Kriitika tühisusest ja tõest

Joonas Hellerma

Nils Hint. Nimetu I. Kaelaehe. Sepistatud raud, ready-made, kuld 585, 2010.

Nils Hint. Nimetu I. Kaelaehe. Sepistatud raud, ready-made, kuld 585, 2010.

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum / Nils Hint

Kriitika on midagi kahtlast. Seda ainuüksi seetõttu, et kriitika lähtepunktiks on kahtlus. Kriitika peab tundma umbusu võtteid: tema esmasteks tööriistadeks on skepsis ja kahtlemine. Kriitika algasend oma objekti suhtes on negatiivne: ta on kutsutud oma objekti järele katsuma, küsimärgistama ja otsustavalt hindama. Tegema kõike seda, milleks kritiseeritav ehk üldse polnud mõeldud ja mida ta publikult parem üldse ei tahakski. Kas tegu on ikka sellega, mida meile näidatakse, kuulda antakse või öeldakse? George Steiner nimetab kriitiku sellist rolli oma klassikalises essees „Kriitik/Lugeja“ epistemoloogiliseks:1 kriitik ehitab enda ja objekti vahele distantsi, ta kutsub tahtlikult esile arusaamatuse, problemaatilise katkestuse loomulikus tajus, mille ületamisest kujunebki kriitiku vastulause. Kriitiku suhte määrab teadmiste defitsiit, teda ei veena vahetu kontakt asjaga, sellest tekkinud esmane mulje või elamus, sest see on alati vaid jäämäe tipp, mida hoiavad ülal varjatud jõud. Nende nähtamatute jõudude mõistmises seisnebki kriitika töö.

Kriitika seos kahtlusega ei piirdu ainult nende elementaarsete töövõtetega. Steiner ütleb otsekoheselt välja kriitikat ahistava triviaalsuse: kriitiline sõna ilmub areenile alati teisena, pärast teose või teksti sündi. Kriitika on eksistentsiaalselt pärastine, tal endal ei oleks esimesena midagi öelda, kogu oma elujõu ja õigustuse pärib ta ainuüksi oma objektilt. Seepärast on kogu kriitika ontoloogilises mõttes parasiitlik.2 Selles teisejärgulisuses rõhub kriitikat varjatud alaväärsus, olemuslik labiilsus, mis annab kriitiku- ja objektivahelistele suhetele peaaegu dialektilised mõõtmed: need võivad kujuneda varjatud domineerimis- ja võimusuhete labürindiks, kus kriitik, tulenevalt oma rolli kätketud alaväärtuslikkusest, elab välja võimetust originaalseks loominguks, püüdes teost asendada omaenese tekstiga, mis võib võtta nii äärmusliku kiituse kui laituse vormi. Kriitika pürib autonoomsusele, iseseisva kõneakti staatusesse, milleks tal aga tegelikult kunagi võimalust ei avane.

Niisuguse olemusliku heitumuse kirjeldamisel kriitilise tegevuse tuumas järgib George Steiner neidsamu jõujooni, mille annab inimmõistusele Immanuel Kant teoses „Puhta mõistuse kriitika“. Mõistust käsitleb Kant tunnetustegevuse kõrgeima tasandina, kus kogemusest pärinevate objektide küllust püütakse viia esmaste, ühtsust loovate printsiipide alla. Terminil „kriitika“ on siin tunnetuspiiride väljaselgitamise tähendus: kriitika eristab selle, mida ma põhimõtteliselt võin teada, sellest, mis kunagi teadmise objektiks saada ei või. Paralleel Steineriga tekib sellest, et ka mõistus astub tunnetustegevuses tööle teisena, alles siis, kui kogemus on juba sündinud, objekt meie ees moodustunud. Ja objektid jäävad ka siin epistemoloogiliselt problemaatiliseks, nad ei esita meile absoluutseid kvaliteete ega viimset mõtet. Just seda aga mõistus igatseb – tunnetada kogemust ületavat absoluutset printsiipi, kõike ühendavat ideed. Kanti analüüsist järeldub, et niisugused ideed ei leia kogemuse kaudu kunagi kinnitust ja mõistusliku tunnetust jääb iseloomustama pidev sisemine kimbatus, kestev pendeldamine üksteist välistavate ideede vahel võimalikust kosmoloogilisest või teoloogilisest ühtsusest. Seepärast mõistus, kohe, kui ta pretendeerib viimsele sõnale, ühele ainuvõimalikule narratiivile, muutub enda vastandiks, sest ta salgab võimalikku vastaspoolt. Ta reedab oma mõistuslikkuse, sest mõistusele ei kuulu tõde, vaid kahtlus. Selles on mõistuse hääle väärikus: ta ei kuuluta ega asenda tõde, ent ta on siiski võimeline läbi nägema ebatõelist, tehes nähtavaks nii valguse kui varju.

Milles seisneb sellisel juhul kriitika töö, kuidas ületab kriitik epistemoloogilise takistuse iseenda ja teose vahel? Kanti järgides selgub, et tunnetuse puudujääk on iseenesest ületamatu, objekti lõpliku ja tervikliku tunnetuseni jõudmine on illusioon. Steiner osutab, et kriitikat saadab seeläbi ahvatlus oma objekt alla neelata, toota asendussõnu omaenese autonoomsuse kehtestamiseks, millel ei ole kriitilise vaatlusega aga palju pistmist. Kriitika, mis piirdub teostega seotud elamuste või väliste tundemärkide rüütamisega pseudoesteetilistesse terminitesse, millel puudub tõlgenduslik, perspektiive ja tähenduste mitmetahulisust avav mõõde, ei oma tegelikku kriitilist silda oma objektiga. Subjektiivsed muljed on kantud pigem objekti passiivsest mõjust vaatlejale kui vaatleja aktiivsest pilgust oma objektile. See ei tähenda, et isiklikkusel poleks kriitikas kohta, pigem vastupidi: kriitika juurde kuulubki risk, oma maitse väljakäimine. Ent maitseotsustus järgneb tunnetuse tööle, mitte ei asenda seda. Kriitikut eristab arvajast võime luua isikupärane perspektiiv ja seda perspektiivi ka reflekteerida ehk näidata, kust, kellena ja miks räägitakse. Kriitikana ilmuvad teostest lähtuvad isiklikud mõtisklused, kontserdi kulgemise kirjeldused, ümberjutustused, millel on žanriline koht kriitika alaliikides, ent sellest jääb väheks, kui kriitika tahab ühes oma objektiga selgust saada kultuuris, näha rohkemat ja kaugemale kui üks kontsert, etendus või raamat. Sest kontsert, etendus või raamat on harva vaid see üks eksemplar. Alati on kusagil esiletuleku põhjused, ühe sündmuse teokssaamise tingimused ja selle mõjukust või unustust võimaldav tühimik sootsiumis. Alati on olemas taustad, mis on pooleldi kokku sulanud kultuuri ja ajavaimuga. Taustad, milles me õndsalt elame, kuniks keegi nendega otsustavat distantsi ei loo saatmaks välja kahtluse kiired, et eristada tõde, mis kuulub meile, ebatõelisest, mis võtab meie jõudu. Õnnestunud kriitika vabastab kinnijäänud tunnetuse, kui vaja, toob esile vaadete paljususe ja avab ruumi maitseotsustuse sünniks. Kui kriitika sellega toime tuleb, siis on ta ühtlasi kinnitanud oma vältimatut vajalikkust. Isegi kui „parasiit“ on metafoorina kõhe, ei saaks ökosüsteem ilma nendeta hakkama – asjade mõte vajab järelekatsumist, sest ehkki vaim võib seedida paljut, pole kõik talle ometi toit.

1 Georg Steiner, „Valik esseid“ Loomingu Raamatukogu 2008/33-34, lk 104

2 Samas, lk 121

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming