Kui loogika ei kehti

Kas pole me Peep Lassmanni, selle väga andeka ja suurepärase muusiku, olemasolu võtnud liiga enesestmõistetavalt?

KAI TAAL

Kontsert „Peep Lassmann 70“ 22. III Estonia kontserdisaalis. Peep Lassmann (klaver), Indrek Vau (trompet), Tallinna Kammerorkester, dirigent Paul Mägi. Kavas Heino Elleri, Tõnu Kõrvitsa, Tarmo Lepiku ja Dmitri Šostakovitši teosed.

Kui ma peaksin nimetama eesti pianisti, kelle kontserdid on mulle suurimat elamust pakkunud, siis on see kahtlemata Peep Lassmann. Messiaeni suurejooneliste tsüklite „20 pilku Jeesuslapsele“ ja „Lindude kataloog“ tervikesitused on harukordne sündmus juba iseenesest, kuid räägin esituse eredusest, mitte asetleidmisest. Juba aastakümnete taha jäänud kontsertide meenutamine paneb kaasa tundma kõigile praegustele muusikahuvilistele, kes oma nooruse või muu põhjuse tõttu sündmustest osa ei saanud. Eriti on meelde jäänud „Lindude kataloogi“ esitus 2000. aasta klaverifestivalil, kus leidis aset erakordne suurepäraste kontsertide paraad, mille eredaks täheks tõusis just Lassmann. Maailmas on väga vähe pianiste, kes selle Messiaeni üliraske tsükli esitusega hakkama saavad, üks neist elab ja tegutseb Eestis ning tähistas hiljuti oma 70. sünnipäeva. 22. märtsil Estonia kontserdisaalis Lassmanni juubelikontserti kuulates tekkis mul mõte: kas pole me selle väga andeka ja suurepärase muusiku olemasolu võtnud liiga enesestmõistetavalt? Publikut oleks saali ju rohkem mahtunud! Kas tunneme ära väga professionaalse ja anderikka „oma“ või pimestab meid kadakasakslus?

Vaid nädal enne kõnealust kontserti oli mul võimalus osa saada maailmakuulsa jaapani pianisti Mitsuko Uchida kontserdist Berliini Filharmoonia kammersaalis, mis mahutab ligi 1400 inimest ning oli peaaegu välja müüdud. Lassmannist umbes pool aastat noorem Uchida annab esinemisgraafiku tihedusega silmad ette ka paljudele noorematele kolleegidele, esinedes orkestrite ees ja andes soolokontserte. Praegu mängib ta mitut eri kava Schuberti sonaatidest: mina kuulsin teoseid, mis paar nädalat varem olid kõlanud Carnegie Hallis. Kuidagi väga kerge on tekkima tunne, et kui keegi on populaarne ja maailmakuulus, andnud välja ohtralt plaate ning esineb pidevalt maailma eri paigus, siis tema kontserdid on tingimata paremad kui kolleegil, kelle elus kõike seda ei ole.

Peep Lassmann pole oma aega jaganud vaid pianismi ja pedagoogitegevuse vahel, ta oli ka tervelt veerand sajandit muusika- ja teatriakadeemia rektor.

Rene Jakobson

Kontsertide suurim erinevus ei olnud üldsegi pianistides, vaid hoopis saalis ja klaveris. Mind häirib Estonia kontserdisaali ventilatsioon, mis tekitab nii tugevat heli, et muutub üheks „esinejaks“. Mulje on selline, nagu uriseks puhur su kõrval ning muusikale on raske keskenduda. Kuulasin kontserti pärast ka Klassikaraadio järelkuula­misest ning mulje sai palju parem. Kui seda ventileerivat nähtust saaks edaspidi muusika kõlamise ajal vaigistada, oleks imetore. Teiseks teeb murelikuks saali kontsertklaveri järjest halvenev olukord, üsna kurvaks teeb ülemise registri kõlavärvivaesus. Kas on küsimus ebapiisavas hoolduses või milleski muus, ei saagi täpselt aru. Vanust ei ole pillil ju veel nii palju, et olukord tunduks paratamatu. Eriti torkas klaveri seisund kõrva veebruaris „Virmaliste“ klaverifestivali ajal, kui 16 eesti pianisti selle pilliga jõudu katsusid. Interpreet ja tema instrument on muusika loomisel üks tervik ning alahinnata ei saa ka inspiratsiooni, mida muusikule pakub väga hea pill.

Peep Lassmann ei ole kahtlemata elanud tavapärast muusikuelu, ka Eesti kontekstis mitte. Meie kodumaal pole interpreetidest kellelgi nii vilgast ja eredat kontserdielu, millisest võib rääkida maailma tippude puhul, ning sellega kaasnev on omaette teema. Kuid Lassmann pole oma aega jaganud vaid pianismi ja pedagoogitegevuse vahel, ta oli ka tervelt veerand sajandit muusika- ja teatriakadeemia rektor. Mida see tähendab, teab vaid ta ise – kahtlemata palju loobumist aktiivsest muusikuelust, vähem kontserte ning rohkem tegelemist muusikaõpetuse ja -elu korraldusliku poolega. Tema ametiajal valmis EMTA uus maja ja ajakohastati õppekorraldus. Mida tähendab selline elu ühele andekale muusikule, kes verinoorena oli saanud preemiaid üleliidulistelt konkurssidelt, mille tase ületas rahvusvaheliste mõõdukatsumiste omad? Kas valitud või kujunenud elutee on lõpuni tema valik või on siin oma tugev pitser meie vabariigis kujunenud olukorral, mis piirab, ehk koguni aheldab, vähemal või suuremal määral kõiki meie muusikuid? On siin seos sellega, et mitte ükski eesti pianist pole tõusnud maailmatasemel tippsolistiks, ehkki pidevalt räägitakse meie klaverimängu kõrgest tasemest? Mida ja kas üldse annab olukorra muutmiseks ära teha?

Tulen tagasi eakaaslaste Uchida ja Lassmanni eespool püstitatud meele­valdse vastandamise juurde. Võiks arvata, et võrdlen võrreldamatut, kuna nende eluteed on niivõrd erinevad. Teen seda siiski ja võrdlus tuleb Lassmanni kasuks – tema kontsert pakkus mulle suurema elamuse. Tehnilise teostuse poolest laitmatu ei olnud kumbki klaveriõhtu, kui mainida seda tegelikult ainsat objektiivset mõõdupuud, mille järgi muusikuid arvustada saab. Kõik muu on juba kinni publiku kuulamisoskuses ja maitses ning see on määratult subjektiivsem ja samal ajal palju olulisem kui valed noodid. Uchida oma rohke esinemiskogemusega tundus laval palju rabedam ja heitlikum kui Lassmann, kelle kontserte saab külastada üsna harva ning kes on tunnistanud, et igapäevaselt ei harjuta ta klaverit juba aastakümneid. Loodan, et see tõsiasi ei innusta noori muusikuid selles osas tema eeskuju järgima, Lassmanni puhul on tegemist siiski erandi, mitte reegliga.

Lassmanni mängus saab nautida nii intoneerimis- ka kui fraseerimiskunsti: need interpretatsioonikomponendid on paraku eesti ja ka muu maailma pianismis vähetähtsaks taandumas. Kontserdi avaloona esitatud Heino Elleri „Kodumaine viis“ kõlas ühtaegu lihtsalt ja sisendusjõuliselt: selge faktuur, sõltumatud ja hästi haakuvad puhtad liinid teenisid täielikult muusika kulgemise ja vormi ülesehitamise loogikat. Tarmo Lepiku teost „Musica quasi una sonata“ kuulsin elus teist korda, esimene kord samas esituses kuu aega tagasi „Virmaliste“ festivalil. Kuna ma pole peaaegu üldse tuttav selle silmanähtavalt originaalse ja huvitava helilooja loominguga, siis hoidun kommentaaridest. Juba ainuüksi fakt, et Lassmann valis selle helilooja teose oma juubelikontserdi kavva, et ta on olnud tema teoste esi­ettekandja ning teinud salvestise Lepiku autoriplaadile, räägib enda eest. Eesti klaveripärandis on palju vähemängitud kvaliteetset muusikat, kõnealune teos sealhulgas. Tõnu Kõrvitsa teos „Safra“ on 2007. aastal salvestanud loo esmaesitaja Niklas Pokki ja Tallinna Kammerorkester Risto Joosti dirigeerimisel. Sel õhtul kõlanud versioonis, kus sama orkestrit juhatas Paul Mägi, oli vähem põlemist („safra” tähendab tuld) ja rohkem meditatiivsust kui ERRi arhiivivõttel. On üpris meelevaldne, et mitte öelda ebaõiglane, võrrelda salvestist ja elavat ettekannet, kuid paraku kontserdisaalis ma teost rohkem kuulnud pole. Kontserdi teist poolt täitnud Šostakovitši esimene klaveri­kontsert (trompetisolist Indrek Vau) on muusika, mida sageli mängitakse noorelt või siis vähemalt nooruslikult. Teoses esinevad ohtrad tsitaadid nii Šostakovitši enda kui ka teiste heliloojate loomingust kutsuvad välja mängima seda nii ilmselget huumorit, panustama aplombile ja särtsakusele. Et tegu on jäämäe tipuga, et komöödia kõrval seisab meeleheide, et ka selles pealtnäha reipas teoses on rohkesti irooniat ja allteksti, võis kogeda Peep Lassmanni meisterlikku ja sügavat tõlgendust kuulates. Pianisti andekus, tema muusikamõistmise sügavus avanes siin täies eheduses. Noorus­liku uljuse ja küpse elutarkuse haarava sümbioosi peale aplodeeris publik tormiliselt ja püsti seistes.

Ühest asjast on mul tuline kahju – et Lassmann ei plaadistanud omal ajal Messiaeni ülipikki ja -raskeid tsükleid. Paraku ei näe praegu ei vanemate ega nooremate pianistide hulgas neid, kes võiksid seda haruldast ettevõtmist korrata. Ehk on siin mõtlemisainet neile, kelle võimuses on panna õlg alla eesti interpretatsioonikunsti jäädvustamisele. Me pole nii rikkad, et jätta tulevased põlvkonnad sellest väärtusest ilma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming