Kõva lastemuusikali pehmed väärtused

Anne Prommik

Leelo Tungla ja Olav Ehala koguperemuusikal „Arabella”: dirigent Elmo Tiisvald, lavastaja Margus Kasterpalu, koreograaf Oleg Titov, kunstnik Rosita Raud. Osades Maria Soomets, Hannes Kaljujärv, Rain Simmul, Andero Ermel, Tanja Mihhailova, Priit Volmer jt ning Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester. Maailma esiettekanne 13. VIII Birgitta festivalil. Lastel oli isegi lõbus läbi laussaju kloostri varemetesse paterdada. „Üleval on ka tormine meri!” arvas üks poiss plagisevate laepaneelide kohta. Aga tühine oli see tuul võrreldes sügismaruga, mis meid eesriide tõustes kaasa haaras.

„Kas nad on ikka pahad?” sosistas minu noorem poeg kahtlevalt laval toimetavaid mereröövleid jälgides. Aino Perviku jutustus „Arabella, mereröövli tütar” on dramatiseerimiseks igati sobiv aines. Minu põlvkonna lapsepõlvemällu on ereda jälje jätnud Peeter Simmi samanimeline film (1982). Mitmekihilises ja põnevas loos on välditud must-valgeid lahendusi, ja nii olid ka igal mereröövlil oma inimlikud jooned ja armsad veidrused. Nagu sellelgi, kel pealik Taaniel Tina käsib tütre kajutisse varjule viia. „Arabella, lähme kajutisse kabet mängima!” hõikab lapse­hoidjaks komandeeritud mereröövel tenorihäälel.

„Tüübi nimi on Hal-le-luuja!?” Koolieelikust poeg on sama hämmastunud kui vaimustuses.

Aus elutõde

„Arabellat” tuleks vaatama saata kõik, kes arvavad, et laste tähelepanu püüab ainult müra, videoefektide, teleklišeelike naljade või hollywoodliku vägivallaga. Muusikalilava viimane hitt „Shrek” jäi mul kahjuks vahele, aga viimati Estonias nähtud uus lasteooper „Prints ja kerjus” hiilgas kohati filmiliku naturalismiga – timuka kirvest nähes ronis mõni laps tooli alla. „Arabellagi” pole elukauge muinasjutt. Valusaid teemasid ei vaikita maha (veel järgmiselgi päeval arutavad minu seitsme- ja üheksa-aastane poeg, kas kullast on kasu, kui isa pole), aga nende käsitlus on väiksematele vaatajatele sobiv: elu on karm, aga mitte üdini ebaõiglane. Leelo Tungla teksti on pikitud hulgaliselt head huumorit, ja oma katseisikute põhjal järeldasin, et lapsed said ka naljadest aru. Vaid stseen, kus röövlid kukuvad groteskselt ulgudes oma rasket nooruspõlve kahetsema, oli minu arvates veidi piiri peal: lasteni võis sealt jõuda sõnum, et nooruses tehtud pahateod olid hirmus naljakad ja oma tegude kahetsemine on üldse midagi totralt koomilist. Õudse halina ning ulgumise saatel tehtud ülestunnistused tekitasid muidugi kõvasti elevust. „Mida, lasteaeda pani pommi???”. Seitsmeaastane mõõdab mind kahtlevalt. „Tahaks teada, kust ta selle võttis?”

Sümpatiseeris ka lõpplahendus – Leelo Tungal ei olnud vastu tulnud roosamanna-meelelahutusmaailma happy end’i nõudele. Igal lapsel jäi võimalus ise otsustada, kas Arabella isa neelas vajuv vesi või pääses nutikas mereröövel seekordki surmaohust.

Muusika või sõnad?

„See ei olegi nagu laulmine, vaid peaaegu rääkimine,” nendib mu seitsmeaastane poeg tunnustavalt. Rahulolu on ilmselge (regulaarne ooperite kuulamine on vist jätnud oma jälje). Kellelgi ei teki küsimust, mis keeles lauldakse. Olen liigagi tihti pidanud lastele vanduma, et see on tõesti eesti keel, endal pärast teatrikülastust hääl subtiitrite sosistamisest kähe.

Mind aga kiusas algul tükk aega tunne, nagu oleks partiid mõnedele laulvatele näitlejatele madalavõitu. Eriti torkas see silma, kuna kõnetekstis lülitus näitleja oma n-ö loomulikku registrisse. Eesti tingimustes kujuneb muusikalitrupp tavaliselt viisi pidavatest näitlejatest, kelle musikaalsuse tase siiski erineb; nende kõrvale paigutatakse poplauljad ja vajadusel ka paindlikumad ooperilauljad. Nagu oli veel drastilisemalt näha viimatise uudisteose, Priit Pajusaare lasteooperi „Prints ja kerjus” esietendusel Estonia teatris, seab see näitlejad ebaõiglasesse olukorda. Edukas sprinter ei pruugi maratoni joostes just esikümnesse jõuda. Olgugi näitleja koolis laulutunde saanud, ei saa teda võrrelda iga päev treeniva lauljaga. Tolle näitlemisvõimed on küllap piiratumad, aga lastemuusikali puhul pole ka ilmselgelt tegemist psühholoogilise teatriga.

Peaosalise valikut saab seekord küll pidada äärmiselt õnnestunuks. Maria Soomets mõjus üdini üheksa-aastase amatsoonina, kelles oli nii tärkavat naiselikkust, uudishimulikku naeruhimulist plikat kui hellikut kaptenilast. Soometsa vokaalne sooritus oli samuti väga kena, tema ilus peahääl kõlas loomulikuna ka kõrgetel nootidel. Ainult jooksu pealt kippus õhk alt ära kaduma – aga see on jälle harjutamise küsimus. Koreograaf Oleg Titov oli pannud tegelased väga efektselt liikuma, aga minu poolest oleksid nad võinud olla ka vähem dünaamilised: ehk oleks see vokaalile paremini mõjunud. Nii mõnegi teise osaleja puhul oli tunne, et partii oleks vajanud pikemat sisselaulmise perioodi. Köögipoolt ei peagi näha olema, aga intonatsioonivigu kuulevad ka lapsed. Ilusates ansamblites oli karvaseid tertse liiga palju (nt Hasso ja Arabella duett).

Kui Tanja Mihhailova II vaatuse alguses suu avas, järeldas koolieelik minu kõrval, et „kõik mehed k i n d l a s t i armastavad teda, onju?”. Täiesti õige, ja mitte ainult mehed – lauljanna sai marulise aplausi. Aga kogu minu sümpaatia juures ei suutnud ma vältida mõtet: kas pahelise kaunitari rollilahenduses oleks üldse võimalik stampe vältida?

Ka Priit Volmeri Raudpats tõstis vererõhku eeskätt kaunist laulmist hindavatel kuulajatel – mis ei tähenda, et ka tema ülejäänud rollisooritus poleks olnud ääretult meeldiv. Laulvate mustlastantsijate (ansamblid Maljarka ja Rada) stseen sai samuti palju tähelepanu. Energialaeng oli võimas, aga vokaalse poolega oleks saanud veel tööd teha – lihtsalt võhma on vaja!

Küllap on Olav Ehala iseomane ja põnev helikeel imbunud nii mõnegi noore orkestriliikme vereringesse; on ju mitmetest tema armastatud lauludest saanud põlvkondi ühendavad laulupeolood. Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester Elmo Tiisvaldi juhatusel väärib vaid tunnustavaid sõnu. Maestro Eri Klas elas seekord esietendusele kaasa saalis, kus terve õhtu valitses keskendunud vaikus.

„See oleks võinud ainult natuke pikem olla,” ohkasid mu lapsed koos vaheajaga ligi kolm tundi väldanud õhtu lõppedes.

„Aitäh, emme, et sa mind siia vägisi kohale vedasid!” ütles üks teise klassi poiss tasa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming