega dirigendid, lapsesõbralik lavaliikumine jne. Mitme stuudiokoori kõrval sai kuulda haruldastest muusikutest koosnevat saateansamblit. Täiuslik!

Pühade eelõhtul esitas Eesti Filharmoonia Kammerkoor Kaspars Putniņši dirigeerimisel oma jõulukontserdil osi barokkmuusikateostest ja menukaid jõululaule Tõnis Kõrvitsa seades. Õhtu pailaps oli tippvormis Tallinna Kammerorkester – paindlik, dünaamiline, mängualdis, teravmeelne. Mõistetamatu on aga koori üldine vokaalne segadus: häälte haralisus, isegi vokaalne kontrollimatus, kohatine interpretatsiooni soikumine ja raskemeelsus. Kõrvitsa seaded on väga head, nende esitus jäi paraku tuhmiks.

Aastalõpumeeleoluline magni­ficat’idega kontsert pidi olema Corelli Musicu täpp pidulikkuse „i“ peale. Ainult et ei olnud seal mingit i-d, täpist rääkimata. Suurepäraste muusikateoste eksamilaadne esitus Jaani kirikus ilmutas palju segadust tekitavaid detaile: arusaamatu vokaalkoosseis, väga-väga ebaühtlane solistideansambel, mida ka meie sopran Arete Teemets ei suutnud päästa. Oleks vist pidanud tähele panema, et brittide Eboracum Baroque ongi loodud karjääri alustavate noorte muusikute hüppelavaks. Õhtu ainus vaatamisväärsus (kuklast kandadeni) oli Ühendkuningriigis tegutsev dirigent Chistopher Charles Parsons.

Kokkuvõtteks võib öelda, et koorid andsid hulga sisukaid esinemisi ja paljud olid püüdnud tellida uusi teoseid või seadeid. Tavapäraseid koosseise rikastati ebatavaliste instrumentidega: mainitud harfi kõrval oli kaasatud käsikellade ansambel, rauakooli mehed olid oma kontserti ilmestama palunud vibrafonimängija.

Seega sai pidulaualt mekkida mitmesuguseid roogasid, kuid ikka jääb hing ihkama traditsioonilist. Kaunis jõulumuusika ongi see, mida sel ajal ootame. Ärgem peljakem seda esitada! Las kõlada need leierdatud jõululaulud, las mängida need meeletud meloodiad – nagu pärast pudingit näpu vahelt ampsatud suutäis seapraadi. See on see, mida vajame. Nii lihtsalt on.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming