Külalised ja meie

Tiiu Levald

Wagner ja Mendelssohn 11. XII Estonia kontserdisaalis ja Donizetti ooper „Poliuto” 12. XII Estonias.Alustan tsitaadiga ühest viimase aja põnevamast meenutuste raamatust, Boris Bernsteini „Vanast kaevust”: „Visuaalsete paradokside meister Renè Magritte joonistas kord piibu ja kirjutas sinna juurde „See ei ole piip”. Michel Foucault’l on selle kohta teravmeelne essee. Tema keerukate arutluskäikude esimene ja kõige lihtsam samm oli, et joonistatud piip ei ole tõepoolest mitte piip, vaid joonistus ...”. Tähtis on ju emotsioon, mille saab vaataja,  mulje, mille jätab teosesse kätketud informatsioon. Nii on ka helitööga, kui ettekannetes on eiratud algvarianti, kuid säilitatud kogu emotsionaalne ning sisuline väärtus. Mõlema õhtu muljete üldtoonus on ülev, kohati isegi vaimustav.

Magritte’i „piibujutt” tuli meelde tõsiasjast, et esimesel õhtul ette kantud „Wesendonki laulud” on Wagner loonud naishäälele ja klaverile (orkestrivariandi tegi hiljem dirigent Felix Mottl) ning Donizetti  „Poliutole” lõi Salvadore Cammarano libreto Pierre Corneille’ näidendi alusel. Seega on interpreetidele mõlema ettekande puhul kätte tulnud teatud vabadused: laulda ooperimuusikat noodist ning võimalus kasutada orkestri kaaslusel hoopis laiemat värvispektrit kui Mathilde Wesendonki luule intiimsed pooltoonid. Kuigi, nii võivad kuulajal hoomamata jääda Wagneri pihtimusliku iseloomuga teose harmoonia- ja meeleolupeensused, sest  tegu pole siiski autori orkestratsiooniga. Kuid kõik see ei kahandanud mingilgi määral Estonia kontserdisaalis kõlanu väärtust! Olari Eltsi muusikaline närvikava on nii erk ja täpne tabamaks kõiki teoses sisalduvaid liine, tema orgaaniline liitumine sellise fantastilise muusiku mõttemaailmaga, nagu seda on Monica Groopi oma, tegi lauludega kaasamineku jäägituks. On fantastiline, et meil oli taas võimalus kuulata üht loometipul lauljat-muusikut!  Tema kui Lied’i interpreedi CDdele salvestatu on selle žanri paremaid näiteid tänases päevas ja lausa erakordse elamuse sain Helsingi Ooperis tema Ränduri-rollist Kaia Saariaho lummavas ooperis „Kauge armastus”.

Nii Wagneri „Metsahääled” (ooperist „Siegfried”) ja „Siegfriedi idüll” kui ka kontserdi lõpunumbrina kõlanud Mendelssohni Sümfoonia nr 4 A-duur lubas kuulajal taas nautida ER SO kõikide pillirühmade väga head kõlakultuuriga ning valmisolekut kaasa minna sellise säriseva temperamendi ja fantaasialennuga, nagu seda on Eltsi lausa lapselik lust „mängida” muusikas teemade ja dünaamikaga. Tundus, et ma ei olnud ainus, kes lahkus kontserdilt tänutundega. Donizetti muusika on lummanud kuulajaid vist ka sel juhul, kui seal pole just kõige uuenduslikumaid kompositsioonilisi elemente. Meloodilisus, respekt laulja kui virtuoosi, kui  idee ja väärtuse põhilise kandja vastu – „Ma soovin armastust, sest selle puudumisel hakkaks külm …” (kirjast sõber G. Consulile 21.VIII 1835) – need on ilmselt põhjuseks, mis on meie päevil pannud ka unustuse hõlma vajunut taas kuulaja ette tooma. „Piibujutt” kehtib siin vahest aspektist, et lugu on ju ooper, seega mõeldud lavale koos tegevuse, kostüümide ja butafooriaga. Kuid seekordne ettekanne tõestas taas, et kogu  lisaatribuutika pole oluline, kui kuulajani tuuakse põhiväärtus – nii solistide, koori ja kui ka orkestri kaasakiskuv, heakõlaline musitseerimine (dirigent Arvo Volmer). Plusse on sellisel ettekandel päris mitu, eriti Estonia akustikat silmas pidades: lauljad seisid lava esiplaanil ja kõik pakutu tuli täies väärtuses kuulajani, olemata jäid ka libreto„traagelniidid”.

Uskumatu mulje jättis tenor Otoniel Gonzaga, kes on maailma tähtsamatel ooperilavadel  laulnud 40 aastat! Ilmselgelt kuulub ta lauljate maailma „igihaljaste” nähtuste hulka, kelle eesotsas vaieldamatult kõrgub Plácido Domingo. Gonzaga võitis 1970. aastal Marion Andersoni nimelise konkursi Philadelphias. See on fenomen – säilitada sellises eas tenorihääle pea kogu värvigamma: mehine alumine register ning äärmuslikud kõrgused! Ja hea oli kuulata ehedat bel canto valdamist. Sopran Marina Šagutš on saanud Tšaikovski  nimelisel konkursil teise koha (1990) ja võitnud väga prestiižika Rosa Ponselle’i konkursi 1992. aastal. Kakskümmend aastat hilisema karjääriga, kui Gonzaga, on ka tema tegevusväli juba aastaid suured maailmalavad. Tema laulmises valitseb ratsionaalsus ja isikupära – mahukas ja suure kõlajõuga hääles oli kohati kuulda vene laulukoolile omast kitsast tooni ja koloratuurides puudus kerge sillerdus –, kuid see ei kahanda tema tehnilise üleolekuga esitatu  väärtust. Lugenud bukletist tema rollinimistut, võis selgelt näha, kuidas on toimunud üleminek lüürilistelt rollidelt dramaatilistele, mis on nii tüüpiline ambitsioonikate lauljate puhul; näiteks meenuvad Renata Scotto ja tänases päevas Angela Gheorghiu.

Nüüd aga meie endi lauljaist. Ei saa varjata suurt heameelt Aare Saali väga eduka esinemise puhul! Tema mehine bariton oli fokuseeritud ning sisemine kaasaelamine andis  väga mõjusa värvi häälele, milles oli nii kirge ja armastust kui pettumust ja raevu. Ja oli näha, et temal oli kaalukas partii peas! Tahaks loota, et tal ei tule jälle aastaid oodata „oma” bel canto või Verdi rolli. Kiidusõnu väärivad ka Oliver Kuusik ja Priit Volmer: mõlema puhul võis täheldada nauditavat kõlaintensiivsust, stiilset fraseeringut. Mart Madiste partii oli napp, kuid kvaliteetne. Uus ja huvitav hääl on ilmunud kooriliikme Pavlo Balakini näol: äärmiselt  kauni ja mahuka tämbriga bassbaritoni paar fraasi panid kõrvu kikitama. Ja nüüd pealkirjas sisalduva „meie” tagamõte. Igal mõõgal on kaks tera, nii ka meie tegemistel ja olukorral, pean silmas nii rahvaarvu kui nn masu. On tõesti vaimustav kuulata häid külalislauljaid, kuid maailmategijate kuulamise-vaatamise teevad võimalikuks praegu ka Klassikaraadio, TV ning otseülekanded ME Tist ja La Scalast. Rääkimata sellest, et  sõltuvalt rahakoti suurusest võib ju sõita kes Helsingisse, kes Viini … Pealegi täidavad teatrisaali vähemasti poolenisti turistid – neil on ükskõik, kas pakutav hea kvaliteet on oma- või võõramaine! Meie asi on edendada oma lauljate potentsiaalset edasijõudmist ja tasapisi Estonia juba seda teebki, kuid võiks teha veelgi rohkem. Olen peaaegu sada protsenti kindel, et „Poliuto” sopranipartii oleks säravalt ette  kandnud näiteks enda vormisolekut Bellini kontsert-ettekandega mullu tõestanud Nadia Kurem või Pille Lill, kes nädal tagasi Vello Jürna mälestuskontserdil tõestas Mozarti Krahvinna „Dove sono” aariaga oma vormisolekut, rääkimata Heli Veskusest või Aile Asszonyist, kes hetkel oma karjääri tipus.

Laulja tippaeg on enamasti pea sama üürike kui tantsijatel ja meie lauljatel pole selliseid võimalusi nagu näiteks saksa, inglise või ameerika lauljatel –  need maad on täis väikesi teatreid, kus võimalus end proovile panna ja rolle sisse laulda. Ja kindlasti hoiaks teater oma jõude kasutades kokku suure summa; honoraride suurusjärgust pole siinkohal vist paslik rääkidagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming