Kuidas saab vana olla (jälle) uus?

Kuidas on Henrik Ødegaard suutnud gregooriuse koraali kasutamisele vaatamata vältida oma kompositsioonide muutumist stilisatsiooniks või polüstilistiliseks eksperimendiks?

KERRI KOTTA

Henrik Ødegaardi autoriplaadi „Te lucis ante terminum“ esitluskontsert 20. I Tallinna metodisti kirikus. Vox Clamantis (dirigent Jaan-Eik Tulve), Eesti Rahvusmeeskoor (dirigent Mikk Üleoja), Madis Metsamart ja Vambola Krigul (löökpillid).

Kuidas on õnnestunud Henrik Ødegaardil modernismi lõksust pääseda ehk gregooriuse koraali autentsus säilitada?

Geir Dokken / Aurora

Muusikas räägitakse sageli autentsusest, mõiste sisu jääb aga sageli täpsustamata. Tavaliselt mõeldakse selle all ehtsat ja algupärast, kuid see ei selgita autentsuse mõistet piisavalt, sest ka ehtsus ja algupärasus omandavad konkreetsema tähenduse alles teatud kontekstis ehk ajas: teose komponendid, mis võisid olla autentsed paar sajandit tagasi, ei ole seda üldjuhul enam praegu. Seega näib autentsuse mõiste sisu olevat pidevas teisenemises ja muutunud eriti ambivalentseks just tänapäeval, mil muusikat iseloomustab lõputu taaskasutus: laenamine, tsiteerimine ja ümbersõnastamine ehk seda sorti tegevus, mis peaks modernistlikus esteetikas igasuguse autentsuse juba eos välistama.

Eeldusel, et autentsuse küsimus ei ole oma tähtsust kaotanud, võib tänapäevases pluralismi kontekstis autentsuse küsimuse sõnastada ka nii: kuidas saab vana olla (jälle) uus? Miks mõjub modernistliku esteetika silmis korrumpeerunud muusikaline element mõningatel juhtudel (taas) värskena? Kuna siinse mõttearenduse on inspireerinud suuresti norra helilooja Henrik Øde­gaardi albumi „Te lucis ante terminum“ esitluskontsert, siis küsin: kuidas on Ødegaard suutnud vältida oma kompositsioonide muutumist stilisatsioonideks või polü­stilistilisteks eksperimentideks, kuigi ta on kasutanud ulatuslikult sellist semantiliselt tugevalt laetud ajaloolist meediumi nagu gregooriuse koraal?

Mõnikord tuleb vastus sealt, kust seda ei ootakski. Mõni päev pärast Ødegaardi kontserti sattusin lugema Martin Heideggeri teksti „Identsus ja diferents“,1 kusjuures valgustuslikuks osutus just teksti teine alaosa pealkirjaga „Metafüüsika onto-teo-loogiline ülesehitus“, kus Heidegger kõrvutab oma mõtlemisviisi Hegeli omaga. Nimelt jõuab Hegel Heideggeri sõnul ajaloolisuse ehk oleva ilmnemise dünaamika avamiseni n-ö alalhoidva ületamise kaudu. Ületamine viitabki siin (dialektilisele) arengule kui oleva ilmnemise viisile nii, nagu Hegeli filosoofias seda mõistetakse. Ületamist iseloomustav epiteet „alalhoidev“ tähendab aga, et kõrgemale tasandile liikudes madalam (ületatav) tasand ei kao, vaid integreeritakse kõrgemasse tasandisse viimast moodustava komponendina.

Heidegger seab selle kõrvale oma mõtlemise, mida määratleb kui „sammu tagasi“. Samm tagasi on naasmine selle juurde, mis algses (asja üle) mõtlemises ära unustati, küsimata või mõtlemata jäeti, ning mis erineb põhimõtteliselt Hegeli meetodist, mis lähtub just mõeldust ja püüab minna sellest edasi, s.t mõeldut aina laiemasse konteksti hõlmates ületada. Tuleb rõhutada, et samm tagasi ei tähenda tagasiminekut mingi ajaloolise situatsiooni taastamise mõttes, viimast võiks ehk tähendada katse mõeldut täpselt rekonstrueerida. Hei­deggeri sõnul näitab end „[—] koht, kuhu meid juhatab samm tagasi, [—] alles sammu täideviimisega“. Seega on samm tagasi hüpe tundmatusse.

Esimesena kirjeldatud mõtteviisi valguses on autentsus selline, nagu seda mõistetakse modernismis. Autentne, algupärane ja kordumatu saab siin olla vaid tasand, mida ei ole veel ületatud, s.t meile teadaoleva arengu praegune tipp. Seda laadi autentsus ei välista ajaloo kohalolu teost moodustavas materjalis ja alalhoidva ületamise puhul on see lausa paratamatu, sest sellises mõtteviisis on kogu ajalugu möödapääsmatult igas hetkes, kuid see peab avalduma terviku osana, mitte seda konstitueeriva alusena. Kui see nii ei oleks, oleks tegemist tagasiminekuga ehk hetkel kõrgeima saavutatud tasandi hülgamisega, mis kunstilises mõttes ei saaks olla enamat plagiaadist või rekonstruktsioonist. Selline mõtteviis on rõhutatult lineaarne ja ühesuunaline: kord juba ületatud tasand ei saa enam funktsioneerida algupärasena, mistõttu mis tahes kunstiline akt saab olla autentne vaid üks kord.

Vox Clamantise kunstiline juht Jaan-Eik Tulve võttis 26. I vastu Eesti Muusika­auhinna klassikaplaadi kategoorias. Samal päeval sai Tulve teate, et Vox Clamantis sai albumi „Arvo Pärt. The Deer’s Cry“ eest ka auhinna Diapason d’Or.

Eesti Fonogrammitootjate Ühing

Modernismi kriitika lähtubki suuresti nendingust, et alalhoidvas ületamises redutseeritakse ületatud tasand suurema terviku osaks, mille kaudu „hoitakse alal“ ainult vastava tasandi „olev“ ehk „juba aset leidnu“, kuid kaotatakse – Heideggeri sõnul unustatakse – põhjused, mis vastava tasandi üldse olemisse ehk ellu kutsusid. Teisi­sõnu, ajaloo sügavamaid kihistusi artikuleeriv materjal ilmneb modernistlikus teoses paratamatult dekonstruktsioonina. (Arvan, et dekonstruktsioon ei ole postmodernismi iseloomustav tunnus, vaid see on vaikimisi olemas juba modernistlikku teost moodustavas sisemises loogikas; dekonstruktsioon on juba algse terviku redutseerimine mingi teise terviku osaks. Postmodernismis saab dekonstruktsioonist lihtsalt avalik retooriline võte.) See selgitab ka põhjusi, miks modernistlikus teoses pigem välditakse ajaloolisi tsitaate: mida selgemalt materjali ajaloolist päritolu teoses rõhutada, seda nihilistlikumalt see avaldub ehk seda tugevamalt materjali dekonstrueeritus (võõrandumine) end tunda annab.

Kuidas on õnnestunud Henrik Ødegaardil modernismi lõksust pääseda ehk gregooriuse koraali autentsus säilitada? Sellest annab tunnistust juba viis, kuidas see kihistus helilooja teostes ilmneb. Ødegaard annab gregooriuse koraalile taas rolli, mis sel oli algselt varases mitme­häälsuses (vox principalis). Erinevalt ajaloolisest praktikast ei tee aga helilooja järgmist sammu, mis mitmehäälse muusika arengus väljendus gregooriuse koraali teisenemises konstruktiivseks aluseks, millest lähtuvalt teos komponeeriti. Teisisõnu ja Heideggerile viidates: Ødegaard ei mõtle gregooriuse koraalist edasi nii, nagu seda ajalooliselt tehti: ta ei objektista seda, ei määratle seda kui elementi, mis tervikkompositsioonis täidab kindlat rolli, ei taha sellega ülepea midagi teha, ühesõnaga – ei liigu sellelt alalhoidva ületamise kaudu edasi, vaid laseb gregooriuse koraalil endal otsustada, kuhu see tahab tema kompositsioonides liikuda ja milleks saada. Heideggeri moodi öeldes: Ødegaard liigub tagasi punkti, kus gregoo­riuse koraal ja selle genereeritavad tähendused alles tekivad – ta astub sammu tagasi. Üldistatult sarnaneb Ødegaardi ja gregooriuse koraali suhe Tormise ja regilaulu suhtega: Tormis on ju öelnud, et mitte tema ei kasuta regilaulu, vaid regilaul kasutab teda.

Sellest tulenebki, et ka gregooriuse koraali suhtes näiliselt sõltumatult liikuv samaaegne faktuurikihistus seda Ødegaardi muusikas ei dekonstrueeri, sest on kas selle genereerinud või väljendab imaginaarset ruumi, millesse vox principalis on asetatud ja mis saab seetõttu kuuldavaks või aimatavaks vaid peahääle tõttu. Kuna Ødegaardi muusikas on sageli ka midagi dionüüsoslikku, mis kord kehtestatud rangeid mängureegleid ootamatult teisendab, võib see tõsiasi esimesel kuulamisel jääda mõnikord märkamata ja tekitada kummastava, aga maagilise tunde.

Ødegaardi muusikasse näib olevat sisse kodeeritud teatav intellektuaalsus, mistõttu see vajab tarka ja juveliirikalduvustega interpreeti, kel on kannatust detailidega töötada, neisse palju energiat panustada – Ødegaardi muusika näib nõudvat reljeefsust isegi seal, kus kõne all on antropomorfsemad struktuurid –, aga kes suudaks oma isiku vajalikul hetkel ka muusikast taandada ja vastu panna kiusatusele muusikat aktiivselt interpreteerida. Olulisem näib olevat muusikas väljenduva tahte väärtustamine, mõneti alandlik vaimulaad, mida võib nimetada ka religioosseks.

Eestis on see muusika leidnud endale peaaegu ideaalsed interpreedid. Vox Clamantis ja Jaan-Eik Tulve liiguvad siin täiesti omas elemendis, kuid tuleb tunnustada ka Mikk Üleoja, kes suutis RAMi edukalt taltsutada ja voolida koori kõla just Ødegaardi muusikastiilile sobivaks. Tõsi, erinevalt salvestisest juhtus kontserdil üht-teist: koori vokaalsolistid kõlasid alguses mõnevõrra ebakindlalt ning kohati kannatas nendevaheline balanss. Samuti jäi mõnes kohas ebamääraseks gregooriuse koraali ja sellega kaasneva materjali omavaheline kõlaline suhe. See võis olla tingitud aeg-ajalt kaduvast kontsentratsioonist, iseloomulikust keskendunud hoiakust, mis helilooja autoriplaadile on vägagi omane.

1 Martin Heidegger, Identsus ja diferents. Tlk Janar Mihkelsaar. – Akadeemia 2017, nr 1, lk 100.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming