Kui muusikapäevad kaubamajja jõudsid, olid butiigid juba suletud..

Evi Arujärv

Eesti muusika päevad avas Camerata, ?oti nelja rahvusliku noorteorkestri parimate mängijate kammerorkester, dirigendiks Christopher Adey. Kiirelt kontserdile jõudnud, ei teadnudki algul, millega tegemist. Ludwig van Beethoveni balleti ?Prometheuse lapsed? avamängu (1801) alguses oli orkestri tuhme ja säravaid toone kokku segav kõla, mustvalged dünaamikakontrastid ja hoolikalt kujundatud fraas põnev ja stiilnegi. Silme ette tuli balleti sü?ee, milles Prometheus savist voolitud inimestele taevase tule ja muusikaga eluhinge sisse puhus. Kui tempo elavnes ja kõlapilt muutus tihedamaks, ei suutnud iga pilligrupp end alati tervikusse haakida. Õpilasorkester lõi välja. Ka Arnold Schönbergi Kammersümfoonia op. 38 ettekanne võlus alguses värske orkestrikõlaga. 1906. aastal alustatud ja 1940. aastal lõpetatud teose muusikas loovad teemade ekspressionistlik väljendusrikkus ja laadisuhetest ning (mehhaanilistest) arendusvõtetest sündiv staatika teatud vastuolu. Seda muljet süvendas paraku omajagu ka esitus, milles pingete ja/või plastika asemel domineeris mehhaanika.

Esiettekandes kõlanud René Eespere Kontsert klarnetile ja kammerorkestrile oli varasema, käsikelladele ja klarnetile kirjutatud teose ?In Dies? orkestrivariant. Eespere tänast muusikat iseloomustab sidus, läbiva intervallikaga ?seestpoolt? toestatud vormikujundus. Üsna ilmselt aga on tema jaoks ka instrumentaalmuusikas alltekst või sõnum vähemasti sama tähtis kui vorm. Klarnetikontserdis kasvab neutraalsest algmaterjalist, rahumeelsest tertsisuhtelisest vertikaalist ja väikestest motiivikestest tähendusrikkaid kujundeid, milles kangastuvad aja kulgemise fataalsus ja muutlikud tundeseisundid. Eespere ?semantika? ei ole siiski liialt pealetükkiv, vaid pigem leebe ja alateadvusele sihitud. Kontserdi rikkaliku klarnetipartii mängis väga elusaks solist Toomas Vavilov. Orkestri roll paraku tundus selleski esituses pisut sihitu, teose pingeid nivelleeriv.

Noorte inimeste mängitud muusika on muidugi alati, ka iluvigadest hoolimata, isemoodi võluv. Kas aga just ?oti noorteorkester Eesti muusika päevi alustama oleks pidanud? On ju eestiski suurepäraseid noori muusikuid?

Idee tuua Eesti muusika päevade ?Ava(tud) kontserdi? raames endisest Tallinna kaubamajast saanud kaubanduskeskusesse Jaan Koha lavatükk ?Kaubamaja? (1962; Klemetsi tekstis 1963) oli lausa suurepärane. Teostusega oli probleeme. Kui etendus tehniliste probleemide tõttu üle poole tunni hiljem pihta hakkas, olid butiigid juba suletud ja seega läks ?rahva sekka minek? pisut nagu aia taha.

Lavastaja Eva Klemets arvas Koha ?Kaubamajast? nii: ?Meid huvitab tänases kaubamajas leida Jaan Koha kirjeldatud naiivselt kauneid ja sama hirmsaid vasteid. Koht, kus kõik tundub võimalik, või kus kõik võimalik kaob. Skisofreenne maailm. Üks erinevus siiski ? imemaailm, mida 1963. aastal sobis peegeldama vaid ülev ballett, peegeldub 2005. aastal läbi ?tavalise inimese?.?

Tundub siiski, et Koha ?Kaubamajal? ei olnud ja ei ole erilisi seoseid ?üleva balletiga?. Ainestikus ja muusikaski valitseb loomisajale iseloomulik ambivalentsus: populaarmuusikalised episoodid nii lüürilises kui ka groteskses võtmes põimuvad lärmaka ja dramaatilise, ?ostakovit?i moodi ?sümfonismiga?. Et noorele lavastajale ajalooline taust uduseks jäi, see ei olegi ehk nii oluline. Kurvem, et välja mängimata jäid uue kultuurikontekstiga seotud võimalused, mis lausa ju pakuvad end. Lavastaja ja koreograafide (Triin Lilleorg, Kärt Tõnisson) tahtel kehastas tänapäeva ?tavalist inimest? (EMA 22. lennu üliõpilaste esituses) grupp trendiriietuses seljakottidega, liibuvates särgikestes ja teksapükstes hilisteismelisi, nõiamoori meenutav Saaliteenindaja (või oli see nüüd koristajamoor) ja üpris ?antiikne? Proua. Mängus olid kaubakärud, apelsinid, juhitavad mänguautod. Ühes kärus nuttis ?laps?. Ühel seinal jooksid videokaadrid kuuekümnendatest, mida nägi õigel kohal asuv publik. Noorukite koreograafia oli tundetoonilt ?helge? (rõõmus hüplemine, püherdamine looteasendis, huvitavad kummarduspoosid). Proua ja Teenindaja olid nii sisult kui ka vormilt negatiivsed ehk out. Võib arvata, et veneaegne kunstinõukogu, kes teose ideoloogilisi plusse ja miinuseid kaalus, leiaks nüüdsest lavastusest (kui välja jätta tubli kaubandustöötaja solvamine teda kurja moorina kujutades) mõndagi positiivset: ?noorsoo teema? üldjoontes positiivse avamise ja heade ja pahade täpse määratlemise. Mida oleks võinud teha, kui lavastuses oleks kasutatud tänapäeval meid kõiki mõjutavat ülimat ?metakeelt?, reklaami- ja kaubanduse  ?keelt?, ja koreograafias näiteks noortekultuurist pärit tantsukeelt või liikumisi, sellest võib vaid unistada.

Et poed olid pärast üheksat suletud  ja ?rahvas? ehk viimaseid oste teinud tarbija juba läinud, siis ümbritsesid rõduääri enamasti pühendatud isikud. Aga noori ? ja mitte ainult muusikanoori ? oli palju ja see on hea. Kes teab, neile oli ehk Klemetsi lavastus hoopis mõistetavam. Mulle jäi meelde üks sundimatult ?interaktiivne? (purjus, pilves või lihtsalt rõõmus?) noormees, kes, kõrvaklapid peas ja tühi õllepudel ees, etenduspaiga äärel põrandale veerema lavastatud apelsine püüdis ja keha viibutades kaasa elas. Jaan Koha ?Kaubamaja? pilt jõudis temani kindlapeale, aga kas heli ka või missugusel kujul, see jääb saladuseks. Ei ole lihtne ?rahva sekka? minna, veel raskem on sinna tõeliselt jõuda ? ja lõpuks ei tea iial, mis koht see tegelikult on, kuhu sa välja oled jõudnud. Aga minna tuleb ? kuhu siis veel? Ja üldiselt oli tore. Ning kogemused õpetavad.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming