Kui paljusid võib kõigutada kahe peaga koer!

Maria Mölder

Nargeni festival: Timo Steineri ooper „2 pead”, lavastaja Mart Koldits, kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Priidu Adlas, koreograaf Renate Valme, solistid Juuli Lill, René Soom, Oliver Kuusik ja Olari Viikholm, tantsijad Maarja Roolaht ja Ahti Sepsivart, Nargeni festivali koor ja ERSO Tõnu Kaljuste juhatusel 10. VI Noblessneri valukojas.  Möödas on sisukas nädalalõpp. Lavale jõudis Timo Steineri ooper „2 pead”, sellele lisaks esietendus Eestis vaid mõne päeva jooksul mitmeid Euroopa kultuuripealinnaga seotud suurlavastusi, nende hulgas helilooja Ülo Kriguli helimaailma sisaldav Saša Pepeljajevi  tantsulavastus „Tantsiv torn” Katlas ning Jaanus Rohumaa „Noor Eesti” Rakveres. Ehk tohime siia rivisse lisada samuti Rakveres maha peetud teise punklaulupeo (eks seegi ole eelkõige üks juukselakine vaatemäng). Jah, „2 pead” sai seda suurt valikut arvestades igati õiglase tähelepanu osaliseks ning etendus ise sisustas mõtliku tunni, mis tervitatavalt ei tähendanud põhjendamatut (looma)tsirkust. 

„2 pead” on lihtsa dramaturgilise ülesehitusega tänapäevane, kuid omas mõttes üsna klassikaline ooper – klassikaline juba seetõttu, et Noblessneri valukojas koha leidnuna on publikul avamängu kuulates aega leida oma koht ka Steineri teoses. Sest tänapäeval ei või iialgi teada, kas oled sattunud provotseeritava rolli, keset peadpööritavaid sündmusi, mille käigus ei peeta paljuks publikut ka füüsiliselt kaasata, kellegi dramaatilist või igavat elulugu  pealt vaatama või lihtsalt seisundit tunnistama. Avamäng on tõhus olukorra fikseerija. Timo Steineri muusika on hilisromantiliselt täpse orkestratsiooniga, toob välja tegelastele karakteerse arengu ja pöörded just nii nagu tarvis, meeleolude muutused kajastuvad kiirelt ja ootamatult. Steineri ooper on üks viimase aja kaunimaid ooperielamusi, kus eri stiilid segunevad, ent viited eri muusikastiilidele ei tähenda automaatselt n-ö helikeelte  paabelit, milles iga suund kriiskaks oma keeles. Ometi võib ära tunda mitmeid tsitaate või stiliseeringuid teistelt heliloojatelt, nende hulgas Arvo Pärt, Georges Bizet, Richard Strauss jt. Kohati võib „2 pead” sisaldada minimalismi või Pärdi tintinnabuliga võrreldava kihistuse kõrval koguni hea poplaulu võtted, ent samal ajal jääb üldfoon ometi pühalikuks, otsekui oleks laenatud Pärdilt tema parimate teoste atmosfääri.       

  Iga tegelasega kaasnev vana hea juhtmotiivide süsteem annab ooperile raamistiku, sealjuures on juhtmotiive õpetajalikult noodikirjas tutvustatud ka kavalehel. Juba orkestrimuusika iseseisvana mõjus niivõrd nüansirikkalt, et kui nüüd tõesti puudub plaan teose edasiseks etendamiseks ooperina – ehk oleks võimalus osa sest mahukast tööst koondada programmilise  süidi või vokaaltsükli vormi?     

  Steineri lähim tööpartner „2 pea” loomisel oli libretist Maarja Kangro, kellega ühise keele leidmine ei olnud kahele aastaid tuttavale inimesele arvatavasti probleem. Alati vaimuka ja täpse ütlemisega Kangro tekstiloome on ka seekord parajalt napp, et viia kuulajani situatsiooni olemus ja emotsioon, kuid mitte liialt vohav, et lasta sõnumil hääle sillerduses  kaduma minna. Kui näiteks Tõnu Kõrvitsale lühiooperite „Tuleaed” ja „Mu luiged, mu mõtted” libreto kirjutamisel kehastus Kangro tekstis Kõrvitsa isiksusejooni ja ainest ühendades romantiliseks poetessiks, siis nüüd on toonud tegevusaja vaim ja Steineri teravus ka ooperiteksti teistsugused toonid. Võtnud aluseks organisiirdamisega algust teinud teadlase Vladimir Demihhovi 1950ndatel kumu tekitanud katsetused, on Kangro libretos peamiselt esile  tõstnud ühe siirdamiseksperimendi, kus vanale koerale poogitakse külge noore kutsika pea koos esikäppadega (tegelikult tehti selliseid katseid kavalehe andmetel 20). Arvestades autorite huumorimeelt, ei hämmastagi muidu tõsise (võib-olla koguni kurva) sisuga ooperi epiloog, kus eelnenule mitu vinti peale keeratakse. Kui ooperi vaatamise hetkel seguneb lavaline tegevus kummalises fluidumis videokaadritega, pakkudes pilte diktaatorlikest režiimidest,  mis võivad kehtida nii inimeste kui ka loomade üle, siis hiljem vaikselt kava lugedes tekivad teistsugused seosed. Jah, loomkatseid tehti 1950ndatel nähtavasti nii NSVLis kui ka paljudes teistes riikides, meie aga peame end tsiviliseerituteks ja oleme viinud loomakaitse kohati juba jaburatesse kõrgustesse. Mis aga toimus 1950ndate NSVLis inimkatsete valdkonnas, see on lahtine nähtavasti nii psühholoogilises kui ka füüsilises plaanis. Kas olid  tollal elanud inimesed, kes suurriigi ladvikusse ei kuulunud või suisa võimu hammasrataste vahele jäid, koertest ülemad? Vaid põlvkond „tõuaretust” ning „Mis ma oskan tahta, vana peni. Tahaks, et kõik läheks, nagu seni”.         

Ka lavastaja Mart Kolditsale ei ole „2 pead” teatavasti esimene kokkupuude eesti uuema ooperiga: meenub Märt-Matis Lille ja Jan Kausiga  koostöös 2009. aasta NYYDi festivalil lavale tulnud mitmekihiline lavalugu „Indiate uurimine”. Kahel ooperil on ühist kahtlemata nõnda palju, et kumbagi ei saaks lavastada punktist A punkti B kulgeva realistliku narratiivina – tegemist on materjalidega, mis eeldavad tugeva sümbolivõrgustiku loomist. Oleme juba harjunud, et lavaline tegevus võib olla kaunis hõre, kuid seekord on laval toimuv veelgi enam eraldatud videoprojektsiooni kaudu sisendatavast.  Omakorda on lahutatud koerte füüsiline ja vaimne (ehk laulev) keha; koerte füüsilise keha puhul tuleb iseäranis õnnestunult mängu Renate Valme koreograafia. Selline lahendus jätab meeldivalt avara tõlgendusruumi. Kellele meeldib, võib keskenduda loomakaitse või ülekantult hoopis inimõiguste aspektile, diktaatorlikele režiimidele või meditsiini progressi tähtsusele ja ohvritele – mida see kõik nõuab – ning sellest tulenevatele eetilistele  küsimustele. Kahtlemata on võimalusi veelgi. Kas me üldse tahame, et meditsiin igavesti areneks? Mis saab niiviisi looduslikust seatusest ja eneseregulatsioonist? Kas ja millal jõuab sotsiaalsüsteem järele Maa üha kasvavale ja vananevale elanikkonnale? Need on vaid mõned küsimused, mille peale kisub mõte taas pärast ooperit kahe peaga koerast. On hämmastav, kui paljusid eluvaldkondi võib kõigutada kahe peaga koer – iseäranis, kui mängus on hingemattev  muusika! 

Ooperižanr kipub Eestis mahtuma üha väiksematesse ajaraamidesse, ent mida kitsam raam, seda osuslikumalt õpitakse kasutama värvipaletti lõuendil. Vähesega peab saama öeldud rohkem. Ning ehkki muusikaliselt oli seekord kasutada suure koosseisuga sümfooniaorkester  (milles nt juba kontrabasse üüratu hulk), siis näoga tegelasi on loos ometi napilt. Enne ooperi algust näib Timo Steinerile ja Maarja Kangrole iseloomuliku pea peale pööratud krutskina, et vana koera rolli on vokalistina määratud tenor ning kutsikas on bass. Kuid ooperi käigus selgub, et tõepoolest – karakterite osas on parimal viisil paika pandud Oliver Kuusiku tenor taltunud vana koera Sultani  ning bass Olari Viikholm kutsika Šarikuna, kellele puurispüsimine ei istu. Juuli Lille tegelaskuju andis võimaluse arenguks: uhkest ja enesekindlast Doktorist sai kõhkleja ning see muutus kajastus läbimõeldult nii partiis kui ka osatäitja meelelaadis. René Soomi assistendi roll oli üles ehitatud komödjantlikult (justnimelt jantlikult), alati elevusest pea aru kaotavana on ta ooperis kõige mängulisem element, milleta ehk paljude vaatajate jaoks jäänukski  midagi puudu. Sellisena on tal ka lihtsam teksti esile tuua kui lüürilisel, ent samal ajal tegusal doktoril või Sultanil, kelle vokaali on akustiliselt keerukam eristada.       

Oli situatsioone, kus tegelaskujude lihtsustatult fikseeritud iseloomuomadused ja seeläbi ka muusikalised karakterid maksid kätte kehva kuuldavusega. Enamasti oli ju orkestripartii kaunis ja lüüriline (seda mõistagi mitte  alati), kuid just kantileensed vokaalfraasid kaotasid oma arusaadavuses esimesena. Liiga palju trumpe oli vokaalpartiides kätte mängitud konsonantidele ja nende väljahääldajatele – samas ka tehnikale, mis mängis Noblessneri võimsa ruumi akustikaga. Doktori tegelaskujuna üles astunud metsosoprani Juuli Lille puhul kadusid kõrvust juba esimesed sõnad (millest sai aimu hiljem kavalehelt teksti lugedes), kuigi silmad ja kõrvad ootasid just avasõnumit eriti tähelepanelikult.       

Noblessneri valukoja akustikas on nähtavasti võimalik ka parema tulemuseni jõuda, kui kõik asjaolud õnnelikult klapivad. Seekord aga oli saali ühest servast (keskelt kostunuks tõenäoliselt kenasti) raskevõitu kuulda vana koera Sultani ehk Oliver Kuusiku teksti, palju lava keskosas liikunud doktori partiides oli aga kõige enam mõistetamatut, ehkki kavandatud olid tema fraasid suisa skemaatiliselt  selgetena.     

Dirigent Tõnu Kaljuste on endale tänavu Nargeni festivaliga haaranud märkimisväärselt suured kohustused, sest töögraafikusse kuulub Steineri ooperi järel veel mitmeid eesti heliloojate suurvormide esiettekandeid. Ootame järgmisi: Tauno Aintsi muusikaga tantsuetendust „Helde puu”, Anti Marguste lühioopereid, Margo Kõlari Missat ning kõike intrigeerivat, mida festival tänavu pakub.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming