Kui muusika kaotab sideme hingamisega, võib see kaotada oma olemuse

Kerri Kotta

Margo Kõlarit küsitleb autorikontserdi eel Kerri Kotta.        Mulle näib, et sinu loomingu tõlgendamisel osutub kõige intrigeerivamaks autoristiili määratlemine. Olles küll selgelt tajutav, pole see siiski kirjeldatav üheselt kirjeldatavate  kompositsioonitehniliste valikutena. Ühelt poolt näid olevat justkui kõigesööja, teiselt poolt omandab kõik, mida sa kasutad, iseloomulikult helge värvingu. Kuidas seostuvad sinu muusikas erinevad kompositsioonitehnikad ja stiilid sinu autoristiiliga?          Võib-olla peaksin ma vastamisel alustama pisut kaugemalt. Tallinnasse tulles hakkasin käima heliloojate liidu iganädalastel töökoosolekutel, kus kuulati uudisloomingut ja diskuteeriti selle üle. Neist võttis osa ka Villem Reimann, kes tavatses alati ka arvamust avaldada.  Ja tema ütles ükskord, et professionaal peab kõike suutma. Ta peab suutma seda, mida on parasjagu vaja teha. See on mind ilmselt tugevasti mõjutanud, sest ma pole tõesti ära põlanud ka kõige vastandlikumate asjade tegemist, siiamaani haaran kinni kõige uskumatumatest projektidest. Tahaksin meenutada oma õpetaja Eino Tambergi sõnu, kui oluline on laiendada oma muusikalise mõtlemise territooriumi: kui seda noorena ei tee, võib ühel hetkel osutuda  võimatuks oma kompositsioonilisest mugavustsoonist välja tulla. Võiks ju küsida, kas helilooja, kellel on väga selgelt defineeritud autoristiil, ei kirjuta iga kord tegelikult ühte ja sama lugu. Kui nüüd vaadelda seda küsimust teiselt poolt, siis võib küll väita, et olen kasutanud üpris erinevat muusikalist keelt, kuid pole ma saanud tegelikult kirjutada – ja see tunne oli eriti tugev kompositsiooniõpingute alguses –  midagi oma loomusele täiesti vastuvõetamatut. Sellega seoses meenuvad mulle varasemad õpingud Mati Kuulbergi juures, kus ma erinevat laadi formaalsete kompositsiooniülesannetega just eeltoodud põhjusel hakkama ei saanudki. See oli mulle ebameeldiv, kuid võib-olla ka vajalik kogemus (kusjuures praegu läheksin ma Kuulbergi tundidesse ilmselt suure huviga). Ning taas Tambergi tsiteerides: ega helilooja saagi kuigi palju valida, mida ta kirjutab. See  lihtsalt ei ole kontrollitav. See on omalaadne filtrite süsteem, mille kaudu ta maailma vaatleb, ja seda võibki nimetada helilooja stiiliks. Kuigi see pole võib-olla teistele alati märgatav, on mulle loomingus olnud vaatepunkti küsimus väga oluline. 

Ka mulle näib, et sa püüad olla heliloojana enda vastu aus. Samas ei kaasne sellega pretensioonikust, oma mina manifesteerimist. 

Ma ei saa võtta oma tegevust heliloojana liiga tõsiselt. Minu elustiili juures on see paratamatult huvitegevus (naerab). Mida selliselt positsioonilt ikka nii väga manifesteerida? Kui ma oskaksin endale lubada komponeerimist pidevalt võib-olla vähemalt kaheksa tundi päevas, siis ehk oleks lugu teine. Kuid ka siis ma ilmselt  ei püüaks manifesteerida midagi pretensioonikat. Mulle meeldivad lihtsad, kodused, igapäevased muhedad asjad. Tudengipõlves püüdsin kirjutada ka selliseid tõsiseid, n-ö Šostakovitšilaadsel dramaturgial põhinevaid teoseid. Kuid neid reaalselt kuuldes puhken ma miskipärast hüsteeriliselt naerma. Seesugune dramatism läbi minu kahekordse filtri – nii helilooja kui kuulajana – tundub naljakas, kuigi pole absoluutselt sellisena mõeldud. Hiljem olen  vist tõesti seda sorti asjadega ettevaatlikum olnud. Ja veel aususest rääkides: mingil hetkel loobusin nüüdismuusikaga seotud ootustele liiga püüdlikult vastu tulemast. Sain aru, et see pole vajalik. Ka Arvo Pärt on rääkinud sellest, et algmõte, millest teos lõpuks välja kasvab, võib olla üliväike. See võib olla armetu, kuid kõige tähtsam, et on oma. Naeruväärne väeti idu. Kui oskad teda sellisena armastada, siis tuleb ka  ülejäänu.     

Pärdi puhul on öeldud, et tintinnabuli stiili askeetlikkus võimaldas heliloojal minna teisele poole oma n-ö väikest, omaette mina, teisisõnu, jõuda omalaadselt isetu, kuid kordumatu väljenduseni. Kas sinu muusika puhul võiks ka – kuigi ehk stiililise paljususe kontekstis – rääkida isetusest?     

Arvan, et minu puhul sellist mõttemudelit rakendada pole kuigi otstarbekas. Mitte astmelise ja hüppelise liikumise dialektika, vaid pigem pikemad kaared on mulle olulised nii elus kui muusikas. Mind huvitab eelkõige, kuidas helid on omavahel ühendatud. Selle all mõtlen ma, et üksteisele järgnevatest nootidest moodustub mingi lahutamatu, muusikaliselt  põhjendatud üksus, mille kulgemist ei juhi niivõrd klassikalisest notatsioonist lähtuvad lihtmatemaatilised ja tempereeritud suhted, kuivõrd tunnetuslik mudel, nn gruuv. Ja veel, fraasi pikkuse all ei mõtle ma ainult midagi puhtformaalset või midagi, mis on seotud pelgalt kestvusega. Ma seostaksin seda pigem hingamisega. Muusikas peab oskama hingata, oma hingeõhku jaotada. Ei tohi teha ühtegi tarbetut liigutust, et fraasid areneksid aina suurema pingestatuse  suunas. Kui muusika kaotab sideme hingamisega, võib see kaotada oma olemuse. Seda olen ma õppinud keskaja ja renessanssmuusikast. Mulle näib, et ka hilisema muusika loomus tahaks toituda samadest allikatest, kuid nii mõtlemine ise kui ka selle tulemusel komponeeritud vormilised üksused muutuvad järk-järgult killustatumaks nagu meie igapäevaelugi. Kuni selleni, et mõeldakse vaid ühe silbi, ühe noodi kategoorias. 

Kuidas ise killustumise vastu võitled? 

 Olen praegu leidnud ühe telje, mis mind heliloojana  elus hoiab: kirjutan igaks pühapäevaks ühe lõigu eestikeelset liturgilist muusikat. Praeguseks on näiteks refrääniga psalme kogunenud üle saja. Missa psalmilaulud korduvad kolmeaastases tsüklis. Arvan, et kui see ring saab täis, saan pigem indu juurde. Liturgia kaunistamine, tõlgendamine ja edasimõtlemine pakub loovale vaimule ammendamatuid võimalusi. Mis kõige tähtsam, seda muusikat, mis nüüdismuusika kontekstis pole üldse mitte miski, on  kellelegi iga päev vaja, seda kasutatakse pidevalt, süstemaatiliselt ja tänulikult. Samalaadseid tegemisi on veelgi. Hiljuti kirjutasin tsükli Rakvere Kolmainu kiriku viiele tornikellale, ees ootab muusika Tallinna kesklinna kirikute kelladele. Need on esmapilgul väga lihtsad asjad, mõni ütleks, et primitiivsed. Võib ju mõelda, et kui sinu käsutuses on vaid viis kellakõla, siis mida sa ikka teed. Aga tegelikult on hämmastav, missuguseid võimalusi selline näiliselt piiratud 
materjal heliloojale võib pakkuda.       

Oled kuskil öelnud, et sa ei ole n-ö suure saali helilooja. 

Viieteistkümneaastaselt unistasin hiigelauditooriumidest ja rabavate efektide teostamisest, oleksin soovinud ekstaasini vapustada suuri rahvahulki. Ilmselt põhjustas see äärmuslik  seis loogiliselt pendli kaldumise vastaspoolele – peagi kõnelesin „sümfooniast seitsmele kuulajale”. Sain aru, et suur ei ole alati hea. Pigem senecalike hoiakute juurde olen jäänud tänini. Mingi äratundmine saabus Moskva konservatooriumi väikses saalis. Oli aasta 1987 ja ma viibisin seal seoses üleliidulise üliõpilastööde konkursiga. Sain aru, et muusika tõelise mõju esiletulemiseks peab see jõudma teatava nivooni, peab sind ümbritsema ning viimane on 
võimalik vaid paraja suurusega ruumis. See on ka põhjus, miks ma oma praegust autorikontserti ei julgenud teha Metodisti kirikus: kartsin, et heli kohalolu muidu imekaunis akustikas võib hajusaks jääda. Nii et intiimne atmosfäär meeldib mulle tõesti rohkem. Tahan, et sellest atmosfäärist oleks kantud ka autorikontsert. Mitmed kontserdiga seonduvad ideed olen muide saanud oma unenägudest, sealhulgas vennaskonna mõte. Nägin, et iga kontserdil  kõlav pala on kummardus mõne mind (alateadlikult) mõjutanud muusikalooja ees. Ärgates tajusin neid sidemeid veelgi ilmsemalt. Kohe tuli meelde ka Guillaume Crétini 1497. aastal kirjutatud „Déploration sur le trespas de feu Ockeghem”, kus müütilised muusikud, piiblitegelased, vanameistri kaasaegsed ja juba lahkunud kolleegid annavad kujuteldava kontserdi tema saabumise puhul teispoolsusse. Ka oma autoriõhtule olen palunud esitajateks lähimad  kolleegid, loomepartnerid, ehk mõned tulevikumuusikud ja müütilisedki tegelased. Nõnda koos pühendatute ja külalistega saab 6. oktoobri õhtul Mustpeade vennaskonna majas kokku seltskond, keda ma julgen sel puhul nimetada Väikese Vankri vennaskonnaks. Väike Vanker pole just esimene asi, mis tähistaevas silma torkaks, kuid ega ta nii väike olegi. Võib ju mõelda, et tema ais sirutub keskpunkti, mille ümber pöörleb kogu Linnutee.  Kõigest sellest tahan ma kontserdil ka veidi lähemalt pajatada.   

Kas see tähendab, et sulle meeldib publikuga suhelda?     

Ei tunne ma ennast kahjuks kuigi lahedalt sellises olukorras. Aga elu on näidanud, et kui sul on mingi idee, siis oled võimeline selle ka lõpuks välja ütlema. Ehkki olen seda seni teinud vaid üksikjuhtudel, arvan, et rääkimine publikuga on oluline, ka esitajatele. See loob inimliku kontakti, mingi sooja hoovuse inimeste vahele, mida üksnes kavale trükitud tekstiga kunagi ei saavutata.   

Mainisid eespool Ockeghemi. Ta on sulle vist üsna tähtis?   

Johannes Ockeghem on üks kõige imetlusväärsemaid heliloojaid. Olen oma muusikas otsesemalt või kaudsemalt järele aimanud mitmeid stiile, kuid Ockeghemi mõtlemises on midagi sellist, milleni ma seni parima tahtmise juures pole küündinud. Hoolimata sellest, et olen teda  väga põhjalikult tundma õppinud. 

Sinust kui heliloojast räägitakse sageli seoses elektronmuusikaga. On tõsi, et kasutad  mainitud meediumi oma loomingus sageli, kuid dominandid asuvad minu arvates pigem kusagil mujal. 

See, kui mind esmajoones elektronmuusikaga seostatakse, on ilmselt paljuski asjaolude kokkulangemine. Ühel hetkel selgus, et oma akadeemilise tausta, helirežissööri- ja arvutikasutamise kogemusega sattusin olema üks väheseid, kellel oli EM TA elektronmuusika stuudio arendamiseks vajalikke eeldusi. Töö stuudio juhatajana on toonud kaasa palju õnnelikke hetki õpilaste, kolleegide ja aparaatidega, kuid  ka kõrgendatud ootusi loomingule sünteeshelide valdkonnas, millele ma olen püüdnud samuti veidi vastu tulla. See on põnev eksperimentaalne maailm, kus suurem osa kuulatavast taandub huvitaval kombel võrdlemisi piiratud arvule efektidele. Kindlasti ei tohiks elektroonilises muusikas unarusse jätta inimfaktorit. Tuleb jälgida, et üksinda arvuti ees õhinal aega veetes oma elu imelisi võimalusi mitte mööda lasta.         

Oled kusagil öelnud, et elektrooniliste vahenditega saab teostada interpretatsiooni.       

See puudutab akustilise muusika simulatsioone. Olen huvitunud arvuti abil hea interpretatsiooni jäljendamisest ja selle tegevuse  käigus muusikuna väga palju õppinud. Usun, et võin puhtformaalsete vahenditega näidata, milles hea esitus seisneb. Arvuti võib muusikat esitada väga hästi, aga selle saavutamiseks tuleb palju tööd teha. Olen hulga vaeva näinud ka selleks, et kirjeldada „inimlikku viga”. Arvuti võib panna suurepäraselt muusikat esitama isegi nii, et jääb alles programmeerija inimlik hingus, aga selle saavutamiseks tuleb meeletult tööd teha. Kui õpiaastad välja arvata, on  muusikul hea tulemuse saavutamine intuitiivselt alati kergem: jääb ära arvukate esituslike detailide vaevaline formaliseerimine. Virtuaalmuusikas jäävad ikkagi alles peamised probleemid – kuristikuna haigutav vahe akustilise ja elektroonilise heli kvaliteedi vahel, vahetu puudutuse puudumine, elektrooniliste kirjeldusnüansside vaesus ja koopiate identsus. Usun, et EM TAs oleks siiski vajalik sellesisuline õppeaine, mis mõeldud eelkõige interpreetidele.       

Kas oled kirjutanud alati tellimuse peale või mõnikord ka lihtsalt puhtast sisemisest sunnist?       

Otsustasin kunagi, et ei võta ühtki tellimust enne, kui pole vähemalt ühte lugu niisama kirjutanud. Pean kohe ütlema, et see ebaõnnestus. Aja jooksul olen mõistma hakanud, et mis tahes tellimuse puhul ollakse alati piisavalt  vaba, et oma asja ajada. Muusika keel on õnneks nii abstraktne. Seetõttu mind tellimusest johtuvad piirangud eriti ei sega. Saan ju taotleda just sellist väljendusviisi, mida pean vajalikuks, mille otsimisega ma teosest teosesse tegelengi. Ega ma ikka päris suvaliselt ka ei kirjuta. (Naerab.) Seega, päris sõltumatuid otsuseid teevad vist ainult aadlikud või hullud. Ja ilmselt ka geeniused. Ülejäänud peavad täitma tellimusi.       

  Tänan intervjuu eest!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming