Kuidas jätkata pärimuslikku laulu kirjalikus kultuuris?

Taive Särg

Kadunud laulukeele õpetuse ümarvaade 24. I Viljandi pärimusmuusika aidas. Eesti folkloori keskseks, rahvusliku identiteediga seostuvaks „esindusliigiks” on XIX sajandist olnud regilaul. Sel on arhailise muistse kultuuri ja rahvusliku aarde aura, tema väärtuslikkust suurendab ka haruldus, kättesaamatus, sest elav traditsioon on suuremas osas Eestist katkenud. Regilauludest loodi „Kalevipoeg” ja mitu muud eepost, armastatud luuletajad on kasutanud algriimi oma luules, Veljo Tormis on teinud regilauluseaded, mis paljude arvates on veel paremad kui regilaul ise ja sobivad eesti kultuuri uhkeks kulminatsiooniks, nagu sellest unistas juba Rudolf Tobias – aga ikkagi jääb midagi üle ja kripeldab hinges. Regilaulud ise. Need ei ole sõnad ega värsimõõt, vaid terve väljendusviis, mõtte- ja tunnetusmaailm, mis ärkab ellu alles elavas esituses. Nende jaoks ei olnud Euroopa keskmest väljarändajate, baltisakslaste kultuuris ja sellest tõlgitud eesti rahvuskultuuris päris sobivat vormi. Viljandi pärimusmuusika aidas Celia Roose algatatud ümarlauas arutati nüüd, kuidas regilaule õpetada ja mis võiks olla õpetuse eesmärk. Ümarlaua põhiettekanded tegid Õie Sarv, Lauri Õunapuu, Andreas Kalkun, Janika Oras, diskussiooni hoidis ülal ja kokkuvõtteid tegi Tarmo Noormaa. Roose osutas sellele, et nii üldharidus- kui kõrgkoolide programmi muusikaõpetuses on rahvalaulu õpetamine korraldatud ebamääraselt ja ebajärjekindlalt. Kuigi koolihariduse eesmärkide seas on rahvusliku kultuuripärandi jätkamine ja tundmine, näitab muusikaõpetuse täpsem sisu, et rahvusliku muusikatraditsiooni kesksed väärtused on koorilaul ja laulupidu. Siin-seal on nimetatud ka rahvalaulude ja -tantsude õpetust, näiteks peaks juba I kooliastme laps oskama luua regilaule, aga kõrgharidus ei anna õpetajale vastavat ettevalmistust. Regilauludele keskenduvaid kursusi pakutakse mitmesugustel täienduskoolitustel, mida korraldavad näiteks Viljandi August Pulsti Õpistu või Eesti Rahvakultuuri Keskus.

Kerkinud küsimus, kuidas õpetada regilaule, osutab juba iseenesest ebaloomulikule olukorrale traditsiooni suhtes, kus regilaule anti edasi vahetu kogemuse teel. Regilaulude „muusikaline keel” kuulus pärimuskultuuri, regivärssides öeldakse, et laule pole õpitud koolis, vaid elust enesest: pulmades, tööl, lindudelt … Suulise laulukultuuriga vähem tuttavale inimesele tuleb kasuks mõtlemine regilaulust kui erilisel kombel väljendatud sõnumist, mis antakse edasi rütmilisel ja meloodilisel häälel, kusjuures kordamööda saavad sõna eestütleja ning iga lausungit kordav ja võimendav koor.

Elav traditsioon on veel säilinud Eesti äärealadel ning seda esindasid arutelul Setomaa laulupärimuse tundjad ja õpetajad Andreas Kalkun ja Õie Sarv. Nemad ei õpeta tavaliselt regilaulu kui erilist stiili, vaid lihtsalt laule, mida nad oskavad. Muidugi oleks kaunis näha ka muudel Eesti aladel elavat pärimuskultuuri, n-ö taasloodud pärimuskultuuri reservaate. Suures osas Eestist on see võimalus ilmselt juba kadunud, sest ei õnnestu enam taastada jätkusuutlikult muistset külaelu nii, et see osutuks majanduslikult tulusaks. Niisuguste paralleelide tõttu nimetas Jaak Johanson, et regilaul kipub sageli olema vabaõhumuuseumi või turismitalu laadis näidisettevõte.

Kirjakultuuri kuuluvad, regilaulutraditsiooni sekundaarse traditsioonina õppinud inimesed püüavad tavaliselt õpetada regilaulu kui stiili, s.t mõnevõrra vormivõtteid, eri piirkondade laule ja improviseerimist. Sageli õpetatakse regilaule lastele, sest need on suhteliselt lihtsa helikeelega ja peaksid andma kõigile võimaluse laulda, samuti heal juhul end ka loomise kaudu väljendada. See on põhjus, miks tänapäeval on regilaulu Kodály ideedest lähtuvalt nimetatud ka muusikaliseks emakeeleks. Eesti keeles on sellel väljendil küll tugevalt idealistlik varjund, sest kuigi regilaulu viis annaks oma tugevas seotuses keelega ja väljendusvahendite nappuses enam-vähem välja muusikalise emakeele mõõdu, siis regilaulude tekst on kaugel tänapäeva inimeste emakeelest – see on pigem kaugete esivanemate emakeel.

Tänapäeval jääb elava regilaulupärimuse taasloomine siiski utoopiaks, pigem tuleks leida realistlik kompromiss kirjaliku kultuuriga. Regilauluõpetuses on kõige keerukam tekitada suulise kultuuri juurde kuuluvat taasloomise oskust, kuid palju kergem pole ka õiges stiilis regilaulude esitamine ja „laulukeele” reeglipära teoreetiline tundmine.

Lauri Õunapuu tõi markantseid näiteid selle kohta, kuidas regilaulu nime all luuakse ja esitatakse mitmesugust lauluvara: siia paigutatakse nii sündmuste puhuks tehtud laulutekste kui isegi Urmas Sisaski kaugeltki mitte regivärsiline suurteos koolidele. Ühest küljest näitab see regilaulu kui märgi olulisust tänapäeva kultuuris, aga ühtlasi seda, et regilaulu all mõeldakse enam-vähem igasugust omaloodud laulu, mida saab esitada eeslaulja ja kooriga. Õunapuu leiab, et poeetiliselt kaunima tulemuse nimel peaks inimesi õpetama regivärsi seaduspärasusi paremini tundma. Janika Oras ja mõned teised arvasid aga, et inimeste loomisvajadust poleks tingimata vaja piirata regivärsimõõdu reeglitega, küll aga oleks mõistlik austusest oma rahvalaulukultuuri vastu ja mõistelise segaduse vältimiseks teada ja valida, mida nimetada regilauluks ja mida mitte.

Mitmes mõtteavalduses kordus Õie Sarve sõnastatud põhiküsimus – mis on regilauluõpetuse eesmärk tänapäeval? Tavaliselt on muusikaõpetuse eesmärk anda inimesele oskusi tegutsemiseks mingis (muusika)kultuuris. Seetõttu peaks ka regilaulude õpetamise puhul mõtlema, kuhu noor nende oskustega suubub ehk millist osa täidab regilaul meie elus. Siin tuli eriti valusalt esile regilaulu kui hääbuva muusikalise keele kõrvutamine väikeste keeltega, antud juhul võro, seto ja iiri keelega, millel ei ole ühiskonnas nähtavat funktsiooni. Jaak Johanson, Andreas Kalkun, Katrin Soon ja teised tõid näiteid, kuidas lapsed tunnevad ära erinevuse neile pakutavate väärtuste ja ümbritseva maailma tegelike väärtuste vahel ega lase end petta n-ö neile ehitatud väiksest maailmast. Andreas Kalkun jutustas, kuidas tema ei jõudnud seto leeloni mitte niivõrd spetsiaalselt selle õpetamiseks loodud lasterühmas, vaid hoopis kuulates Leiko koori „ehtsaid” laule. Kui täiskasvanud ise ei räägi (või laula) keeles, mida lastele püütakse õpetada, siis on tulemused kaheldavad: regilauluõpetusel koolis ei ole kõlapinda, kui tegelikus maailmas valitseb populaarmuusika ja lasteaiast peale korraldatakse eelkõige laulupeolaadseid sündmusi. Kui aga on olemas elav, olgugi vähe tuntud ja salapäraga varjutatud laulutraditsioon, siis võib selle avastamise rõõm ja põnevus üles kaaluda kohustusliku õpetuse ponnistused. Selles osas tunnistati ka mõningat tunnetuslikku lõhet regilaulude puhul: kuskil on ülimalt väärtuslik, põnev muinasaegne laulupärimus ning samas ei jõua sellele lähemale koolis, kus regivärsis on kaheksa silpi, alliteratsioon, assonants, parallelism ja kvantitatiivne silbilis-rõhuline neljajalgne trohheus …

Arutelul osalenud pidasid enesestmõistetavaks, et koos regilauluoskusega kaasneb selle armastus ja väärtustamine, mis nende endi puhul on enamasti alguse saanud kooslaulmise elamuse kaudu tärganud armastusest ja huvist. Seetõttu pidasid mitmed õigemaks jätta regilaul välja kooliprogrammist, kus õpetajate huvid ja lauluvõimed on väga erinevad, ning anda lastele pigem kaunis osalemiskogemus huvialaringides või täienduskoolitusel heade asjatundjate käe all. Samuti aitaks tänapäevases suursündmustele orienteeritud maailmas regilaulu vastu huvi äratada mingi keskse sündmuse, näiteks regilaulude loomise võistluse algatamine Seto kuningriigi leeloimprovisatsioonide võistluse eeskujul.

