Kuldrepertuaari noorelt duolt

Ardo Västrik

„Meistrite akadeemia”: Andreas Lend (tšello) ja Maarit Saarmäe (klaver) 6. III Vene kultuurikeskuses. Pille Lille Muusikute Toetusfondi eestvedamisel 2004. aastal loodud üle-eestiline klassikalise kammermuusika kontserdisari „Meistrite akadeemia” on sellel hooajal leidnud pealinnas kodu Vene kultuurikeskuse kammersaalis.  Kontserdipaiga asukoht on ideaalne ja akustika väikese ansambli jaoks sümpaatne. Kontserte on antud sagedusega kord kuus ning senist publikumenu arvestades on korraldajad teinud igati hea otsuse. Jääb loota, et kitsastele oludele kultuuri valdkonnas vaatamata jätkub korraldajail võhma vastu pidada, sest sellest võidavad kindlasti nii muusikud kui ka kuulajad. Seekordsel kontserdil olid kavas teosed  tšello ja klaveri duo kuldrepertuaarist. Ettekandele tulid Ludwig van Beethoveni Sonaat A- duur op. 69 ning Sergei Rahmaninovi Sonaat g-moll op. 19. Esinejateks noored muusikud Andreas Lend ja Maarit Saarmäe, kellele kõnealune kontsert oli tõenäoliselt esimene suurem ühine ülesastumine laiema avalikkuse ees.

Seega on paslik veidi peatuda ka interpreetide kujunemislool. Mõlemad on saanud hariduse siinses muusikaakadeemias, tšellist  on täiendanud end veel Sibeliuse akadeemias ning pianist Madridi kuninglikus kõrgemas muusikakonservatooriumis, samuti on muusikute kontol hulk osalemisi meistrikursustel. Lisaks orkestranditööle ER SOs osaleb Lend paljudes väiksemates koosseisudes nagu keelpillikvartett Prezioso ja tšellokvartett C-JAM . Saarmäe on kontsertmeistrina teinud pikemalt koostööd ETV tütarlastekooriga, õpetanud mitmes muusikakoolis ning olnud aktiivne  kammermuusik. Kontserdi avanud Beethoveni-esitus oli ootuspärane, s.t ei pakkunud erilisi interpretatsioonilisi üllatusi. Vaatamata vähesele ühisele ansamblimängu minevikule, tunnetasid ja mõistsid muusikud teineteist hästi, samuti oli hea balanss. Viimane sõltub ju paljuski pianistist ning Saarmäe tajus selle ära. Sonaadi alguses oli tšellistil võimalik demonstreerida oma kaunist ning loomulikku tooni, kuid osa arenedes  jäi toonikujundis siiski suhteliselt üheplaaniliseks. Kahtlemata on sonaadi I osa väga laulev, kuid millegipärast mõjusid Beethoveni meloodiakaared vähe pingestatuna, seda nii tšello- kui klaverihääles.

Pilt muutus täielikult teises osas, mis on tehniliselt hulga krõbedam. Tundus, et tšellist hakkas alles siis „mängima” ning tulemus oli kunstiliselt suurepärane. Skertso järel pakkus vaheldust üürike aeglane osa (vahel nimetatakse seda ka sissejuhatuseks  viimasele osale), millele järgnes pöörases tempos finaal. Kuulajad võisid veenduda, et Lend on Eesti noorema põlvkonna tšellistidest tehniliselt kahtlemata üks andekamaid, kuid paraku jättis nii kiires tempos esitus ansambliliselt veidi tormaka mulje. Rahmaninovi sonaadi esitus mõjus seevastu hoopis ühtlasemalt (ehk oli see rohkem ka sisse mängitud?). Kuna klaveri faktuur oli palju noodirohkem, sundis see ka tšellisti  enda eest rohkem seisma ning see mõjus väga hästi. Eredaimad olid keskmised osad Allegro scherzando ja Andante. Viimati nimetatus sai nautida juba igas mõttes meisterlikku mängu. Ainuüksi aimates, kui raske ülesanne on pianistile hallata Rahmaninovi ulatuslikku klaveripartiid, tuli Saarmäe väikestele kadudele vaatamata sellega siiski toime. Kui klaveri kõla tunduski Beethoveni puhul ehk taotluslikult veidi kuivem, siis Rahmaninovi puhul  oodanuks mingeid sügavamaid-mahlakamaid toone. Kuid võib-olla saalis olnud instrument seda lihtsalt ei võimaldanud. Lõpetuseks võib soovida noortele muusikutele indu ja pühendumist muusikasse süvenemisel ning peatseid etteasteid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming