Kuidas portreteerida legendi

Igor Garšnek

Kahel järjestikusel nädalal sai ETV vahendusel jälgida põnevaid muusikadokumentaale rock’i-ajaloo mega- (vabandust!) gigastaaridest:  esimese keskmes on Elvis Presley (1935–1977) ja teises ansambli Queen solist Freddie Mercury (1946–1991). Kumbki film kui tagasi- ja sissevaade omal ajal elava legendi, nüüd juba inimeste südames edasi elava müüdi staariks kujunemise loole ning eraelule.

Nende muusikadokumentaalide ülesehituses on üht-teist sarnast: mõlemad on kokku pandud lauljale lähedaste inimeste ja kunagiste ansamblikaaslaste meenutustest ning muusikavideotest ning mõlemad omal moel ka deheroiseerivad oma kangelast. Mitte et murendataks otseselt müüti, vaid  müüdile on lisatud mingi inimlik-isiklik, tihtipeale üsnagi intiimne vaatenurk.

Ilmneb, et teatud kokkulangevusi on ka Elvis Presley ja Freddie Mercury elukäigus, vaatamata sellele, et nad olid inimestena hästi erinevad natuurid (esimene naistekütist macho ja teine gay). Mõlemad olid jäägitult pühendunud oma muusikale, mõlemat iseloomustas hästi intensiivne ja laia joonega pillav eluviis, mõlema eraelu seilas armastatud naisega karile (mis Mercury puhul on mõistetav, Presley puhul ehk üllatavgi), mõlemad olid inimestena üsna haavatavad, mõlemat tituleeriti juba nende eluajal rock’i-kuningaks ning mõlemad lahkusid siitilmast noorelt. Tõsi, Mercury oma võimete tipul, Presley aga juba veidi väsinuna ja mahakäinuna.

Presley filmi peategelasteks on (peale Elvise enda muidugi) tema lesk Priscilla Presley ja tütar Lisa Marie. Palju huvitavat on Elvisest kui inimesest rääkida ka tema kunagisel bändikaaslasel Jerry Schillingil ning Priscilla vanematel. Nende meenutustest kujuneb Elvisest pilt kui impulsiivsest inimesest, kellele meeldis kõik, mis oli vähegi ekstreemne. Olgu see siis auto või mootorrattaga kihutamine, ratsutamine või karate. Samas oli Elvis ääretult helde inimene, kes harrastas mitmel rindel heategevust ja võis oma sõpradele lihtsalt niisama, n-ö pulli pärast kalleid autosid vasakule ja paremale kinkida. Oma bändikaaslasele Jerry Schillingile ostis ta näiteks luksusliku eramu, kommenteerides ise napisõnaliselt: „Kuule, ega sul polegi ju korralikku maja varem olnud…”

Naistekütist Elvis olnud Priscilla Presley sõnutsi ka paras meesšovinist, kes arvas, et abikaasa peamiseks ülesandeks on esindusüritustel tema kõrval vaid kaunilt naeratada ja kodus last kantseldada. Ei mingit oma elu või – hoidku jumal! – oma tutvuskonda. See viinudki üliromantilisest armastusloost (Elvis 24, Priscilla 14aastane!) välja kasvanud abielu lahutuseni, kuigi headeks sõpradeks olevat Presleyd jäänud Elvise elu lõpuni.

Elvise kui muusiku kujunemisteest sai kõnealusest filmist teada paraku üsna vähe. Tõsi, veidi on küll juttu „Memphise maffiast”, s.t noore Elvise ümber koondunud muusikute sõpruskonnast ja tema Hollywoodi-perioodist, kui „kolonel” Parker püüdis Elvist odavate meelelahutus-filmikeste laviini alla matta. Korraks jookseb filmist läbi ka gospeli-temaatika, kuid Elvise kiindumus gospelisse jääbki sisuliselt avamata. See-eest näeme mitmeid unikaalseid kontserdikaadreid, mõned neist (viimastest esinemistest, kui Elvis oli juba raskelt ülekaaluline ja näost pundunud) jõuavad vaatajani esmakordselt.

Teine muusikadokk „Rääkimata lugu: Freddie Mercury” on selles mõttes huvitavamalt komponeeritud, et annab parema ülevaate Sansibari saarelt pärit Farrokh Bulsara (Freddie Mercury õige nimi) käänulisest kunstnikuteest. Just nimelt kui kunstnikust, kuna noor Freddie õppis maali ja graafikat ning lõpetas kunstikooli moedisainerina (tema töid sai ka näha). Näha sai samuti haruldasi kaadreid Freddie’ varajasest ansamblist Smile, millest hiljem moodustus Queen.

Ning ega Freddie Mercuryst ei rääkinud filmis vaid tema lähedased (ema Jer Bulsara, õde Kashmira Cooke, Freddie’ga kuus aastat koos elanud Mary Austin ja Freddie’ viimane armastatu Jim Hutton), vaid teda iseloomustasid värvikalt peale Queeni-kaaslaste veel sellised korüfeed nagu Montserrat Caballé, Elton John, Paul McCartney, Liza Minelli, Phil Collins jpt. Üldse on see Mercury film hästi dünaamilise montaažiplaaniga ning elavhõbedana (ingl k mercury elavhõbe) voolav, põhirõhuga läbivalt loomingul.

Elvis Presley ja Freddie Mercury – selliseid legende on ekraanil raske klišeedesse kukkumata portreteerida, ent kumbki film stampidesse õnneks ei lamendunudki.