Probleeme tekitab ka regilauluõpetuse täpsem sisu ja metoodika, mille on ise leiutanud enamik õpetajaid, eriti muidugi muusika- ja teatriakadeemias regilaulu õpetav Janika Oras. Esmaseks eeskujuks on siin Eesti Rahvaluule Arhiivi helisalvestuste kuulamine. Kui luua mingiski osas, näiteks väiksemate lauluringide subkultuurina elav suuline regilaulupärimus ja õpetada sealjuures ka regilaulu taasloomist, siis milline võiks olla see tänapäevane regilaul? Regilauludes on keskne roll keelel, aga ka kogu väljendusvahendite kompleksil, „muusikalisel keelel” laiemalt.

Vana regivärsilise laulu keel erineb tänapäevasest, selle uuendamine pole aga lihtne seetõttu, et regilaulu keskne tunnus – värsimõõt on kooskõlas just vana keelega, eelkõige pikemate sõnavormidega. Kui kasutada regilauludes tänapäeva ühiskeelt, jätab see vähem võimalusi luua vormilt korrektseid värsse. Kui aga keelt ja värsimõõtu uuendada, regivärsi vormitunnustest väga kõrvale kalduda, siis ei ole tulemuseks enam regilaul, vaid lihtsalt mingi laul. Samalaadsed erinevused tänapäeva „muusikalisest keelest” tulevad esile laulmisel, puudutades hääletämbrit, vokaalide pikendamist jt tunnuseid, mida tavaliselt ei teadvustatagi.

Nüüd on valida, kas leppida sellega, et väljendusvahendite valik on väiksem kui vanas keeles ja tulemus seega paremini ette teada ja vähem poeetiline, või muuta tänapäeva regivärsiehitusele esitatavaid nõudeid. Või tuleks hoopis leiutada mingi pooleldi arhailine „regivärsikeel”? Lõpuks, haritlased ja regilauluarmastajad võiksid jätta rahvalaulude loomise ja nimetamise rahva hooleks, tegemata välja sellest, missuguseid laule regilaulu nimetuse alla tuuakse.

Tänapäevased regilaululoojad ongi ise kujundanud väljendusvahendite süsteemi, mis mõnel juhul järgib üsna täpselt vana keelt ja kujundisüsteemi, teinekord aga ei mahu regilaulu mõiste alla. Nii on hakatud mõnikord regilaule looma tähtpäevade puhul. Seda kommet on kindlasti soodustanud avalikkuses rohkem tähelepanu äratanud sündmused nagu Inglise kuninganna visiit või Eesti Vabariigi 90. aastapäev. Võib olla, et kuna meie üldiselt kirjalikus professionaalses kultuuris on inimesed harjunud loomingut pidama üksikute väljavalitute eesõiguseks, siis on regilaulude levik toonud kaasa arvamuse, et see stiil annab „loomisõiguse” ka mitteprofessionaalidele ning seetõttu ongi mitmesugust uusloomingut nimetatud regilauluks. Võrus töötav rahvamuusikaõpetaja Katrin Soon tunnistas, et temale on regilaul ainuke muusikaline keel, milles ta saab end vabalt väljendada, kuigi tema regilaulud ei ole vanaaegses keeles.

Õie Sarv tõi tähelepanu alla ka teise olulise probleemiringi, nimelt, et eesti etniline kultuur on alati olnud piirkondlik. Iga inimene tundis ainult oma kohalikku laulupärimust, mida iseloomustasid eelkõige keelemurre ja küllalt piiratud hulk viise. Kui nüüd läheneda regilaulule väga traditsiooniliselt, saaks teatud piirkonnas õpetada ainult suhteliselt väikest ühelaadset viisihulka, mis ei pruugi tänapäeva inimest köita. Seetõttu tuleks õpetuses võib-olla tutvustada kas mitut piirkonda või luua mingi laiem, üle-eestiline regilaulutraditsioon.

Kõigi nende ja muude põnevate küsimuste juures tekkis ka mõte institutsioonist, mis korraldaks Eestis regilauluõpetust. Paraku ei hinnata praegu Eesti humanitaarteadustes praktilist panust regilaulutraditsiooni kujundamisse, vaid väärtustatakse osalemist rahvusvahelises uurimistöös, kus omakorda ei tunta erilist huvi regilaulude vastu. Sel põhjusel on olnud raske algatada ka siinsetele vajadustele vastavaid regilauluteemalisi uurimusi.

Arutelu praktiline väljund oli otsus luua Eesti Rahvalauluõpetajate Liit, mis koordineeriks vastavat õpetust: tegeleks eesmärkide, metoodika ja terminoloogia küsimustega, vajadusel ka ühiste ettepanekute ja pöördumiste koostamisega. Oluline tulemus oli kindlasti ülevaade regilaulude õpetamisega seotud probleemide ringist, mis haakub otsapidi nii regilaulude määratlemise, uurimise, koolihariduse kui ka eesti rahvakultuuri kestmise ja väärtustamisega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming