Kuidas armastada fantoomi?

Heili Vaus-Tamm

Christinet (Hanna-Liina Võsa) tõmbab Fantoomi (Chalice) poole salapära. pressifoto Linnahalli „Fantoom” on lavastus, mis püüab võita korraga kahes kategoorias: laia publiku menu ja tõsise professionaalsuse vallas. See on võimalik, aga raske, sest mingid käärid ikka tekivad. Ning seda on antud projektist näha. Plusspoolel särab näitlejate valik ja meie noore muusikateatri lavastaja osalus.

Publikumenule teeb panuse teema: tegemist on sama kirjandusliku alusega kui Andrew Lloyd Webberi muusikal ja selle põhjal tehtud Joel Schumacheri filmil „Ooperifantoom”. Libreto ja muusika aga on teistelt meestelt. Nii kuulsa teema puhul pääseb mingi teine variant mõjule vaid siis, kui tegemist on tõesti erakordselt ereda tulemusega. Lavastusmeeskond võttis endale raske ülesande. Publikuhuvi on garanteeritud, aga need, kes ei viitsi või ei taha süveneda sellesse, et miks ja kuidas teine variant, pettuvad juba põhimõtteliselt. Nüüd peab lavastus hakkama neid niivõrd köitma, et ikkagi plusspoolele jõuda. Mõneti see ka õnnestub, vähemalt 30. XI etendusel aplodeeris publik püsti seistes.

Nüüd teise kandi pealt. Seekord on muusikali libedale, aga säravale lavale astunud Eesti ainus noor koolitatud ooperilavastaja. Liis Kolle on saksa kooli ja meelega lavastaja, kellel eeskujudeks filosoofilisi ja tõsiseid oopereid kujundavad Götz Friedrich ning Joachim Herz. Mehed, kes otsivad ooperist sisulisi seoseid, teevad kaasajas kõnelevaid lavastusi ja tõstavad ooperilavastuse tõsiseltvõetava teatrikunsti tasemele. Nii et suund on tõesti parim, mida leida annab. Liis Kolle esimesed lavastused („Sevilla habemeajaja”, „Senjoor Bruschino”) mõjusid värskelt oma lustlikkuse ja ereduse, ka teatud ülepakutuse tõttu. Nüüd aga, muusikaližanris, kus kõik vallatused ja pöörased ideed just lavale võiks karata, on näitejuht vägagi akadeemiline. Algus on kuidagi kulunud – võib-olla taotluslikult, ikkagi vana ooperiteater.

Aga teisest vaatusest hakkab köitma tõsidus ning sügavus. Vaat mis parameetrid muusikalilaval! Ent tegemist on ka muusikali kohta erakordselt sünge süžeega, mis keerleb vana teatrihoone keldrites elava, moondunud näoga noormehe ümber. Ema pettumusvalu on vajutanud ta näkku sellise pitseri, mis teeb võimatuks Erikul teiste inimestega suhelda, selline teatraalselt romantiline liialdus. Pidevalt ju kohtame inimesi, kelle suhtlemine välisilmaga on takistatud nende hinges peituva valu tõttu. Ent näo moondumiseni see üldjuhul ei jõua.

 

Teise valu paneb põgenema

Romaani autor on aga Erikulegi (Chalice) andnud võimaluse armastada ja olla armastatud. Christinet (Hanna-Liina Võsa) tõmbab tema poole salapära, sisemine sügavus ja dramaatilisus. Piiblitemaatikast tuntud ja samuti ooperiks kirjutatud Simsoni ja Delila loost on tuttav naise oskus mehe saladuse jälile saada. Ja nii nõuab ka Christine Erikult näomaski mahavõtmist, ei kannata muidugi avanevat pilti välja ja põgeneb. Põgeneb, sest armastus saab otsa, kui näeb nii suurt, teises inimeses avanevat valu ja häda. Võimetus armastada tõsiselt endaga hädas inimest on kunstis harva kirjeldatud, aga väga palju võimalusi pakkuv teema. Sellega haakub ka viimase PÖFFi publikumenukamaks filmiks tõusnud „Negatiivse mõtlemise kunst”. Muusikalis aga kihutavad sündmused Eriku kinnivõtmise ja nüüd juba ainsa lahenduse poole oma isa kuul toob pääsemise.

Selles konfliktiarenduses saab praegune lavateos tiivad ja seljatab senimaani kummitava „menufantoomi”. Nüüd saab ka aru lavastaja soovist kogu teos tõsiselt ja kargelt, ilma muusikaliliku glamuurita esitada, kuigi ka siin on jäädud poolele teele ning filosoofilisest sügavusest jääb puudu. Ega tekst seda võimaldagi, aga mingite muude lavastuslike dimensioonide ja taustsüsteemide sissetoomisega oleks vahest võinud jõuda kõrgemate järelduste ja sügavamate hingekihtideni. Oleks toiminud ja mingil määral toimiski üllatusmoment, et publik on tulnud muusikali pärast ja leidnud end tõsist psühholoogilist teatrit vaatamas.

Karmis ja tahumatus laadis olid valitud ka tegelased. Chalice ja Tõnis Mägi moodustasid oma eheda kareduse ja mehelikkusega muusikalilaval harva nähtava tandemi. Kusjuures Chalice’i vähene lavakogemus lasi tal mõjuma hakata just lauludes. Tema karune olek oli keldrisse sulgunud nooruki kohta vägagi veenev, kaikuv hääl aga andis aimu allasurutud mehe igatsevast hingest. Elamuseks oli see, et oma sisendusjõu ja häälega valitses Chalice lava, vaatamata näitlejaoskuste vähesusele.

Tõnis Mägi tema isa rollis oli professionaalselt oskuslik ja sisemiselt võimas, ent kohati tekitas küsitavusi laulumaneer. Kui Mägi püüdis oma ülesannet täita teatrilauljana, oli see veidi ebalev ja otsiv. Kui maandus oma enda loomulikku ja harjumuspärasesse hääletekitamisse, sai kõik paika. Veidi harali see vokaal trupil oli, ja mingil määral on see muusikaližanri puhul paratamatus – liita tuleb ju erineva vokaalkogemuse ja -harjumusega inimesed.

Hanna-Liina Võsa oli selles mõttes maksimaalselt oma rollis. Tema vokaalsed võimed on hämmastavad (eriti selle kohustusliku „ettelaulmise” valguses) ja paljulubavad, aga maksimaalse vabaduse ja kandvuseni aitaksid veel mõned tunnid hea õpetaja juures. Muusikali Fantoom küll ütleb, et mul pole enam midagi sulle õpetada, aga Hanna-Liina Võsa materjal on ilmselt rikkalikum kui romaaniautoril silme ees oli. Eriti etenduse alguses annab tunda lihtsakoelise kellestki-millestki ülekarjumise fenomen. Nagu poleks saalis hiirvaikselt kuulavad eestlased, vaid hiidtuuride pakse värve ootav Ameerika väikelinnade publik.

Orkester Erki Pehki käe all oli rikkalik, võimekas ja kandev, mängides välja nii laenatud ooperinumbrite tõsiseltvõetavuse kui suured dramaatilised stseenid. Kõrgtasemel muusikateatri vääriline oli Kaire Vilgatsi (Carlotta) ansambel fagoti ja viiuliga „On see mu paik”.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming