Kuldaeg barokses Kadriorus

Toomas Velmet

„Kuldaeg”: Tallinna Kammerorkester, solistid Uku Joller (bass), Iren Lill (klavessiin) ning viiuldajad Harry Traksmann, Olga Voronova ja Yana Mägila 24. IV Kadrioru lossis. „Kuldaeg” pealkirjana nagu vihjaks barokkmuusikale ja seda sisaldas kava tõepoolest, alates Buxtehudest kuni selle „päris“ Bachini  ning peaaegu nagu lisapalana esitatud koraaliprelüüdini Max Regeri seades keelpillidele. Kas baroki nimetamine üldistusena kuldajaks on põhjendatud või kas neid autoreid (peale Bachi) tuleks tituleerida kuldaegseteks? Selle üle võisid mõtiskleda need, kes laupäeva õhtul täitsid pilgeni Kadrioru lossi saali ja nautisid 90 minutit head muusikat heas ettekandes.

Kava polnud reastatud ei kronoloogiliselt ega tähestikuliselt, vaid esitajatest tuleneva  valemi järgi, mida võiks kirjeldada abreviatuurina BiBB ii, kus B=bass ja i=instrumentaal. Kontsert algas Joseph Haydni noorema venna Johann Michael Haydni (1737–1806) antifooniga, ühega kuuest „Ave Regina’st” bassile ja mine tea, mis koosseisule. Kontserdil kõlas teos altviiuli (Anne Ilves) ja Uku Jolleri esituses koos kammerorkestri ja klavessiiniga. Solistide esitus oli perfektne, aga üldiselt madalas registris püsivas saateansamblis  domineerisid kaks tšellot ja kontrabass, mis osutus mõnevõrra häirivaks. Kuid sissejuhatusena mõjus teos tasakaalukalt ja vokaalselt väga hästi. Järgnes samuti baroki piiril seisva Michael Haydni kaasaegse Johann Christoph Friedrich Bachi (1732–1795) Sinfonia d-moll. Johann Sebastiani üheksandal pojal tundub selliseid sümfooniaid olevat tervelt 29.

Vägagi põnevalt ja tsüklis esiletükkivalt kõlas Sinfonia  II osa Andante amoroso oma hästi kulgeva continuo’ga ja perfektselt intoneeritud viisipillidega. Tõsi küll, mulle tundus viimaste puhul esinevat teatavat erimeelsust non vibrato ja vibrato doseerimisel, kuid eriti see ei häirinud. Järgmise autorina sisustas kontserti juba „vana” Bachi kaasaegne Jan Lukáš Ignatius Dismas Zelenka (1679–1745), kelle rohkest loomingust kõlas „Lamentation” (Jeremia  nutulaulud) bassile. Siin oli Jolleril võimalus näidata end oma parimast küljest ja see oli nauditav, vaatamata intonatsioonilistele pisihäiretele. Meisterlaulja isikupära väljendub hääle valitsemises ja selle tämbris ning oli, mida nautida. Järgnev, kava kõige varasema ajastu autori Dietrich Buxtehude (1637–1707) „Mein Hertz ist bereit” kolmele viiulile, tšellole, basso continuo’le ja bassile, oli pärastlõuna tipphetki vokaalmuusikas. Siin olid  absoluutses tasakaalus solist ja väike saateansambel ning ka continuo oli esitatud delikaatse mõõdukuse piires, mis on ainult tervitatav. Kava kulminatsioonina pakuti Johann Sebastian Bachi Kontserti kolmele viiulile D-duur BWV 1064.

Tõepoolest on sama numbri all ka autori kontsert kolmele klavessiinile C-duur, kuid teadjad kirjutavad, et kolme viiuli versioon sündis varem. Solistid Harry Traksmann, Olga Voronova ja Yana  Mägila esinesid teose prevaleerivate liidritena ja kogu aparaadi kõlapilt oli päris-päris tasakaalus. Kontsert esitati mänglevalt barokses võtmes ja kui, siis võinuks I Allegro ja III Allegro assai kontsentratsioon olla suunatud tempo püsivusele ja täpsusele, aga seegi oli vastuvõetavalt mängleva energeetikaga laetud. Tämbriliselt kõlas Traksmanni instrument ehtsamalt (barokselt), daamidel mõnevõrra pealetükkivamalt.  Tõelise kammerpärlina nii kõlaliselt kui ansambliliselt kõlas aga lõputeos, milleks oli Bachi-Regeri „O Mensch, bewein dein Sünde gross”, mis jäigi kõlama justkui sõna-sõnalt – siira patukahetsusena –, sest kes meist oleks patuta.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming