Kui Surm kutsub tantsule

Igor Garšnek

Gregory Rose’i (UK ) „Surmatantsu” maailmaesiettekanne: Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja kammeransambel Gregory Rose’i dirigeerimisel, lavastaja Margus Kasterpalu. 30. X Niguliste kirikus. Ei juhtu just sageli, et ühe ja sama süvamuusikakavaga antakse meil järjest kolm kontserti ja kõik kolm lähevad täismajale. Kuid just nii juhtus Gregory Rose’i (Suurbritannia) ulatusliku kooriteose „Surmatants” maailmaesiettekandega Niguliste kirikus oktoobri viimasel nädalalõpul, kui helilooja dirigeerimisel esitasid tema uudisoopuse Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) ja koori solistid ning kammeransambel. Lisatoole läks Nigulistes vaja ka viimasel, pühapäevasel kontsertetendusel, kus kohal olin.

Gregory Rose’i „Surmatants”, mis on inspireeritud Bernt Notke samanimelise maali tekstidest, on tellitud programmi „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011” raames. Meenutame, et juunikuus kõlas esiettekandena Tallinna Jaani kirikus veel üks Bernt Notke „Surmatantsust” inspireeritud helitöö – Roxanna Panufniku „Tallinna missa. Elutants”, tellijaks oli samuti kultuuripealinna programm. Kuid oma sõnumilt on Panufniku „Elutants” ja Rose’i „Surmatants” diametraalselt vastandliku tähendusväljaga: kui Panufniku oopuses oli peategelaseks Elu, siis Rose’i teoses (nii nagu Notkelgi) on peategelaseks Surm.

Meie publik peaks Gregory Rose’i mäletama dirigendina, on ta ju seisnud nii ER SO kui ka EFK ees. Ent heliloojana on Rose (vähemalt Eeesti publikule) usutavasti tundmatu suurus, sest ka 1434 leheküljega teatmeteos„Oxford Companion to Music” ei poeta tema kohta sõnakestki. Kontserdi kavaraamatust võis lugeda aga, et Inglismaal pälvis ta oma „Missa Sancta Pauli Apostoli” eest aasta helilooja tiitli (2006) liturgilise muusika kategoorias.

Kavaraamatus on märgitud ka huvitav fakt, et heliloomingut on Rose õppinud kahe Arnold Schönbergi kunagise õpilase juures: Hans Jelinek oli tema õpetajaks Viini muusikaakadeemias ja Egon Wellesz Oxfordis. Seda Schönbergi ja Uus-Viini koolkonna mõju, muuseas, oli algusest peale tunda ka Rose’i „Surmatantsu” ekspressionistlikult dissoneerivas helikeeles, kuigi otseselt dodekafoonilisi konstruktsioone kõrv nagu ei tabanudki.

Kui jutt juba Rose’i suurteose helikeelele läks, siis siin kombineerub atonaalsus laiendatud tonaalsusega, lõpupoole sai kuulda ka mõnda polütonaalset episoodi. Kuid „Surmatantsu” põhivärvina jäi ootuspäraselt domineerima ikkagi mingi morbiidne kõlakoloriit.

Seejuures näib Rose väga hästi tundvat kooritekstuuri spetsiifikat – kooripartiide lineaarsus joonistus välja küll hästi selgelt. Üldse näib Rose’ile heliloojana olevat partituuri polüfooniline horisontaal mõneti olulisemgi kui kooskõlaline vertikaal, välja arvatud ehk „Surmatantsu” instrumentaalsetes vahemängudes, mis stiili mõttes viitasid pigem hiliskeskaja ilmalikele tantsudele.

Eraldi märkimist väärib „Surmatantsu” kui terviku mitmekihiline kompositsioon, kuna vaheldumisi on kokku pandud Notke „Surmatantsu” tekstidele tuginevad numbrid liturgilise reekviemi osadega. Kanoonilise reekviemi tekstid ilmselt kommentaare ei vaja, kuid Notke maali alamsaksakeelseteks tekstideks on Surma allegooriline dialoog eri seisuste (paavst, keiser, kardinal jmt) esindajatega. Surma palge ees on kõik inimlik tühine. Rein Sepa tõlge, mida sai lugeda, oli keelekasutuselt päris värvikas. Näiteks – Surm: „Nüüd, auväärt keiser, peame tantsima!”. Keiser: „… ja nüüd tuled sina, eikellegi keha / et usside jaoks minust rooga teha.”

Üle tunni kestva „Surmatantsu” eripära on see, et suurteos koosneb koguni 28 osast. Lihtne koolirehkendus peaks näitama, et iga osa keskmiseks pikkuseks tuleb siis ca 2 minutit! Tegelikult oli mõni osa küll pikem ja mõni osa ka väga lühike, kuid mosaiiksus kompositsiooniprintsiibina muidugi jäi. Seetõttu tunduski, et mõni episood, näiteks võimsalt oratoriaalne Dies irae jäi oma ekspressiivses väljendusjõus justkui teenimatult lõpuni välja arendamata. Sama võib väita ka kummaliselt intensiivse, kuid lühikeseks jäänud Sanctus’e kohta.

Siiski püsis esituslik tervik mosaiiksusele vaatamata sidusalt koos. Osalt kindlasti dirigendi täpselt valitud tempode, osalt ka üldise morbiidse kõlaatmosfääri tõttu. Ning muidugi andis kõnealusele kontsertetendusele palju juurde Margus Kasterpalu hästi läbi mõeldud lavastus (lauljate liikumine ja misanstseenid) koos Priidu Adlase värvika valgusrežiiga.

Kui midagi „Surmatantsu” muidu sugestiivsest ja mõjuvast ettekandest üldse kripeldama jäi, siis ehk vähene kontrastsus emotsionaalsesmuusikalises mõttes. „Pall” lendas kogu aeg nagu „ühte väravasse”. Danse macabre teemavalik paneb muidugi paika oma kindla raamistiku, aga ikkagi … Siiski leevendasid Lux aeterna (nr 23) koorihäälte kõlamüstika ja lõpetava Pie Jesu Domine (nr 28) dramaatiline üldistusjõud seda väikest „kripeldust” märgatavalt.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming