Kopenhaageni jazzifestival – pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline

Ivo Heinloo

Üle 100 kontserdipaiga ja ligikaudu 1200 kontserti hõlmanud 35. Kopenhaageni jazzifestivalist, mis on jätkuvalt üks olulisemaid suviseid jazzisündmusi mitte ainult Läänemere regioonis, vaid kogu Euroopas, sai ka kõige parema tahtmise korral ülevaate vaid murdosast. Paljud tippnimed, neist enamik USAst, esinesid samaaegselt linna eri otsas ning küllaga oli ka tasuta kontserte, kus kohalik rahvas ja turistid said vabaõhulavadel tunda rõõmu lisaks muusikale suveilmast, millest ilusamat oleks ühes Põhjala riigis võimatu ette kujutada. Kontserdid välikohvikutes, kanalitel ja mere ääres ning tänavamuusikud igal pool vanalinnas tõid ehk isegi ametlikust programmist enam festivalitunde põue, seda enam, et festival oli hajutatud suure maa-ala peale.

Üheks auväärsemaks artistiks festivali programmis tuleb ilmselt pidada avaõhtul kontserdi andnud Charles Lloydi, kes alles esines oma kvartetiga „Jazzkaarel”, kuid on nüüd liikunud edasi juba uue projektiga – jätkuvalt mängib Lloydiga koos trummar Eric Harland, uueks lavapartneriks on aga tablavirtuoos Zakir Hussain. Kontsert toimus kunstimuuseumi moodsas juurdeehituses, hoonetiivas, kus vana kohtub efektselt uuega, dekoratsiooniks pargirohelus klaasseina taga. Just traditsioonilist kontserdisaali iseloomustavate barjääride puudumine ja sellest tingitult kuulaja füüsiline lähedus muusikutega – sellist mastaapi artistide puhul on see erakordne – lõi omapärase atmosfääri. Lloydi kontserdid võivad olla päris kurnavad ja nõuavad suurt süvenemist, tema muusikamaailm on mõistetav pigem intuitiivselt-tunnetuslikult kui ratsionaalse loogika kaudu. Kuigi pianist koosseisus puudus, istus Lloyd ajuti ise klaveri taha, et saata vaheldumisi soleerivaid löökpillimängijaid, saavutades klaverikeelte summutamisega erilise mati kõla. Read hinduismi pühast tekstist „Bhagavadgītā”, mida Lloyd ka „Jazzkaarel” peast deklameeris, sobitusid seekord üldisesse tervikusse paremini, kuna kogu kontsert oli kantud oriendi meeleoludest ja vaimsusest.

Lauljatest särasid enim Dianne Reeves ja Cassandra Wilson. Kui Reeves on Eestiski mitmel korral käinud, siis Wilson veel mitte. DownBeati edetabelis aastaid maailma või vähemalt USA parimaks naisjazzvokalistiks tunnistatud Cassandra Wilsonist on ehk olemas vokaalselt võimekamaid diivasid, kuid lugude jutustamise oskuses on ta ületamatu, pannes kuulama oma laulude sõnumit nii, nagu seda on teinud veel ehk vaid Joni Mitchell. Wilsoni bändis paistis sõna otseses mõttes enim silma suupillimängija, teiste seas Pat Metheny ansamblis mänginud Gregoire Maret, kelle ülepingutatud tantsisklemine laval ja pigem kiiruisutajale kui muusikule omased liigutused tabasid show-elemendina igal juhul kümnesse, pälvides publikult tulise heakskiidu.

Tõeliselt head instrumentaaljazzi sai kuulda Kopenhaageni trendikaimas jazziklubis Jazz House. Põhiprogrammi raames keldrikorrusel esinesid näiteks bassist Paul Jackson Herbie Hancocki kuulsast Headhuntersi ansamblist ning Poola trompetiikoon Tomasz Stańko, hilisõhtuti koliti aga ülakorruse baariruumi, kus muusika oli mõnevõrra eksperimentaalsem ning tihedalt üksteise vastu pressitud inimestel võis lausa õhust puudu jääda, kuid kuna sissepääsu juurde olid paigutatud kõlarid, siis said soovijad muusikast osa ka tänava ööjahedusse pagedes.

Ka kesklinnast eemal toimus nii mõndagi huvitavat. Kahekümneminutise bussisõidu kaugusel Frederiksbergi piirkonnas, mis tundub olevat kujunemas uueks tõmbekeskuseks Kopenhaagenis oma moodsa arhitektuuri ja rahulikuma elutempoga, esines bassist Scott Colley muljetavaldava koosseisuga ansambel: Kenny Werner klaveril, Johnathon Blake trummidel ja saksofoniduo David Sanchez ja Benjamin Koppel. Viimane neist on üks Taani jazzielu keskseid figuure, kellel tuleb kindlasti tulevikus silma peal hoida – kuulsast muusikute dünastiast pärit Koppel on ühtlasi ka esimene taanlane, kes andnud seeria kontserte New Yorgi klubis Blue Note. Kava oli kokku pandud peamiselt Scott Colley enda loomingust, sekka mõni standard Kenny Werneri seades. Werner, kahtlemata üks omapärasema huumorisoone ja stiiliga pianiste, andis nagu mitmed teisedki artistid festivali jooksul mitmeid kontserte eri formaadis ja paikades.

Väga tihe programm oli ka Marilyn Mazuril, Taani ilmselt ühel armastatumal jazzmuusikul läbi aegade. Mul õnnestus kuulata tema väga erilist, ainult üheks õhtuks kokku kutsutud elektroonilist koosseisu Spirit Cave, kus Mazur mängis koos Norra kaardiväega ehk Eivind Aarseti, Nils Petter Molvaeri ja Jan Bangiga, kes kõik ka Eesti inimestele kindlasti hästi tuttavad. Natuke new age, techno ja n-ö intelligentse tantsumuusika stiilidega flirtiv, kohati müra piiril balansseeriv kontsert oli justkui uueaegne müsteerium, üks terviklik live-improvisatsioon, kuigi kahte ossa jaotatud, näidates, kui leidlikult on võimalik kasutada sämpleid, luuperit ja muid taolisi efekte kooskõlas Mazuri tõeliselt võimsa löökriistakomplektiga. Peaosa etendasid selle kõige juures muidugi Jan Bangi käe all kohapeal sündinud „remiksid”.

Ka Eesti oli festivali programmis esindatud. Maria Faust, kes on hakanud Taanis ja ka rahvusvaheliselt aina enam silma paistma vabaimpro maastikul, oli tegev viiel õhtul järjest, esitledes oma värskeimat ja kindlasti seni mastaapseimat projekti Jazz Catastrophe ning mängides ka kammerlikumas õhustikus koos Axel Dörneri, Liudas Mockūnase ja paljude teiste improviseerijatega. Teiseks Eesti muusikuks Kopenhaagenis oli Jaak Sooäär, kes astus laval esmakordselt üles koos Maria Faustiga ning mängis ka oma ansambliga Dynamite Vikings. Kõik need kontserdid anti meeldivalt hubases Beboershusis, Barefoot Recordsi „pesas”. Sellesse muusikute juhitud plaadifirmasse kuulub teatavasti juba mõnda aega Maria Faust ja nüüdsest ka Jaak Sooäär. Kompromissitu free jazz, mida kuulda sai, resoneeris ideaalselt Christianshavni linnajao boheemlaslikult vabameelse ja salapärase atmosfääriga.

Tegemist oligi justkui väikese festivaliga suurema festivali sees ja selletaolisi toimus üle linna ka teisi. Oma showcase’i pani üheks päevaks püsti näiteks Hamburgis toimuv „Elbjazz”, esitledes noori muusikatudengeid Saksamaalt, Hollandist ja muidugi Taanist. Väikese valiku pani välja ka Norra Kongsbergi jazzifestival. Lastele mõeldes olid korraldajad koostanud programmi „Jazz For Kids”, mis täitis hommikupäikselise Østre Anlægi pargi nõlvad sadade põngerjate ja nende isade-emadega.

Kopenhaagen on linnana võrratult paljude miljööde, värvide ja meeleolude kohtumispaik. Sama peab ütlema sealse jazzifestivali kohta, mis oli mitmekihiline ja labürintjas nagu jazz isegi. Kes võttis vaevaks ametlikust programmist kaugemale vaadata ja end üllatada lasta, leidis palju põnevaid ja käänulisi radu, mida mööda kõndida tundmatutesse ja silmaringi avardavatesse suundadesse. Kuigi juurtega kindlalt traditsioonis kinni, on taanlased osanud leida hea tasakaalu ja vaatavad oma kuulsusrikka jazziajaloo baasilt optimistlikult tulevikku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming