Kuidas mõjuvad saterkuues inglid?

Heili Vaus-Tamm

Cambridge’i Kuningliku Kolledži Poistekoori kontsert oli poolteist nädalat kestnud ja Buxtehudele pühendatud Tallinna orelifestivali (27. VII – 5. VIII) õilis ning kõrgustesse kanduv lõppakord. Omas žanris maailma hinnatumaid kollektiive – kõnekas juba seegi, et neid nimetatakse briti kirikumuusika (sic!) üheks säravamaks esindajaks. Aga kui jätta kõrvale traditsioonid, mis eeldavad kompromissitut kõrgtaset? Kui püüda unustada inglise kooli karm drill, mis õpetab poisid karvapealt alluma dirigendile ja lihvib nende loomuliku musikaalsuse perfektselt veatuks esituseks, jääb ikkagi küsimus, mis teeb selle poistekoori esituse eriliselt elamuslikuks. Sest üks asi on õpetatuse ja perfektsuse näitamine ning kuulamine-vaatamine, aga sellele peab lisanduma veel midagi olulisemat ja kandvamat.

Kas poistekoor on nagu mingi eriti hõrk ja rariteetne instrument, millel saab “mängida” seda, mida näiteks täiskasvanutega ei saa? See on poiste n-ö ärakasutamine – lauluvõimelise poisiea kui suhteliselt lühikese ajavahemiku publikule eksponeerimise eksklusiivsus. Kui juba vaadata silindrite ja mustade saterkuubedega poistekoori paraadpilti, on see kurbnaljakas vaade väikestele lordidele haarav. Kui lisaks kuulda, et need tillukesed “lordid” teevad kõrget, kordumatut inglihäält, ongi osa erakordsusest käes. Kindlasti mõjub ka mainitud sisu ja vormi kontrast, aga õige ja eluterve emotsiooni annab poistelaulule just see eriline hingepuhtus, mida kohtab vaid laste puhul. Ammugi kirikukoori kasvatusega laste puhul. Ja tütarlastekoorist tõstab poistekoori “kõrgemale” veel laiem ampluaa: laulavad ju nooremad poisid naishäälte kõrguselt ning vanemad, s.t häälemurde läbi teinud noorukid meeste tessituuris. Nii on ühes kooris korraga sees lapselik siirus, naishäälte kõrgused ja noorte meeshäälte värske sügavus. Teist sellist imet nagu poistekoor lihtsalt pole – täiuslikkus ja mitmekülgsus korraga!

Selliselt kokku pandud kooris nagu Tallinnas esinenud Cambridge’i poistekoor (kus laulavad märgatava vanusevahega poisid lastest noorukiteni), on sees ka poisi mehekskasvamise potentsiaali ning jõudu. Kõik need alateadlikult mõjuvad aspektid koos teevad poistekoori kõlaspektrist ja mõjust midagi erakordset. Inimene võtab ju heledat lapsehäält ja nooruki vastavastatud häälesügavust juba alateadlikult vastu erinevalt. Ning selliste impulsside vaheldumine kutsub korraga esile üsna iseäralikke tundeid.

Kui sellele baasile lisada stiilne, puht muusikaline elamus, on vastuvõtu skaala erakordselt lai. Cambridge’i poistekoor teeb salvestisi hinnatud plaadifirmades nagu EMI ja Decca, rääkimata prominentsetes saalides esinemistest. Dirigent Stephen Cleobury on olnud Cambridge’i Kuningliku Muusikakolledži direktor ja organist juba 1982. aastast. Tema kõrget lendu kinnitab ka BBC Singersi peadirigendiks määramine 1995. aastal. Nii et sellise mentori juhatusel need poisid siis laulavad.

Ja lihvitult stiilset ettekannet see esimeses kontserdipooles puhtalt inglise barokil põhinev kava muidugi pakkus. Purcelli lauludes köitis koori eriliselt pehme tämber, delikaatne esinemismaneer ja lapselikult süütu kõla. Väga peenelt oli jälgitud sõnade ja meeleolu harmooniat, laulust “Remember not” jäi meelde tavatult sulnis pianissimo. Vahelduseks mängitud orelipaladest ei kostnud seevastu sellist õilsust nagu koorikõlas. Pigem närviline ja püüdlik teostus, mis iseseisvat kunstilist elamust ei pakkunudki.

Kontserdi teise poole Buxtehude kõlamaailm tõi inglise viktoriaanliku vaoshoituse kõrvale saksa baroki ülevoolava elurõõmu. Avatud meeleolu, hõiskavad akordid ning virtuoossust nautivad fiorituurid mõjusid pärast hillitsetud Purcelli esitust vägagi toonust tõstvalt. Siit edasi juba Bruckneri romantiline suursugusus. Aga samas ka midagi kadus – poistekoori spetsiifika nautimisest kaldus nüüd kontserdi elamuslikkus hoopis teoste endi väärtuste peale.

Ning seejärel Arvo Pärdi “Beatitudes”: esimestest hetkedest haaras Pärdi isikupärane kõikuv intervall – maad hakkas võtma kaalutuse ja meditatiivuse tunne. Selline kiikuv-kõikuv muusika viib meid tagasi kõige algsema tunnetuse juurde. Miks väikelaps rahuneb kiigutades? Sest ta on seda tunnet emaihus kogenud. Ka kõige sügavam embus põhineb kiikumisrütmil. Kõige alguseks olevad momendid, mis jällegi kõnetavad meid sügavamal, teadvusega haaramatul tasandil.

Ja lõpetuseks jällegi inglise helilooja teos, Edward Elgari helge, värelev, uue aja polüfoonial põhinev mitmekesisus. Sekka ootamatud modulatsioonid, puhtad ja selged kui skalpelliga lõigatud. Taas kord hämmastas lapsehääle võimekus ja eriline tämber.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht