Kui bänd astub lavale

JAAK TOMBERG

CD Ultramelanhool. Must apelsin.Robert Kurvitz (vokaal), Tõnis Veelmaa (klahvpillid), Martin Harak (kitarr), Meelis Niine (bass), Raoul Kurvitz (trummid).© 2004 hyper.records Kuulates Ultramelanhooli ühtaegu nii toorest loomingulist tõuget kui noorte muusikute väljakujunemisjärgus taktitundelisust põimivat debüütplaati ?Must apelsin? ? ning vaadates hetkeks mööda viimase aja ühest parimast plaadikujundusest, salamisi ühest selgemalt ja kiiremini väljakujunenud bändiimidþist ning võimalik ka, et viimase aja ühest kurjemast lauldava luule manifestatsioonist ?, heiastus mulle üks kohaliku (kitarri)popi retseptsiooni tõsisemaid probleeme. Ultramelanhool sugereerib tohutus koguses viiteid popmuusikale kui üldisele kontekstile ? väga paljud seesmised (muusikalised) ning välimised (plaati ümbritsevad) motiivid meenutavad pealetükkivalt mingeid teisi, juba varem ning kusagil mujal kuuldud, nähtud või tajutud motiive. Kuid mingil hetkel sai mulle selgeks, et see pole üldse nende probleem.

See on minu probleem.

Probleem pole mitte niivõrd selles, kuidas nemad mängivad, vaid selles, kuidas mina kuulan. Sest niisugune on meid ümbritsev kultuur: praeguses maailmaruumis meenutab kõik aeglase järjekindlusega midagi muud, ka (tinglikult) kõige haruldasemat asja võiks kerge vaevaga kirjeldada seda ümbritsevate tuntumate või vähem tuntute ja sellega tihedamas või lõdvemas seoses olevate nähtuste kaudu. Ning mitte mingisugust põhjust pole selles süüdistada bändi, kes (otse loomulikult) on lihtsalt selle sama kultuuri manifestatsioon. Nähtused kutsutakse ellu, need saavad harjumuspäraselt oma olemusliku jõu teistest, neid ümbritsevatest nähtustest. Ning niisugune pole tingimata mingisugune ?objektiivne?, loomulik asjade seis, vaid lihtsalt viis, kuidas ma valin neid asju käsitleda.

Kuid kohalikule, algupärasele, noorele ja võitlevale rockmuusikale pole võib-olla kuigi kasulik, kui ma neid asju niimoodi käsitleks ? sest sedaviisi ei lõpekski mingi näilise ?võõra laulu laulmine?, kohalike (ning võib-olla täiesti originaalsete ja stiilipuhaste) muusikaliste motiivide järjekindel kõrvutamine lugematute teiste, maailma kitarripopist juba ammu tuntud ja paratamatult väga mõjusate või kulunud motiividega. Võib-olla olen ma ise minetanud võime näha asjades midagi ?olemuslikult? originaalset, näha neid vabastatuna liigsest, olemust tühistavast seoste koormast ning hakanud igas asjas nägema neid (vastavalt minu enese paranoiale tihedamalt või lõdvemalt) ümbritsevate nähtuste mitmetahulist peegeldust. Just selle kahtluse virgutava mõju pärast valin ma (nii palju kui see võimalik on) vaadelda Ultramelanhooli kui mingit seesmisest olemusest ja iseomasest atribuutikast olemislikku jõudu ammutavat kooslust, mitte kui miskit, mis on lugematute tuttavlike korduste, topelduste, nihete ja transformatsioonide manifestatsioon. Just nimelt seepärast ? sest teisiti ei esitaks ükskõik mille kirjeldamine enam mingit tegelikku väljakutset (nagu ka popmuusikakriitikas vohavast representatiivsete suhete tühistaval mõjul põhinevast praktikast näha võib).

Niisugust suhtumist ei tohiks tõlgendada kui mingisugust manifestatiivset protesti; tähendust tühistavate representatsioonide võrgustik katab nii või teisiti igapäevast kultuurilist tegelikkust ning kasvõi paratamatut võimalust selle kohaolule tuleb kindlasti arvestada. Seega pole see mitte niivõrd minu suhtumine ümbritsevasse kultuuriruumi või kultuurikriitikasse, kuivõrd minu hetkeline suhtumine iseenesesse ? minu enese impulsiivne valik või väljakutse näha ennast läbi kirjeldatava nähtuse ning minu (sihilikult ? sest see mõjub juba haruldasena) vanamoodsa, nihkelise ja pisut ka nostalgilise dispositsiooni kaudu esitatud äärmiselt soe poolehoid Ultramelanhoolile kui millelegi tegelikult värskele, lummavale ja atraktiivsele.

?Must apelsin? on võrdlemisi ühtne, taktitundega komponeeritud tervik, mida võib tabada nii loojärjestuse (teatava intro, kiirete ja aeglasemate laulude rütmilise vaheldumise ning pika, painava, varjatult lootusrikka lõpetuse) kui ka näiteks plaadiümbrise kujunduse ja lugude nimestiku stiili pindmisel tasandil. Seejuures toimib Ultramelanhool kindlasti rohkem hinge kui mõistuse hääle järgi. Mõned emotsionaalsed registrid, mis ?Mustast apelsinist? kõlama jäävad: öisus, kirglikkus, seksuaalsus, elegantsus, rõskus, talvisus (lumi!), igatsus, narkootilisus, enesekesksus. Ning see viimane ei avaldu kindlasti mitte mingis kuivas, igavas intellektuaalsusele pretendeerivas egoismis, vaid selgelt vormimanipulatsiooni, vormiliste saladuste pinnalt lähtuvas võrgutavas enesekindluses. Sellises, mille kaudu tegelikult naine võiks võrgutada meest (sest võrgutus on nii või teisiti pigem naiselik atribuut).

Ultramelanhooli frontman on väga paljulubav: see, mis plaadil, tema laulusõnades, on tabavalt kujundlik, nüansirikas, kohati kuri ja kohati (paratamatult, noorusest tulenevalt) naiivromantiline, muutub laval (nad esinesid näiteks 27. V Vanalinnastuudios) lubavalt õelaks enesekehtestuseks. Ühe võimaluse kohaselt ? andkem vaid aega ? mööduvad mõned aastad ning ta ongi juba ennast (ning enese kaudu ka bändi) kohalikus kontekstis kehtestanud. Ka klahvpillid ja kitarrid toimivad ?Mustal apelsinil? sümbiootilises harmoonias ? taktitundeliselt teineteist toetades ning väga harva teineteist tühistades.

Tegu on kindlasti bändiga, kelle elav esitus annab plaadistatud materjalile lisatähendusi, uusi mõõtmeid, ruumilisi nüansse. Häid ?kontsertlaule? on siin mitmeid: ?Bänd astub lavale?, ?Äraoleseekesoledoleilus?, ?Vladivostoki agulis?, ?Ilusat und hr. Insener?. Ent on ka selliseid, mille tugevused avalduvad pigem plaadilt kuulates. Niisugune on näiteks ?Pimedus & lumi?, siinkirjutaja jaoks ?Musta apelsini? ühtaegu kõige luulelisem, kirglikum ja mõistatuslikum väljaastumine.

Nooruse tooruses on midagi sellist, mida hiljem ? kui väljapanek muutub viimistletumaks ja vilunumaks ? enam ei ole. Võib-olla just see jääbki ?Mustast apelsinist? kui piiritletud tervikust kõige jõulisemalt kõlama. Sest nende järgmistel plaatidel ei pruugi seda (paratamatult) enam olla.

Lugejat võib nüüd vallata mõningane tühjus, sest ilma ühegi tegeliku viiteta millelegi muule (eelkõige mõnele kuulsale bändile või persoonile) võidakse tunda, et ?Mustast apelsinist? polegi mingit seesmist aimdust saadud. Aga igasuguse seda sorti viitega tühistaksin ma tegelikult selle võimaliku aimduse reaalsusjõu ning Ultramelanhoolist (ja üldse uuest kohalikust kitarripopist) rääkides eelistan ma pigem eelarvamuse puudumist kui selle pealiskaudselt määratlevat jõudu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming