Kultuur on mälu

Aare Tool

Heimar Ilves 100”. Esinesid Gatis Gorkuša (trompet) ja Eesti muusika- ja teatriakadeemia sümfooniaorkester Toomas Vavilovi dirigeerimisel. Kavas oli André Jolivet’ II trompetikontsert, Largo Heimar Ilvese II sümfooniast (1964) ja Beethoveni V sümfoonia c-moll op. 67. Kontsert sai teoks EMTA ja Eesti Kontserdi koostöös 6. XI Estonia kontserdisaalis.

On täheldatud, et kultuuris kehtivad paljuski samad seaduspärasused nagu mälu puhul. Miski ei kõnele meie mõttemaailmast paremini kui see, keda peame meeles ehk talletame oma kollektiivses kultuurimälus, nagu ütleksid kultuuriteoreetikud. Kultuurimälu võib olla aga heitlik. Eesti muusikaloos on küllalt mäletamisväärseid isikuid, kelle nime teadlikum publik on kuulnud, loomingut tunnevad aga vähesed. Heimar Ilves (1914–2002) kuulub just selliste mõneti salapäraste loojate hulka. 1960. ja 1970. aastatel tõestas ta end sümfonistina selle sõna nõudlikumas tähenduses ja tema loomingut võib tagant­järele pidada eesti muusikas mitte ainult silmapaistvaks, vaid ka haruldaseks nähtuseks. Varem oli sümfonisti rolli ainsana tõeliselt suutnud välja kanda Eduard Tubin ja seejärel, kui žanri olemus oli juba niikuinii paljuski teisenenud, näiteks Lepo Sumera, ehkki loomulikult on selles vallas end mõjuvalt väljendanud teisedki. „Mälu” on sõna, mis võtab kõige paremini kokku Heimar Ilvese olemuse. Nimelt oli tal haruldane võime – absoluutne mälu, mis lubas uskumatuid muusikalisi rikkusi kaasaegsete hämminguks noot-noodilt talletada (millegi sarnasega olevat kunagi oma õpilasi Peterburis jahmatanud Aleksandr Glazunov, kui tuua vaid üks markantne näide). Konservatooriumi õppejõuna julges ta meenutada muusikat ja mõtteid, millest tollal eelistati vaikida, ja ilmselt maksis just see talle kuuekümnendate keskel koha – kord ammutatakse mälust jõudu, mõnel teisel ajal tajutakse selles ohtu. Lõpuks tuleb osalt mälu arvele kirjutada ka tema loomingu keeruline saatus: kes mäletab niigi, sel pole vaja kirjalikke ülestähendusi, mistõttu suur(em) osa Ilvese muusikast kustus koos autoriga.

Mälestus Heimar Ilvesest elustus
6. novembril Estonia kontserdisaalis, kui Eesti muusika- ja teatriakadeemia sümfooniaorkester ja dirigent Toomas Vavilov esitasid Largo tema II sümfooniast. Siinjuures pangem tähele järjepidevuse motiivi: Toomas Vavilov on Roman Matsovi õpilane, Matsov oli aga Ilvese muusika esimene ja tähtsaim eestseisja. Teos on kaheosaline ja Largo’le peaks eelnema veel umbes sama palju, veerandtunni jagu muusikat. Eraldi on see kõlanud varemgi ja mõjub omaette „miniatuurse suurvormina” kõigiti usutavana, vaatamata temaatilise materjali mõtteühtsusele ja kogu loo vältel väljapeetud karakterile. Kas mängiti terve sümfoonia või pool, on niisiis paljuski tõlgendamise küsimus.

Kontserdi pühendamine Heimar Ilvesele oli mõjuv žest, kuid hästi oli teostatud kogu kava. Eripärase orkestrikoosseisuga (puhk- ja lööpillid, klaver, harf ning kontrabass) ülimalt nõudlikust Jolivet’ II trompetikontserdist kujunes Gatis Gorkuša soleerimisel EMTA puhkpilliosakonna tour de force. Lausa üllatunud olin Beethoveni V sümfooniat kuulates. See, kes tuleb kontserdile ainult selleks, et tuvastada ebatäpsusi, võis mõnes kohas küll rahulolevalt käsi hõõruda, ilmselt ma aga ei liialda, kui väidan, et see orkestrimängu raud­varasse kuuluv teos on meie esindussaalis harva kõlanud sellise kõikevõitva energiaga. Siin ei olnud jälgegi ülepaisutatud retoorikast ega mugavusest, Vavilovi elav tempovalik ja jõulised aktsendid juhtisid muusikat vääramatult finaali suunas, kus orkester koondus eesotsas vaskpillirühmaga tõeliseks löögirusikaks. See oli just niisugune intensiivne ja kaasahaarav esitus, mille käigus keelpilli poogen võib kaotada mõne jõhvi, kuid muusika karakter ainult võidab. Ootan huviga, milline orkester suudab V sümfooniat Estonia kontserdisaalis mängida samamoodi kui EMTA SO.

Mis puutub kontserdi külastatavusse, siis oli saal tühjapoolne. Isegi kui ütleksin, et täidetud oli veerand publikukohti, riskiksin tegeliku olukorra ilustamisega. Ega ometi ükskõiksus ole maad võtnud? Tühi saal võis vähestele kohalolnutele anda küll omamoodi eksklusiivse tunde, kuid tavaarusaam kontserdikorraldusest ütleb siiski, et publik võiks, kui vähegi võimalik, esinejad arvult tunduvalt ületada. Kevadel Neeme Järvi juhatatud ERSO ja EMTA ühendatud jõudude kontserdilt mäletan palju aktiivsemat osavõttu. Kui jätta kõrvale puhtkorralduslikud nüansid (pileti hind, eelreklaam), siis mis võis olla seekord vähese publikuhuvi sügavam põhjus? Võimalik, et suurt osa sümfooniakontsertide harilikust kuulajaskonnast, kellel puudub lähem kogemus akadeemiaga, heidutas teadmine, et oma funktsioonilt on tegemist üliõpilasorkestriga. Kui nii, siis oli hirm asjata. Kui EMTA SO eristub oma kutselistest kolleegidest millegi poolest, siis on see eelkõige suurem loominguline vabadus repertuaarivalikul.

Meie muusikaelu on viimastel aastatel liikunud suunas, mis annab publiku hulgale järjest eksistentsiaalsema tähenduse. Kas näiteks ERSO söandaks praegustes oludes pealkirjastada mõne oma reedese kontserdi nii, nagu seda tegi EMTA SO: „Heimar Ilves 100”? Keeruline on seda fenomeni seletada, kuid eriti riskantsete ettevõtmiste hulka näivad kuuluvat just eesti muusikale pühendatud missiooniteadlikud kontserdid. Võiks ju arvata, et kui üldse miski suudab kuulajaskonda kõnetada, siis on see tema oma kultuur ja ajalugu, kuid sageli näeme, et just nimelt eesti muusika käivitab teatud psühholoogilise kaitsemehhanismi. Võib-olla mängib selles oma rolli asjaolu, et suurt osa meie helikunsti minevikust tajutakse tumeda alana, mida ühest küljest soovitakse tunda ja mõista, ent mis paistab teisest küljest olevat jällegi hirmutavalt läbitungimatu ja kättesaamatu. Tõepoolest, palju on muusikat, millega on võimalik tutvuda ainult arhiivis, samuti neid teoseid, mis on küll trükituna saadaval, kuid mille järgmist ettekannet võib ootama jäädagi. Tähtpäev võinuks olla kõigile siinsetele orkestritele hea ettekääne tuua ettekandele teisigi Ilvese sümfoonilisi teoseid, niipalju kui neid teatakse säilinud olevat. Paraku paistab, et EMTA SO ja dirigent Toomas Vavilovi kontserdiga sümfoonilised austusavaldused sellele eesti kultuuriloo väljapaistvale isiksusele tänavu piirduvad. Eesti muusika uurimine ja meenutamine peab akadeemia eestvedamisel kindlasti jätkuma, sest ainult nii on võimalik vabaneda teadmatuse ja ebamäärasuse painest meie kultuuris ning vaadata eneseteadvamalt tulevikku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming