Kooripidu „Estonia 100” festivalil

Anne Prommik

Eks olnud Estonia laulu- ja mänguselts teatri- ja kontserdimaja ehituse algataja ja saanud ka seltsi koor esimesel laulupeo võistulaulmisel esikoha. Seega oli kultuuritempli sajandi juubeli tähistamiseks igati paslik pakkuda ka laia valikut koorimuusikat Haydni ja Beethoveni suurteostest rahvusromantiliste koorilaulude ja uudisloominguni. Läbivaks ühenduslüliks oli Veljo Tormise looming kui meie rahvusliku ürgse eneseteadvuse ilming, koorilauluks kehastunud eestluse kvintessents.

Sepatöö ja maalritöö
Sarja „Müstilised hääled“ avas „Sampo tagumine” 10. IX Estonia kammersaalis, laulis ETV tütarlastekoor (dirigent Aarne Saluveer). Ja eriti müstiliseks muutusid need ilusad neiuhääled kontserdi nimiloos. 1997. aastal Hannoveri EXPOks valminud Veljo Tormise teos intrigeeris ka omapäraste instrumentidega (alasi, palktrummid!) ning põneva liikumisjoonisega (Jüri Nael, Liina-Karina Mikkor). Tüdrukud laulsid kogu hingest, laskmata end segada keerukast koreograafiast
Tavapärasest erinev ülesanne ootas koori, kui ette astus vaba improvisatsiooni ja impro-ooperiga tuntuks saanud laulja ja koorijuht Anne-Liis Poll. Tema loodud märgisüsteemi abil saab häikida – luua absoluutselt improvisatsioonilisi lugusid suurele koosseisule, piirideks vaid lauljate vokaalsed võimed ja fantaasia.
Kontsert kulmineerus esiettekandega. Vaiko Eplik on loonud muusika Ellen Niidu ja Edgar Valteri luuleraamatu „Suur maalritöö” põhjal valmivale joonisfilmile. Helilooja olevatki selle raamatu abil lugema õppinud ja kontserdil esitasid seda samuti noored muusikud, Georg Otsa nimelise muusikakooli ansambel Mairo Marjamaa juhendamisel. Seinale projitseeritud joonistused andsid lauldavale visuaalselt nostalgilise mõõtme, soleerida said peaaegu kõik kooritüdrukud ja dirigent Saluveergi. Tulemus oli heas mõttes lihtne ja armas; ilmselt oli üsna keerukas ülesanne luua muusika pikale, pidevalt ühes meetrumis tekstile, jäämata üheplaaniliseks. Tungil täis kammersaal küll lausa lõhkes hapnikupuudust trotsivatest jõulistest ovatsioonidest.

Tormise vägevad mehed
Tormise muusikas on peidus see sõnastamatu, mis alati puudutab teadvuse süvakihte, killuke meie ühist alateadvuslikku ajalugu. Suisa terve kava suurmeistri loomest pakkus 13. IX Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel – ja seda sõbralikult tasuta. Veerandtund enne algust oli saal lisatoole ja publikut täis tuubitud – ka neid, keda muidu koorikontsertidel ei kohta. Teadagi, tühja kõhtu muusika ei täida. Ka pooltühja. Sama pooltühjad on tavapäraselt saalid.
Kammersaal oli seekord tagurpidi pööratud: publik oli pandud istuma sellesse külge, kus on tavaliselt esinejad – akustiliselt polnud see vist kõige parem lahendus. Lauljad lihtsalt ei kuulnud üksteist piisavalt. Aga sõnad kostsid küll publikusse selgelt. „Kõige suuremad mäletsejad on – ajalehed!” käratasid mehed Juhan Liivi sarkasmides. Marje Joalaiu seatud „Vepsa talve” solistid Andrus Kirss, Aivar Kaldre ja Mati Valdaru tekstiga tagasi ei hoidnud. Onomatopoeetiliste efektidega rahvalauludest põimitud koorikompositsioonis „Muistse mere laulud” saime lisaks regilaulu sugestiivsusele imetleda lauljate oskusi loodushäälte imiteerimisel. Mõni lõbus tenor ei suutnud juba ette naeru pidada, kui oma pilli kajaka kriiskamiseks valmis sättis.
Aga ballaad „Piiskop ja pagan” oma ladina- ja soomekeelse teksti ning soome rahvalaulu ja gregooriuse koraali põimimisega tekitas huvitava kultuurikokkupõrke. Ehkki, tenoritelt oleks veel suuremat intensiivsust oodanud. „Tormise mere loits” aga veenis mind, et ükskõik kui palju on publikut, kammersaal jääb RAMile väikeseks. Suveräänset repertuaarivalikut silmas pidades võiks ju koor vähemalt kümne laulja võrra suurem olla, kuid sellises väikeses saalis lõi helimass kõrvad lukku. Ja kui veel äike kärgatas „Pikse litaanias” (solistid Aleksander Arder ja Mareks Lobe), siis oli mul hea meel, et saalis pole aknaid – nende klaasidest oleks jäänud alles vaid killud!
Papa Haydni oratooriumi „Aastaajad” kuulsid Estonia seinad ka sajandi eest teatri avapidustustel. Päewaleht kirjutas toona, et „töö on oma wanaduse peale waatamata praegugi õige huwitaw kuulata”, ja olgugi see XIX sajandi künnisel loodud teos nüüdseks peaaegu kaks korda vanem, kehtib väide endiselt. Seekordne oli edasiminek ka ERSO-le: viimati, 2009. aastal, esitati seda ligi veerandi võrra väiksema koosseisuga. Filharmoonia kammerkoor (koormeister Heli Jürgenson) tegi samuti korraliku esituse (ehk poleks seekord neile suurem lauljate arv kahjuks tulnud?). Ühtlaselt laitmatult kõlasid ka meie kammerlauljate paremikku kuuluvad solistid. Kaia Urb (Hanne) ja Uku Joller (Simon) on pigem ühesuguse kaaluga hääled, kes publikule tuttavad eelkõige oratooriumisolistidena. Kammerlauljana alustanud Mati Turi (Lukas) on nüüd oma häälepaelad ooperile andnud ja eristus, ehk osalt hiljutise Wagneri-laulmise mõjul, ansamblites veidi nii resonantsi kui volüümiga. Sellest hoolimata oli enamjaolt kõiki hästi kuulda, vaid suuremate ansamblite madalamas registris oleks tahtnud sopranilt ehk rohkem kandvust. Maestro Neeme Järvi hoidis ERSO ja lauljad ühises hingamises. Küllap muusikutele seadsid kõrgendatud nõudmisi ka festivali raames välja hõigatud avalikud proovid – publiku ees on isegi „musta töö” tegemine veidi teistmoodi.

Kuulates imelist juttu
Estonia ajaloost rääkis ka 15. septembril Estonia kontserdisaalis „Pühendan sind looks ja lauluks”, püünel taas Eesti Filharmoonia Kammerkoor Heli Jürgensoni juhatusel, kuid seekord lisajõududeks kaheksa kooridirigeerimise üliõpilast  Otsa koolist. Riina Roose põnev-vaimukate (kes ütles, et hariv tekst peab arhiivihõnguliselt kuiv olema?) vahelugemistega vürtsitatud kava koosnes nii Estonias töötanud koormeistrite kui ka teatris aastaid kõlanud heliloojate loomingust. Mihkel Lüdigi „Tallinna Eesti teatrimaja nurgakivi panemise laulust” Ülo Vinteri „Põhjamaani”. Esitusele tuli ka Veljo Tormise arvuka kooriloome hulgas veidi vähem tuntud tsükkel „Kodulaulud” (1988) Gustav Suitsu tekstidele, mille patriootilisi meeleolusid õhutanud murranguline loomeaeg.
Sekka kuulis ooperitki: Olari Viikholm esitas jõuliselt Olavi aaria „Oo, piiga kalleim” Evald Aava ooperist „Vikerlased” koos Ene Salumäega orelil. Eino Tambergi „Cyrano de Bergeracist” kõlas hoogne laul gaskooni kadettidest, sümpaatselt soleeris Rainer Vilu.
Põnev avastus oli Estonia oreli meistri August Terkmanni kooridirigendist tütre Tiiu Targama „Heroiline pala”, mis jõudis kuulajateni otse teatri- ja muusikamuuseumist. Suurepärase oreliimprovisaatorina tuntud Ene Salumäe mängitud Peeter Süda „Pastoraal” puudutas hinge loomulikkuse ja lihtsusega. Toimusid ju Tallinna kõrgema muusikakooli õppejõu Peeter Süda tunnid Estonia orelil. Rahvaviise kogusid nii Süda kui ka Kreek. Viimane oli aga teatrimajaga seotud hoopis 1927. aastal Estonia majja varju kolinud Raadio-Ringhäälingu kaudu. Usin raadiohuviline Kreek pidas lausa raadiokuulamispäevikut, märkides detailselt üles nii muusikateoste kui raadioteatri esitajad ja muljed. Sellega haakus ka Marie Heibergi tekstile loodud „Kuula valgusest imelist juttu”.

Ood noorusenergiale
Suurejooneline festivali lõppkontsert 20. IX meie esindusorkestrilt Beethoveni Üheksandaga tõi Estonia kontserdisaali tihedalt täis ning lavale sümboolselt noorima, kolmekümneste põlvkonna parimad lauljad koos pompoosse ühendkooriga (EFK, RAM ja Estonia ooperikoor). Varakult end tõestanud, nelja aasta eest ERSO ees debüteerinud andekat dirigenti Mihhail Gertsi oleme siiani kuulnud eelkõige muusikalavastustes. Beethoveni Üheksandaga on ta tegelnud juba pikemat aega õpingute ajal Berliinis Hanns Eisleri muusikakõrgkoolis. Kui nägin, et solistid olid paigutatud hiigelkoori ette, siis läbistas mind hirmuvärin –
kas sealt üldse midagi kuuleb? Õnneks oli balanss seekord ideaalilähedane. Nagu ka lauljate esitus. Sopran Kristel Pärtna, metsosopran Juuli Lill, tenor Oliver Kuusik ja bass Pavlo Balakin on end juba tõestanud teatrilaval. Mulle näis küll, et dirigendi valitud tempos jäid solistid vahel kimpu hingamiskoha leidmisega, aga koori pikki kõrgeid partiisid arvestades oli see ehk parim kirik keset küla stiilis lahendus. Kooride ühendatud jõud nii laval kui rõdudel andsid võimsa elamuse ja lootuse, et professionaalsete kooride koosseisu vähendamise tendents ehk mõneks ajaks peatub, ning suure tänutunde kõigi festivali jooksul ülihõivatud endast parima andnud muusikute-tegijate vastu.
Tasus meelde tuletada, et selles koduseks saanud majas on materialiseerunud päris tubli tükk rahvuslikku enesemääratlust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming