Kulg läbi otsingute

Mart Soo: „Värskuse hoidmiseks ongi tarvis just seda noateral kõndimise tunnet.”

MARJE INGEL

Muusik ja kitarriõpetaja Mart Soo andis kevadel välja esimese sooloalbumi. Improvisatsioonilise muusika üks pioneere Eestis ja mullu XX tegevusaastat tähistanud Weekend Guitar Trio (WGT) liige meenutab, kuidas on kulgenud tema tee muusikas.

Kitarrist Mart Soo andis „Sügisjazzil” sünnipäevakontserdi.

Kitarrist Mart Soo andis „Sügisjazzil” sünnipäevakontserdi.

Siiri Padar

Kui vaadata sinu CVst, et lõpetasid Otsa kooli ja hakkasid kohe sealsamas õpetama, siis tundub, et sinu muusikuelu on läinud väga libedalt. Kas jõudsid päris alguses muusika juurde sama sujuvalt?
Mart Soo: Jõudsin muusikani tänu sõpradele, kes tol hetkel muusikaga tegelesid. Huvi algas sellest, et liitusin VII-VIII klassis plaadivahetajate kambaga. See oli tõeline eneseharimine: saad plaadi kätte, kuulad, üritad mõista. Mu muusikaharidus oli tollal olematu ja kõrvakuulmine samuti, nii et see oli päris keeruline. Alguses tuli üht plaati läbi kuulata ikka kolm-neli-viis korda, et üldse aru saada, kas see meeldib mulle või mitte. Kohe esimese korraga need mulle ei avanenud.
Mäletan, et sõitsime ekskursioonile, vist Leningradi, ja ma sundisin oma klassivendi kuulama Jeff Becki albumit „Wired” ja ütlesin, et vaat see on jube vinge plaat. Sellega olen ma tänaseni nõus ja arvan, et see on üks mind kõige rohkem mõjutanud ja uskumatult hästi ajahambale vastu pidanud plaat. Ime, et ma VII klassi poisina selle väärtusest aru sain. Need sõbrad, kellega plaate vahetasin, olid targemad kui mina tol ajal. Nad olid kogu aeg oma maitse poolest minust mitu sammu ees, aga ma üritasin neile järele jõuda.
See oli suur sündmus, kui mingi plaadi kätte said. Mul on kuskil need kaustikud alles, kus on kirjas kõik minu käest läbi käinud plaadid. Kirjutasin või joonistasin plaadi pealkirja läbi kopeerpaberi kaustikusse ümber (popp oli kirjutada täpselt sama fondiga nagu plaadiümbrisel), lisasin juurde lugude ja mängijate nimed. Nii see info kogunes. Kui oli selline plaat, millel ka sõnad kaasas, siis need kirjutasin teise kaustikusse. Jõudumööda tõlkisin tekste, et aru saada, millest jutt käib. Võib-olla sealtkaudu tuli pärast ka pillimängimise huvi.
Plaate lindistasime ümber lintide peale. Kui oli eriti haruldane asi, siis lindistasime isegi ühe lindi pealt teise peale. Samuti oli see magnetofon hiljem minu esimene fuzz, kitarriefekt. Mul oli tavaline akustiline kitarr helipeaga. Kui ühendada see lintmakiga ja keerata lindistusnivoo põhja, siis see hakkas moonutama ja sealt saigi esimese fuzz’i. Nii me kõik kodus mingeid pungi algeid tekitasime.

Kui vanalt sa kitarri enda jaoks avastasid?
See on keeruline küsimus. Mulle kingiti kitarr vist sünnipäevaks, aga see seisis esialgu mitu aastat kasutamata. Arvan, et umbes X klassis hakkasin sellega pusima, väga raske on tagantjärele öelda, kustmaalt algas tõsine huvi.

Lastemuusikakoolis pole sa käinud?
Ei. Otsa koolis käisin paar korda 1980ndate alguses ettevalmistuskonsultatsioonidel, lihtsalt selleks, et aru saada, mida seal üldse vaja on teha. Isegi eksamitele ma ei läinud, sain aru, et pean enne veel kõvasti õppima. Kõik selle, mis puudutab solfi, harmooniat ja noodist lugemist, omandasin n-ö põlve otsas. Kooli ajal käisid mõned klassivennad või sõbrad lastemuusikakoolis ja see tundus kõrvalseisjale algul väga abstraktne. Kui nad aga VII-VIII klassi jõudes järsku oskasid mängida mingit bassikäiku või mingit kuulsat poplugu klaveriga ja oskasid noodist lugeda, siis see oli nii põnev! Et, issand, kuidas see võimalik on, et koolist on nii palju kasu!
Kui hakkasin kitarrimänguga tegelema, siis lõpetasin plaadivahetamise, sest aega jäi väheks ja huvid muutusid. Ka muusika muutus tol ajastul väga kiiresti, helikeel muutus ja sageli mulle ebasobivas suunas. Näiteks see, mis juhtus ansamblitega Yes või Genesis: nende 1970ndate lõpu looming oli mu meelest tollal jube lahe, aga see 1980ndate alguse muusika, ausalt öeldes, ei pakkunud mulle enam eriti pinget. See oli võib-olla üks põhjus, miks plaadivahetamise huvi rauges.

Kas plaatide kaudu jõudis sinuni ka free jazz? Kuidas jõudsid impromuusikani?
Minu huvi selle muusika vastu pärineb aastaist 1985-1986. Siis algasid meil sõpradega jämmid, millest aastal 1988 kasvas välja ansambel Tunnetusüksus. Olin siis Otsa kooli teisel kursusel. Akulin õppis samuti seal, Rivo Laasi ja Süda Mart olid erinevatel põhjustel koolist ära tulnud. Trummarid vahetusid hästi palju, hiljem tuli sinna Tanel Ruben. Aga algkoosseisus oli Arno Arrak, kes oli ju ilma igasuguse trummimängu­oskuseta, ta pigem värvis meie kõlapilti. Kuna ta on kunstnik, siis ta mõtleski nagu kunstnik seal löökriistade taga. Meie muusikas ei olnud tollal kuigi palju rütmilist tekstuuri ega üldse mingit biiti – oli hästi tühi taust ja kõlavärvid.
Alguses polnud meil õrna aimugi, mis samas žanris mujal maailmas toimub. Mainstream-jazzi ja jazzroki plaate liikus, aga impromuusikat mitte. Olulise märgi jättis 1988. aasta septembri ühiskontsert Šveitsi ansambliga Sunnymoon. Nad olid Pro Helvetia toel tolleaegses NSV Liidus tuuritamas, seal mängisid Hans Koch, Martin Schütz, Paul Lovens, Stephan Wittwer ja nüüdseks juba surnud Werner Lüdi. Esmakohtumisel ei öelnud need nimed meile muidugi midagi, alles hiljem selgus, kellega meil oli au. Elamus oli mõistagi vägev.
Kaheksakümnendate lõpus saime tuttavaks saksa kitarristi Kalle Laariga, kes käis piiride avanedes Pärnu „Fiestal” mängimas. Ta tõi meile väga erinevat muusikat kassettidel kuulata: iraani ja jaapani rahvamuusikat, Derek Bailey, Art Ensemble of Chicago, Evan Parker, Ikue Mori, John Zorn. Tollal oli New Yorgi Downtown’i hiilgeaeg, Knitting Factory jne. Eks siis sai kuulatud ja uuritud nende teadmiste baasil juba omal käel edasi. Üks asi viis teiseni …

Saatus viis su kokku Taavi Kerikmäega. Korraldate juba aastaid üht eesti impromuusikute pidepunkti, kontserdisarja „Improtest”.
Taaviga kohtusime ansamblis Hüüd ja Hääl. Käinud Prantsusmaal õppimas, oli temal just tärganud huvi vabaimprovisatsioonilise muusika vastu. Arutasime, et võiks üritada midagi korraldada, esitada kulkale taotluse ja kui raha saame, siis teeme … Ja praegu algab meil „Improtesti” kümnes hooaeg.
Mulle endale on see olnud ääretult huvitav laboratoorium või õppekoda. Kui korraldad, siis ju kuuled neid kontserte, ja sageli teevad välisesinejad ka workshop’i. Seal puutud muusikuga kokku, saad aru, mida ta inimesena mõtleb, missugune on tema maailmavaade. Need kümme aastat on mulle olnud tohutu ülikool.

Taavi ja sina jagate vahel lava improviseeriva näitleja Andres Noormetsaga. Kuidas ASK sündis?
Andres on tegelenud action-teatriga. See on andnud talle sellise tausta, et me ei ole kunagi pidanud proovi tegema, Andres lausa keeldub sellest. Värskuse hoidmiseks ongi tarvis just seda noa­teral kõndimise tunnet.

ASKi kontsertidel saab sageli palju nalja. Kas huumor aitab noateral kõndimise ohtu maandada?
Jaa. Väga tõsiselt ei maksa ennast ega kõike seda võtta, peab säilitama ka mingi kaine kõrvalpilgu, sest liiga suure tõsidusega võib asi täitsa käest ära minna.
Ma räägin sulle noateral kõndimisest ühe naljaka loo: Tallinna kaubamaja IV korruse restoranis Kevad korraldati jazzi­kontserte ja me sattusime Tunnetus­üksusega sinna esinema. Käimas oli just viimane pala, väga vali ja intensiivne, mida mängisime n-ö punn põhjas, ja sel ajal sisenes mingisugune dressipükste, nahktagi ja botastega ärikas, nagu nad tollal olid. Ta jäi arusaamatul pilgul lava jõllitama, et mis asi see nüüd on, mida ta kuuleb ja näeb. Lõpuks tuli lava ette ja küsis vene keeles, kui palju ta peab maksma, et me selle jama kohe ära lõpetaks. Meil oli lugu tegelikult juba niikuinii lõppemas ja kohutavalt naljakas olukord oli, aga väike hirm ka, et äkki võtab see kantpea püstoli välja … Mängisime edasi ja arutasime Rivoga, palju peaks küsima. Siis ütlesime, et 100 rubla – see oli muidugi absurdselt suur summa –, aga ärikas andis meile 50 rubla ja me lõpetasimegi sellega kontserdi.
Tartus sai ka nalja. Oli Tunnetusüksuse kontsert, publikut võis olla vahest 20 inimest. Äkki ühel hetkel kontserdi ajal tehti meie selja taga aken lahti ja kohalik laste kunstiringi õpetaja tuli sealt sisse oma viie õpilasega. Ta oli neile öelnud, et Tunnetusüksus on jube vinge bänd ja seda peab kindlasti kuulma. Kuna neil raha polnud, siis otsustasid nad piletiostu vältimiseks kontserdi ajal aknast sisse tulla ja sattusid lavale. Võimalik, et me mugistasime naerda seal pillide taga, kui aru saime, mis toimub. Eks pane ise ennast olukorda, kus esined laval ja järsku sinu selja tagant ronivad inimesed aknast sisse! Kui keegi seda üritaks filmis lavastada, siis ütleksin, et režissöör on pisut vindi üle keeranud, aga elus … tegelikult juhtub elus veel hullemaid asju.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming