Külalised

Leelo Kõlar

Eesti Kontserdi hooaja lõppkontsert: Läti Rahvuslik Sümfooniaorkester, solist Vestards Šimkus (klaver), dirigent Nobuaki Nakata (Jaapan) 21. V Estonia kontserdisaalis.  Meie lõunanaabrite segakoor Latvija on oma kõrgekvaliteedilise osalusega sageli aidanud  kaunistada meie suuremaid ja pidulikumaid kontserte. Kokkupuude Läti esindusorkestriga jääb aga mitme aasta taha. Teame, et selle orkestri ees on aastaid olnud peadirigendiks Paul Mägi, samuti Olari Elts, 2009. aastast noor maailmas tähelepanu äratanud Karel Mark Chichon, orkester aga on arvukate kontserdireisidega gloobusele mitu ringi peale teinud. 

Nüüd toodi külaskäigul Eestisse kaasa ka läti noor helilooja Andris Dzenītis oma loominguga ning lemmikpianist Vestards Šimkus. Külalistele naabrusest oli lisa veel kaugemaltki – dirigent Nobuaki Nakata Jaapanist. Huvi külaliste vastu tõi kokku täissaali publikut. Dzenītise tänavu kirjutatud ja nüüd Eestis esiettekandel „Prelüüd. Valgus” varajase päikesetõusu teemal pani ootama kirkaid värve ja helgeid meeleolusid. Neid seal küll leidus, kuid kuuldus ka midagi sünget ja kurjakuulutavat meenutamaks, et looduseski pole kõik ainult rõõmus, hele ja probleemideta. Publiku heaks kviteeritud teos oli sobiv häälestus, et kuulata Beethoveni Klaverikontserti nr 3 op. 37 c-moll (1800) Vestards Šimkuse soleerimisel. See noor artist (sündinud 1984) on Eestit varemgi  külastanud ja siin oma isikupärase esinemisega suurt huvi äratanud. Meil on teada tema arvukad võidud maailmalavadel ja rahva suur poolehoid. Beethoveni c-moll kontserti on Tallinnas viimasel ajal palju kordi kuulda olnud nii erksamates kui väsinumates variantides.       

Seekord võis kohe klaveri esimestest sisseastumistest  ära tunda kohtumise laia haarde ja rikkalike võimetega pianistiga. Šimkuse esituses võlub tema klaverikõla ja tundlik puudutus, millel ei puudu oma sisu. Kõik kõlab kindla suunitlusega igas kõlagradatsioonis. Kontserdi I osa Allegro con brio kujunes loogiliseks tervikuks ja oli koos orkestriga kogu karakterite mitmekesisuses suureks mängitud, lülitudes seega õigustatult Beethoveni c-moll teoste dramaatilisse perre. Ääremärkuseks: Šimkus armastab  korduvate motiivide dünaamikas millegipärast kasutada nn echo-efekti, mis tundus küll küsitava vajadusena. Erilist tähelepanu äratas aga I osa kadents selle sundimatu improvisatsioonilise vabaduse ja suurejoonelise arendusega. Võlus II osa Largo, mis oli rikas pühalikest mõtte- ja tundeavaldustest, olles ühtlasi kõlaliste lahenduste poolest meeldiv koostöö orkestriga. Kontserdi III osa Rondo. Allegro esitus kiikus tõsise ranguse ja naljatleva kerguse  vahel, oli tunda, et Šimkus polnud päris kindel siin pesitsevas beethovenlikus huumoris. Artistlik siirus ja pianistlik üleolek korvas kõik üllatavad kapriisid. Mulje õnnestunud sooritusest äratas publikus tungiva nõudluse lisapala järele, milleks pianist esitas oma kompositsiooni „Variatsioonid Euroopa Liidu teemal”.   

See viis oma ekstravagantsete harmooniakäänakute ja rabavalt ülemeelikute klaveritehniliste võtetega rahva täielikku pöördesse! Huvitav, kui kerge on meie publikut hullutada! Selle ulakuse taustaks oleks sobinud nüüd saali tuua need veinipokaalid, mida pakuti rahvale fuajees enne kontserdi algust. Üleskruvitud publik rahustati maha teise lisapalaga, vaoshoitud ja väljapeetud nägemusega Chopini Prelüüdist  c-moll. 

Läti Rahvusliku Sümfooniaorkestri ees oli noore dirigendi Nobuaki Nakata juhatada Johannes Brahmsi Sümfoonia nr 2 op. 73 D-duur (1877). Nakata on aktiivne ja emotsionaalne muusik sümpaatse esinemiskultuuriga. Sümfoonia esitus oli veidi üleromantiseeritud, sealjuures asja olemusse mitte päris põhjani  ulatuva käsitlusega. Korrektse ja hoolika suhtumise taustal kõlas ümardatud ja pehmendatud variant, kus oldi ettevaatlikud välja tooma nurki ja sünkoope. Dünaamiline pilt kippus jääma ühtlaselt laineliseks, kuna olulisemates tippudes jäi väheks tõelisest kirest ja otsustavast energiast. Kasutamata jäid ka mitmes varjundis põnevad piano-võimalused. Tempod olid veenvad, kõlas rohkesti kuulamapanevaid väljaütlemisi ja kogu muusika kulges kaasaelavas heas liikuvuses. Meie naabrite orkester näitas oma kõrget professionaalsust, eriti meeldivalt säras puupillide grupp ja brass, kel oli ohtralt mängida vastutavaid lõike. III osa Allegretto grazioso (valss ja gigue) kulges mõnusalt ja meeleolukalt. Kuigi valitud tempo oli küllaltki kiire, tuli orkester virtuooslike vaheosadega hiilgavalt toime. II osa Adagio non troppo kõlaline pool oli veidi ülekoormatud, küll aga õnnestus hästi IV osa Allegro con spirito, kus rakendati rohkem  sisemist energiat ja kontrastid pääsesid elavalt mõjule.       

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming