Kuidas avada silmi uuele valgusele

Laibachiga kokkupuutel on ikka jäänud esmaseks emotsiooniks teatud äraspidise huumori ja mängulisuse vari.

AIVAR TÕNSO

Laibachi albumiesitluskontsert „Also sprach Zarathustra“ ehk „Nõnda kõneles Zarathustra“ 15. XI Vene teatri saalis.

Tihti rõhutatakse millessegi suhtumise kujundamisel esmamulje tähtsust. Minu esimene kokkupuude Laibachiga pärineb Nõukogude ajast ja põhikooli lõpuaastatest. Sel ajal lõi laineid Opuse hittlugu „Live Is Life“, mida leierdati igal pool sel määral, et loo sõnad ja meloodia kummitasid ka neid, kellele see mitte ainult korda ei läinud, vaid ka tõsiselt häiris. Nii oli äratundmisrõõm mitmekordne, kui BBC sagedustelt kuulatud John Peeli saates kõlas ühe tollal veel täiesti tundmatu Jugoslaavia bändi esituses loost niivõrd absurdselt äraspidine versioon, et südant mitte võita oli võimatu. Siis ei osanud ma sellele kõigele veel suuremat tähendust anda, aga see äraspidise huumori ja mängulisuse vari on Laibachi puhul jäänud esmaseks emotsiooniks ka kokkupuutel nende edaspidiste ettevõtmistega. Sama tunne osutus igati õigustatuks ka näiteks seoses nende Põhja-Korea aktsiooniga, kui bändil õnnestus esimese lääne popkultuuri esindajana sinna esinema pääseda, mis, arvestades nende esteetikat ja muusikalist suunda, osutus tavamõistusele täiesti käsitamatuks sündmuseks.

Sel aastal ilmus Laibachilt uus ja varasemast pisut teistsugune album „Also sprach Zarathustra“, mis oli Tallinnagi jõudnud tuuri fookuses. Laibachi uue albumi taga olev seos Nietzschega tundub esmapilgul võib-olla liigagi loogiline, kuid see seos on loomulik pigem bändi austajatele. Päev enne kontserti Kuku klubis Tristan Priimäele antud intervjuus ütles üks ansambli asutajaid Ivan Novak, et Laibachi liikmed ise ei ole Nietzsche filosoofiaga kunagi väga sügavuti tutvunud ega otseselt seda oma eeskujuks pidanud. Nietzscheni jõudmise taga oli hoopis teatrilavastaja Martjaž Bergeri soov tellida Laibachilt muusika lavastusele „Nõnda kõneles Zarathustra“. Lavastusele loodud muusikalisi ideid edasi arendades jõutigi uue albumini.

Samuti mainis Ivan Novak inter­vjuus, et uuest albumist lähtuv kava on keeruline materjal, mida on korduvalt ümber tehtud ja et see protsess ei ole siiani lõppenud. Kontserdi ajal muutub nende sõnade taga olev sisu selgemaks. Esinemise alguses kõlavad „Also sprach Zarathustralt“ pärinevad lood lihtsalt ei tekita seda harjumuspärast Laibachi emotsiooni oma täies eheduses. Kõlab küll nagu Laibach, aga midagi oleks justkui puudu ning veidi selle üle järele mõeldes saan aru, et selle taga võib olla bändile omase manipulatsiooni ja mängulisuse puudumine, vähemasti senisel ootuspärasel moel. Võimalik, et põhjus peitub ka albumi produktsiooniga seotud nüanssides: rohkem on kasutatud digitaalseid tehnoloogiaid, uut tarkvara jne. Pigem on aga ehk asi selles, et Nietzschega suhestumise näol ei ole tegemist Laibachile tavapäraselt omase laenamise ja ideede paigutamisega uude konteksti ning ehk puudub austusest algmaterjali vastu ka soov seda üle võlli tõlgendada. Nii ei jää muud üle, kui lihtsalt anda uuele kavale aega, et see hakkaks toimima mingil muul moel – ja tasapisi see sünnibki.

Juba üle 30 aasta kindlakskujunenud manifesti järgi tegutsenud Laibach on tekitanud kujutelma, nagu varjaks mingit suuremat saladust.

Tanel Tero

Kui Milan Fras loo „Das Nachtlied“ ajal deklareerib „Dunkel ist die Nacht“, on meeleolu juba saavutatud ja esialgne kohmetus möödunud. Edasi muutub kogu eeskava dünaamilisemaks. Varsti ilmub lavale ka Mina Špiler, kes tasandab vahelduseks poeetilise ja eepilise vahel balansseeriva naisvokalistina Milani käredust. Kontserdi teine pool jätkub aga juba Laibachi väga erinevatest kihistustest pärineva varasema loominguga, mis vaatamata või siis just tänu oma eklektilisusele lisab hoogu juurde, aga nii, et see sulandub eelnenuga üheks tervikuks. Kuid milliseks tervikuks?

Vormiliselt ongi kõik, iga detail läbimõeldult paigas, aga kuidas hinnata Laibachi muusikat ja sellest saadavat kogemust sisulisel tasandil? Taas saab viidata Kukus toimunud vestlusele Ivan Novakiga, kus spontaanselt kulgenud arutelu viis järelduseni, et mõte lihtsalt ja vahetult toimivast muusikast on küll tore romantiline idee, aga tegelikult on oluline ka kõik muu sinna juurde kuuluv: kujundused, pealkirjad, publikuga suhtlemise viis mitte ainult kontserdil, vaid ka üleüldiselt ehk see, milliste seoste ja eelhäälestusega me tuleme kontserdisaali. Just viimane on Laibachi puhul vahest kõige määravam. Juba üle 30 aasta kindlakskujunenud manifesti järgi tegutsenud bänd on tekitanud kõikide liikvel olevate legendide, kuulujuttude ja spekulatsioonide abil endast kujutelma, nagu varjaks mingit suuremat saladust. Selles osas jäävadki kõik otsad lahtiseks ja publiku enese määratavaks.

Visuaalselt on loodud üsnagi huvitav ja avarat kogemust loov ruum. Laval paiknevad neli ekraani, igaüks teineteise suhtes kerge nurga all selliselt, et tekib tavalisest tasapinnalisest ekraanist selgelt eristuv omaette ruum ja avarus, mida toetab ka kasutatud videomaterjal oma motiivide tähendusrohkusega. Ühest küljest moodustuks nendest justkui mingi narratiiv: näeme vaheldumas selgeid kujundeid, nagu kotkas ja tema pilk, inimloode, aknad, täiskuu, mütoloogiliste loomade mosaiik, mõningad seksuaalse alatooniga motiivid, talvine mets, taevas, peegelduv vesi, abstraktsed inimkehad, poeetiliselt kujutatud tuumaplahvatus ja nii edasi, kõik avara tähendusväljaga kujundid, mis tervikuna mõjuvad kaootiliselt ja kohati ka dekoratiivselt.

Laibachi on palju seostatud Wagneri tervikliku kunstide sünteesi ehk Gesamtkunstwerk’i terminiga. Wagneri tervikkunstiteose kontseptsioon oli justkui kujutlus koos uute elutingimustega sündivast vabast ja elurõõmsast, looduse ja ühiskonnaga tasakaalus olevast kunstist, mis on võimeline inimesele avama tema olemuse ja muutma ta seeläbi paremaks uueks inimeseks.* Totalitaarsete režiimide kaudu sai see aga teatud kindlate ja ainuõigete arusaamade pealesurumise varjundi. Laibach omakorda dekonstrueerib ja õõnestab totalitaarset maailma ning tulemusena saavutatakse postmodernistlik aru­saam Gesamtkunstwerk’ist, kus tervik moodustub pigem suvalistest elementidest ja kindla harmoonia asemel lahutatakse maailm kildudeks. Oluline ei ole enam sisemine harmoonia, vaid väline dekoratsioon, mille varjus on võimalik end kehtestada ükskõik millisest vaatepunktist lähtuvalt. Nii mõjubki Laibachi üleskutse „open your eyes to the new light“ [„ava oma silmad uuele valgusele“ – toim] mantrana teel mitte kunagi täituvate utoopiate poole.

* Elnara Taidre, Mudel, metafoor, mäng. Omamütoloogiline tervikkunstiteos visuaalkunstis 20. sajandi paradigmavahetuse kontekstis. Eesti Kunstiakadeemia doktoritöö 2016, lk 55–56.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming