Kui spidomeetril on viiskümmend…

Toomas Velmet

…ja tänaseks „piirang” juba ka mõnevõrra ületatud, siis on lubatud ennast pealinnaski eksponeerida. Selline sissejuhatus on tingitud asjaolust, et tänavu olen 30. III Sirbis kirjutanud, et Jüri Alperten on erakordne dirigent, kes kohe üldse ei põle soovist ennast eksponeerida. Selle aasta mais viiekümneseks saanud Jüri Alperten märkis oma juubelit ERSO ees 23. XI Estonia kontserdisaalis. Mais tähistas Alperten sünnipäeva oma orkestri, s.t Pärnu Linnaorkestriga Pärnu kontserdimajas. Selle kontserdi puhul olen maininud, et ERSO ees nähakse Alperteni kord hooajal ja see kord oli nüüd käes. Tõsi, sel aastal juba teine kord ning seda on põhjust toonitada, kuna märtsis oli kavas (esiettekanne Eestis!) Richard Straussi „Sinfonia domestica” op. 53 ja nüüd sama autori sümfooniline poeem „Also sprach Zarathustra” op. 30. Kui üks kord võib olla erand, siis kaks on juba kindlalt reegel ja sellest järeldub, et R. Strauss on dirigendi meelisautor. Järeldust kinnitab aga võimsalt fakt, et mõlemad Straussi vägagi keerukad teosed olid ette kantud erakordselt hästi, mis ei ole kindlasti igapäevane nähtus. Kui „perekonna sümfoonia” õnnestumise võib veel kirjutada ettekande „värskuse” arvele, siis „Zarathustra” oleks ju võinud edukalt „kõrbeda” oma (vähemalt sissejuhatuse) ülituntuse tagajärjel, mis on üsna sageli ka juhtunud. Kuid võta näpust, seda ei sündinud.

Alperteni interpretatsioonis ei lõppenud poeem sissejuhatusega, vaid tõepoolest algas sellega. Ülisuur orkester – neljane koosseis, kuus metsasarve, kaks tuubat, kaks harfi, orel, sektsioonideks jaotatud keelpillid – kõlas värvikalt ja, kus vaja, kammerlikult ning, kus vaja, lühtreid raputavalt, kuid mitte kunagi toorelt ja forsseeritult. Ja nii kõlabki teos kui austusavaldus Nietzschele, mitte kui võimatu püüe tema filosoofiat ümber jutustada.

Kinnitust leidis ka minu väide, et ERSO metsasarvemängijad on seda meisterlikumad, mida rohkem on ridu partituuris – „Sinfonia domestica’s” on neid üheksa, seekord kahjuks ainult kuus. Mis teha, see on Strauss, Richard. Kuid olulisem on hoopis see, et teose keeruline, et mitte öelda laialivalguv, kümnest episoodist koosnev vorm oli nauditavalt eksponeeritud ja see on „Zarathustra” kõne puhul loetav kui seljavõit.

Kui sümfooniakontserdil on kavas R. Strauss ja W. A. Mozart, siis on loogiline nende reastamine vastupidi. Alperten otsustas, et kõigepealt suurteos Straussilt ja siis kolm Mozartit, ning õigesti tegi, sest võitsid mõlemad autorid ja kõik kuulajad ning suur koosseis sai varem koju. Kontserdi Mozarti pool algas avamänguga ooperile „Teatridirektor” KV 486 ja sellele järgnes samal, 1786. aastal loodud kontsertaaria KV 505, mis kataloogis kannab pealkirja „Szene mit Rondo für Sopran mit obligatem Klavier-Solo” ning begleitung: kaks viiulit, altviiul, bass, kaks klarnetit, kaks fagotti ja kaks metsasarve. Teose esitasid Teele Jõks ja Kalle Randalu.

Paistab, et mitmekülgne haridus ei sega laulmist, pigem vastupidi. Lisan siinkohal informatsiooni Teele Jõksi hariduse kohta, täienduseks annotatsioonile kavalehel. Inglise keele süvaõpe keskkoolis, viiul lastemuusikakoolis, muusikateooria ja kompositsioon muusikakeskkoolis, muusikateadus ja laul muusikaakadeemias, vanamuusika Lyoni konservatooriumis, klassikaline laul Amsterdami konservatooriumis ja Guildhalli muusika- ja draamakoolis magistri tasemel. Selline ettevalmistus on lubanud lauljannal ühtviisi hästi hoida repertuaaris muusikat XVII sajandist tänapäevani, kammerlaulust ooperi ja oratooriumini ning viimati võita Mart Saare laulukonkursi. Läbi aegade ei ole meil just palju lauljaid, kellel repertuaaris ka Uus-Viini koolkonna heliloojate looming. Kõige eelöeldu tõttu (või siis kiuste) kõlas Teele Jõksi Mozart värskelt, kuid eputamata, ja see oli hea, isegi väga hea.

Kalle Randalu esitus väljendus retsitatiivi saate- ja rondo solistimeisterlikkuses eredalt ja ettevalmistavalt kogu kontserdi finaaliks. Selleks oli valitud Kontsert kahele klaverile, kus klaverite taga vanad, vist juba algkooliaegsed semud Randalu ja Alperten. Pianist ja dirigent ühes isikus ja üheaegselt ka laval pole kuigi sage nähtus, veel erandlikum on see professionaalsus, mis iseloomulik Alpertenile nii ühes kui teises vallas. Peab teadma, et kevadel Pärnus oli ta osaline Beethoveni Kolmikkontserdi ettekandel, rääkimata varasematest Schuberti Kvinteti ettekannetest – need on need, mida minul on olnud võimalik nautida. Mozarti kontserdi ettekanne ei olnud ka esmakordne, seegi on sõprade esituses varem kõlanud.

Ent kui varem on absoluutne efekt esituses kaasnenud Rondoga, täpsemalt selle kadentsiga, mis ka nüüd tuli kordamisele, siis seekord oli absoluutne nauding Andante, eriti dialoogid oboega. Siin, muide, selgus, et kõlakvaliteedilt ei jää Alperten-Estonia sugugi alla Randalu-Steinwayle ja ka seda oli kena kuulda.

Alperten tõestas veel kord, et ka meie omad interpreedid on võrdselt menukad välismaistega, sageli ka menukamad. Ärgu keegi siin mind valesti mõistku – Kalle Randalu jääb omaks alati, kus ta ka ei elaks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming