Kõrveri Kõrvitsa anesteesia

Muusika kuulamise näitamine on nii kohmetu ja veider, et kummalisel kombel ja vähem nartsissistlike karakterite puhul see ka mõjub muusika kuulamisena.

MARKO RAAT

Dokumentaalfilm „Tõnu Kõrvits. Lageda laulud“ (Klaasmeri, Eesti 2018, 58 min). Režissöör Marianne Kõrver, operaatorid Marianne Kõrver ja Margus Sikk, helirežissöör Lauri-Dag Tüür, stsenaariumi konsultant Ülo Krigul.

Kas Kõrver vaigistab Kõrvitsa valu või vastupidi, ei saagi kohe aru, aga filmi kulgedes valgub üldnarkoos kinosaali laiali ja paralüseerib kogu järgnevaks tunniks ka vaataja lahtised närviotsad. On see ravi või põgenemine, sõltub patsiendi valu ja haiguse iseloomust, aga see mõjub.

Mida ja kuidas Kõrvitsa muusika ravib, ei tea keegi, aga kindlasti midagi see ravib, nagu väidab filmis ka massaažilaua kõrval Tõnu muusikat kuulav diplomeeritud doktor. Seda, et Marianne teab, et Tõnul kusagilt valutab, ja Tõnu teab, et Marianne seda teab ja teab, et kunstnikul ikka valutab, seda on filmis kuulda nii muusikas kui ka korra verbaalselt Tõnu suust. See on ühtlasi selle filmi harakiri, mis lõikab tundetuks tegemise protseduurist läbi ja saab kõigele vaatamata teoks – helilooja väljendatud hirm, et mis siis saab, kui erksus lõpeb ehk kui valu otsa saab. See Tõnu pilk koos vaevukuuldava lausega puudutab, koondab kogu filmi üheks ärevaks valgeks toruks, kust enam välja ei saa. Lasen end kõhedalt koos asjaosalistega lõpu poole kanda, tänulik, et „Lageda laulude“ oopium kordagi ei vaiki.

Reeglina alustatakse portreed peategelase elu vitaalse dünaamika või fataalse stagnatsiooni hetkest. Kõrver on tabanud aga hämarama alguspunkti ja on seda pilti hakanud tegema momendil, mis on enamasti kõrval olijatele märkamatu – siis, kui heas vormis küps kunstnik Kõrvits just aimab selle kõige hetkelisust, kui teda külastab sekundiks hääbumise ja ammendumise tähtaja algus, hetk enne kõige enesestmõistetava võimalikku kadumist. Isegi näiliselt ei millestki rääkivates Tõnu juttudes on see kaaren nüüd kogu aeg kohal ja haavatavus lükkab inimese filmi. Siin on stseen, kus sama lusikas käib suust suhu ja häälest kaovad valvenoodid. Aiman vaid, kui palju surnud maske tuli üheks vestluseks enne läbida, et see suhtlemine, kuhu korraks või väga pikal teekonnal satutakse, toimuks ja kaamera selle ka kinni püüaks. See dokimaagia olemuslik ehk võimatu olukord – sa kas elad või salvestad –, on kuidagi üle mängitud, et film saaks sündida.

Mida ja kuidas Kõrvitsa muusika ravib, ei tea keegi, aga kindlasti midagi see ravib, nagu väidab filmis ka Tõnu muusikat kuulav diplomeeritud doktor. Fotol on Tõnu Kõrvitsa sõber, taastusarst dr Gunnar Männik.

Filmikaader

Visuaalne minimalism

Sisu poolest koosneb film kolmest kaadrist ja see on siiras kompliment. Filmi on sisse jäänud üks väga lähedane koosolemine Tõnuga, üks talvine lend drooniga ja üks jutt igalt helilooja tuttavalt. Jutud on räägitud ja vaikitud samas kompas ning vähesed montaažilõiked on nii märkamatud, et mul oli pidevalt segadus: justkui olen siin kaadris juba olnud, aga seda uut nägu ei ole veel näinud. Filmi visuaalne minimalism on nii napp ja metoodiline, et ei koorma muusikat ja samal ajal ei illustreeri filmi ühtlaselt täitev muusika ka pilti, kuna ta on olemas ja nagunii kõikjal. Tekib kuulaja ja vaataja vabadus – vahepeal võib silmad kinni panna ja justkui samas kohas avada. Filmi võib vaadata ka kui üht väga pikka muusikavideot või kui pimeda saaliga salakontserti, kus osa kuulavast kaaspublikust vaatab aeg-ajalt ekraanilt vastu, ja samal ajal saab teises helikanalis kuulata kogemata lahti ununenud Kõrveri-Kõrvitsa sosistamist.

Jah, juba kohustuslikuks saanud piloodipilk droonilt ja suur loodus, aga ka see on karge terviku teenistuses halastamatult askeetlik, ainult üks valges letargias aegruum – lumi, eemaldumine valgest maapinnast. Kaadrites läheb kõik järjest valgemaks, eemaldub ja valgeneb kui kliiniline valgustunnel enne lõplikku lahkumist oma kehast või puukroonide ja kõrtega stiliseeritud kaunis kooma.

Muusika näitamine

Muusika kuulamise näitamine on nii otsekoheselt kohmetu ja veider, et kummalisel kombel ja vähem nartsissistlike karakterite puhul see ka mõjub muusika kuulamisena. Või kes siis kuidas endasse vaatamise ülesande lahendab ja selle üksi olemise kaadris välja kannab, aga neid inimesi on huvitav selles sadistlikus puuris jälgida ja avastada, kuidas nad aegamisi muunduvad keskendunud inimeste väärikateks portreedeks. Ka vipid on graatsiliselt tardununa kohal, aga klassiõena ja muudes mitteametlikes rollides.

Välise tegevuseta filmis saab lõpuks ikkagi ka kuulamine märkamatult tegevuseks, samuti omandavad ülejäänud üksikud rõhutatud liigutused žesti kaalu. Filmi alguskaader CD-plaati sisestava helilooja isa Tõnis Kõrvitsaga omandab filmi arenedes järjest kangemaid konnotatsioone – alates rituaalsest või meditatiivsest puhta liigutuse lihvitud teadlikkusest kuni psühholoogilise painajani koos kogu papa Freudi isa-poja leksikaga. Kardan, et hakkan seda Tõnu isa pilku unes nägema.

Narkoosist ärkamine

Kõrvitsa melanhoolne muusika on heakõlaline ja romantiline ning Kõrveri kaadrid ja sekkumised puhtad ning peenetundelised. Kas tänapäeva helilooja muusika kohta on solvav öelda ilus, küsib filmis klassiõde Kersti. Kas kunstniku portree kohta on solvav öelda ilus? Vist mitte, kui mõlemad nihutavad selle abil oma hästi maskeeritud talumatu tõve teistele talutavalt põdemiseks. Mõnele lihtsalt on antud oskus kaunilt kannatada ja väljendada oma olemise kurbust nii, et see mõjub teistele hoopis helgelt.

Poriseid saapaid Tõnu muusikas ja filmis, jah, ei ole. Tegemist on ikkagi eesti aadliga, põlvkondi pidi pärandatud musikaalsuse, mändide kuldse valguse ja mitut generatsiooni kooliteel saatva „igaühel oma pill, sellel mängib tirilill“ tuttava motiiviga. Haldjaliku helilooja õukonda kuuluvad seisusekohaselt soliidne kutsar, tark ihuarst, suur poeet, hea kuninganna, vapper vahtkonnaülem ja südamlik aednik, kes kõik ümbritsevad teda piiritu empaatia ja imetlusega igavesest ajast igavesti. Ainuke „toores liha“ filmis on Tõnu otsmikule kleepunud juuksesalk ja viiuldaja paljastatud kael. Ses mõttes jätkab muusikadokumentaal Tõnu Kõrvitsast eesti helilooja kujutamisel eeterlike kaunishingede traditsiooni. Nagu Arvo Pärt, kelle kogu looming näib selle kuvandi järgi käivituvat kloostri sisehoovi purskkaevu veevulinast ja psalmidesse talletatud aastatuhandete puhtast tarkusest, ei mõjuta maailma väiklus, uss ja toored ihad ka Kõrvitsat. Jääb mulje, et muusika sünnib ainult Nõmme mändidest ja harmoonilistest mõtetest. Destruktiivne kirg, elu madalikud ja deemonid ilusa muusika heliloojaid ei puuduta. Võib-olla see ongi nii.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht