Kui meistrid mängivad

Igor Garšnek

Jaakko kuusisto Eelmine nädal oli meie muusikagurmaanidele selles mõttes põnev aeg, et kolmel järjestikusel päeval avasid oma hooaja meie kontserdimaastiku kolm suuremat tegijat: Tallinna Kammerorkester ja Kuusisto, ERSO koos Aleksejevi ja Luganskiga ning Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Hillier. Ütlematagi on selge, et neil kolmel päeval kõlas kvaliteetmuusika (üli)kvaliteetettekandes.

Meie aga peatume ühel neist – niisiis Tallinna Kammerorkester (TKO) Kuusisto dirigeerimisel ja soleerimisel uues kontserdisarjas “Meistri mängud” Niguliste kirikus eelmisel neljapäeval. Soome viiuldaja, dirigent ja helilooja Jaakko Kuusisto (1974) on põnevalt universaalne persoon: viiulisolistina on ta peale Euroopa maade esinenud veel USAs, Hiinas ja Jaapanis ning jõudnud Brüsselis peetava kuninganna Elisabethi konkursi finaali. Heliloojana on ta sümfooniliste ja kammerteoste kõrval jõudnud kirjutada ka kaks ooperit, mis Soomes menukalt lavastatud (vastavalt aastal 2003 ja 2004). Ning oma dirigendikarjääri kohta on Kuusisto ise öelnud, et sellesuunaliseks tõukejõuks on tal olnud vajadus juhatada oma teoseid erinevate orkestrite ees.

Kõnealuse TKO-Kuusisto kontserdi kava oli kokku pandud kui kompaktse, heas mõttes “kergesti hoomatava” ja emotsionaalse muusikaõhtu musternäide. Otse loomulikult sai Jaakko Kuusisto dirigeerimisel kuulata kõigepealt Sibeliust – kontsert algaski selle soome suurvaimu süidiga “Rakastava” (“Armastaja”) op. 14. Muuseas, too teos oli alguses (1894) kirjutatud a cappella meeskoorisüidina, seade kammerorkestrile valmis ligi kaks aastakümmet hiljem (1912).

Tsükli avaosas võlus dirigendi oskus TKO keelpillidelt välja võluda sedavõrd üliromantilisi, lausa “vokaalselt” kandvaid meloodiakaari. Teine osa “Rakastetun tie” (“Armastatu tee”) sai eelnenud eepilisele helipanoraamile otsekui vastukaaluks piano’des sillerdava, kohati koguni kelmika karakteri. Parimana mõjus aga tsükli lõpuosa “Good Night, Farewell” esitus, mis kujunes samuti romantiliseks kõlapildiks. Siin sai nüüd kuulda tundelisi aktsente ning väljendusrikast mängu nii artistlike tempo- kui dünaamikakontrastidega. Orkester järgis dirigendi karakterikujundust hästi plastiliselt, n-ö hingas Kuusistoga ühes ja samas sibeliuslikus mõtteruumis.

Järgmise teose ettekandeks vahetas Jaakko Kuusisto oma dirigendikepi aga viiuli (Matteo Goffrilleri pill aastast 1702) vastu, kuna kõlama hakkas Haydni Viiulikontsert nr 2 G-duur. Muuseas, selle helitööga olevat seotud üks peaaegu et “kriminaalne” lugu: nimelt olevat Haydni neljast viiulikontserdist ühe – just nimelt tolle Teise kontserdi partituur segastel asjaoludel kaduma läinud. Hiljem, juba pärast helilooja surma, olevat see käsikiri aga üles leitud. Mistõttu mõned muusikaloolased arvasid (ja arvavad ka praegu), et see pole õige Haydn, et see on mõne tema kolleegi komponeeritud. Ülejäänud jälle kinnitavad, et niisugust viiulipartiid poleks peale Haydni keegi teine suutnud kirjutada.

Olgu nüüd esitatud viiulikontsert Haydni või “vale-Haydni” sulest, igatahes Jaakko Kuusisto mängustrihhides oli kohe tunda viiniklassikalist elegantsi ja kõlapeenust nii kiiretes figuratsioonides kui ilustustes. Tehnilistest raskustest tema puhul rääkida ei saa, pigem “tehnilistest kergustest”. Ning seda eriti esimese osa Allegro moderato väljendusrikkalt virtuoosses soolokadentsis. Järgnev Adagio kõlas aga n-ö tundelise Haydnina: siin võlus solisti hingestatus (milles oli ka väike annus sentimenti) ning agoogiliste nüansside fantaasiavabadus. Lühidalt öeldes: suurepärane esitus, mida omalt poolt veelgi toonitas orkestri delikaatne kõlaraamistus. Samad sõnad tegelikult ka finaali kohta, mis sai küll hoogsalt lendleva, ent samas sugugi mitte liigselt kiirustava karakteri. Mis omakorda jättis mänguruumi rohketele, artistlikult ette valmistatud dünaamikaaktsentidele.

Teine kontserdipool kulges aga mõnevõrra “tõsisemas”, s.t süvenenumas atmosfääris. Sissejuhatuseks Sibeliuse lühike “Romanss” C-duur op. 42, kus avaldub helilooja traagilisteski toonides pale, samuti hingelise lõhestatuse ja maailmavalust kantud ekspressiivsed meeleolud. Ning tolle muusikaõhtu lõputeose ja sisulise raskuskeskmena Béla Bartóki Divertisment op. 113.

Markantselt mõjus juba selle esimene osa Allegro non troppo: esituse neoklassitsistlik motoorika vaheldus siin samast stiilist lähtuva tantsulise karakteriga, see omakorda rahvamuusikast pärit intonatsioonidega jne. Ka edasi, ikka seda mitmekesiste karakterite kaleidoskoopi keerutades, vaheldusid muusikalised stseenid küll kiiresti, ent läbitunnetatud tempokaared tagasid siiski esitusliku sidususe. Nii et osa vormitervik ei fragmenteerunud, vaid püsis veenvalt ühtses muusikadramaturgilises hoovuses.

Järgneva Molto adagio hangunud tempo oli selles mõttes n-ö piiri peal, et seisma ei jäänud, kuid võimaldas järjestikuste kulminatsioonimomentide sugestiivset modelleerimist kuni lõpuepisoodi suure pingekasvatuseni. Orkestri müstilised kõlavärvid on siin hoopis omaette teema – nagu ei mäletagi TKO-lt viimasel ajal kuulnud olevat sellist kõlalist filigraansust ja detailirikkust. Finaal Allegro assai võimaldas aga dirigendile oma kumulatiivse energiaga ka retoorilisi žeste. Seda isegi neobarokses fugaatos, mis kõlas sellele vaatamata kõikides häälte sissetulekutes täpselt ja “distsiplineeritult”. Retooriliselt (õnneks mitte ülepaisutatult!) mõjus samuti lõpueelne suur accelerando, mis tuhises kuulajateni ekspressiivse tormipöörisena.

Kokkuvõtteks tuleb märkida, et too kontsert jättis nii oma kavaga kui esituslikult toonuselt ütlemata värske tervikmulje. Teosed ja ettekanne, mis kuulajat ei väsita, vaid vastupidi – annavad koduteele kaasa hoopis paraja annuse energiat. Nii on, kui meistrid mängivad!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht